Eesti lipu võib heisata iga päev

Aasta alguses jõustunud Eesti lipu seadus kehtestab riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele riigilipu kasutamise uued reeglid ning eraisikutele Eesti lipu kui rahvuslipu kasutamise vabaduse. Millal ja kuidas tuleks nüüd sinimustvalget heisata?

Varem oli riigilipu heiskamine lipupäevadel kõigile kohustuslik, aga uus seadus annab igaühele õiguse heisata ja kasutada Eesti lippu igal ajal. Riigiasutused ja kohalikud omavalitsusedki võivad kasutada Eesti lippu siis, kui seda ise vajalikuks peavad, näiteks asutuse aastapäeva tähistamiseks.

Eraisikutel on lipu heiskamine kohustuslik kolmel lipupäeval: iseseisvuspäeval, võidupühal ja taasiseseisvumispäeval. Kõikidel lipupäevadel – neid on 13 – on lipu heiskamine kohustuslik riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele ning avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele.

Uued ja kaotatud lipupäevad

Uus seadus tõi mõne uue lipupäeva ja tühistas mõne vana. Uued lipupäevad on 3. jaanuar – Vabadussõjas võidelnute mälestuspäev ja 1. september – teadmistepäev.

Lipupäevad ei ole enam uusaasta (1. jaanuar), kevadpüha (l. mai) ega taassünnipäev (16. november).

Leedu iseseisvuspäeval, 16. veebruaril ja Läti Vabariigi väljakuulutamise päeval, 18. novembril, mis varem olid lipupäevad, heisatakse nüüd Riigikogu, Eesti Vabariigi presidendi ja valitsuse hoonel koos Eesti lipuga vastavalt kas Leedu või Läti lipp.

Kas meil on lipupäevi palju või vähe? Sellise küsimuse püstitamist võib lugeda kohatuks.

Oluline on ennekõike otsus, millised päevad on Eesti rahvale nii olulised, et neid tuleb väärtustada lippude heiskamisega. Aga kui võrrelda mõne lähema Euroopa riigiga, on näiteks Soomes 18, Rootsis 17 ja Norras 16 lipupäeva.

Lippu ei langetata jaaniööl

Lipupäevadel heisatakse ametiasutustes lipud päikesetõusul, kuid mitte hiljem kui kell 8, ja langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22. Eesti lippu ei langetata jaaniööl.

Alaliselt heisatud lipud lehvivad ööpäev läbi Riigikogu, valitsuse, riigikohtu, riigikontrolli, õiguskantsleri, ministeeriumi, Eesti Panga, maavalitsuse ning valla- ja linnavolikogu hoonel, kaitseväe väeosades ning piiripunktides.

Seadus annab kohaliku omavalitsuse volikogule õiguse määratleda omavalitsuse territooriumil muu Eesti lipu alalise heiskamise koha. Selline praktika on näiteks Rakvere ordulinnuses, Tartu tähetornis ja Narva Hermanni kindluses.

Kõigil on õigus heisata Eesti lippu alaliselt, järgides põhimõtet, et pimedal ajal heisatud lipp peab olema valgustatud. Juhul kui näiteks koolil on soov ja võimalus hoida lippu väljas alaliselt, peab ta tagama, et lipp oleks öösel valgustatud. Kui lippu ei ole võimalik valgustada, tuleb iga koolipäeva hommikul lipp heisata ning õhtul langetada.

Lipu asukoht ja suurus

Lipp koos vardaga kinnitatakse hoonele, heisatakse katusel lipuvardasse või maapinnal paiknevasse lipumasti. Hoone küljes oleva lipuvarda soovitatav pikkus on ligikaudu kolm ja mastil ligi kuus heisatava lipu laiust. Seega peaks normaalmõõtmetega lipu puhul varda pikkus olema umbes kolm ning mastil kuus meetrit. Kui kasutatakse kõrgemat masti, tuleb proportsionaalselt suurendada lipu mõõtmeid ja vastupidi: kui on kasutusel suurem lipp, kasutada pikemat masti või varrast.

Sinimustvalge mastivimpel ei asenda lippu. Lipupäeval tuleb heisata ikka lipp.

Kui Eesti lipp heisatakse koos teiste lippudega, peab sinimustvalge olema auväärsemal kohal. See põhimõte kehtib Eesti lipu heiskamisel nii koos teiste riikide lippude kui rahvusvaheliste organisatsioonide ja muude erilippudega. Eesti lipule järgnevad hea tava kohaselt ülejäänud riikide lipud, seejärel rahvusvaheliste organisatsioonide, maakondade, linnade-valdade, ettevõtete-asutuste ja muud lipud.

Kui Eesti territooriumil heisatakse teiste riikide lipud või rahvusvaheliste organisatsioonide lipud, peab tavakohaselt olema heisatud Eesti lippki. Tulenevalt rahvusvahelisest tavast heisatakse lipud kas prantsuskeelsete riiginimede tähestikulises järjekorras või ainult Euroopa Liidu riikide lippude puhul omakeelsete riiginimede tähestikulises järjekorras.

Leinalipuna heiskamisel kinnitatakse lipuvarda ülemisse otsa viie kuni kümne sentimeetri laiune must lint, mille mõlemad otsad ulatuvad lipukanga alumise servani, või langetatakse lipp poolde masti nii, et selle alumine äär on masti keskel.

Eesti lippu ei tohi kasutada vääritul moel. Eesti lipu kasutamise korra ja hea tava kohta saab täpsemalt lugeda riigikantselei sümboolika ja teenetemärkide veebilehelt www.riigikantselei.ee/symboolika.

Rahvuslipp ja riigilipp – mis neil vahet?

Rahvuslippude eripära läbi aegade on olnud see, et neil puudus algul õigusaktiga seaduslikult kehtestatud alus ning nad kujutasid endast rahvaloomingut ja ühisomandit. Selliste lippude kujundus lihtsustus aja jooksul. Tavaliselt moodustus lipp paarist-kolmest värvilaiust ja neid värve hakati tavaõiguslikult pidama rahvusvärvideks.

Mitmes riigis on kas kehtestatud või ajalooliselt olemas eraldi riigi- ja rahvuslipp. Riigilipp üldjuhul ühtib oma värvuselt rahvuslipuga, sinna võib olla lisatud riigile tähtsaid sümboleid. Peale riigi- ja rahvuslipu on eri riikides kasutusel kauba- ja sõjalipud ning muud ametilipud, näiteks riigipea tunnuslipp.

Eesti lipu heiskamine Pika Hermanni torni teadvustab, milline võim ja väärtused Eestis kehtivad. Seda rõhutab traditsiooniline pidulik heiskamise protseduur.

Eesti lipu lugu

1884. aasta 4. juunil õnnistati Otepää kirikus Eesti üliõpilaste seltsi lipuna sinimustvalge. Seda daatumit on hakatud pidama Eesti rahvuslipu sünnipäevaks.

19. sajandi lõpukümnenditel said selle lipu värvid tänu noortele haritlastele rahva seas laiemalt tuntuks. Sinimustvalged ehtisid laulupidusid, põllumeeste- ja lauluseltside üritusi ning muid rahvakogunemisi.

Lipp on kõigi tänapäeva riikide oluline tunnus, mis väljendab iseseisva riigi olemasolu. Esimest korda võttis sinimustvalget puudutava määruse vastu Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus 1918. aasta 21. novembri koosolekul ja lipp heisati noore Eesti riigi sümbolina Tallinnas Pika Hermanni torni sama aasta 12. detsembril. 21. juunil 1922. aastal võttis Riigikogu vastu esimese riigilipu seaduse ja kinnitas sellega sinimustvalge ametlikult riigilipuks.

Nõukogude okupatsiooni ajal oli sinimustvalge pikalt keelu all. Pika Hermanni torni heisati see rahvuslipuna taas 24. veebruaril 1989. Riigilipuna otsustas sinimustvalge uuesti kasutusele võtta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 7. augustil 1990. Riigilipu seaduse, mis on olnud Eesti riigilipu kasutamise alus, võttis Riigikogu vastu 1993. aastal.

Rahvuslipuna on meie lipu ajalugu pikem kui ametlikult kehtestatud riigilipuna. Nii otsustaski Riigikogu 2005. aastal uues seaduses määratleda Eesti lipu nii rahvus- kui riigilipuna. Sellest tuleneb olulisim muudatus varasema lipuseadusega võrreldes – igaühe õigus heisata ja kasutada Eesti lippu.

Kalev Uustalu, riigikantselei sümboolikaosakonna juhataja