Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2436729t1hc15b.jpg)
Möödunud aasta juuli teisel poolel avati Haapsalus mälestustahvel Maria Skarbek-Kruszewska Laidonerile ehk kindral Johan Laidoneri abikaasale hoonel, kus ta elas aastail 1963–1975. Haapsalus oli Marial üks tuba, mis kehvalt sooja pidas, köök teise leibkonnaga ühine. 1968. aastal külastas tagasitõmbunud ja tagasihoidlikes oludes elavat vanaprouat ajaloolane Kaupo Deemant ning kindrali lesel jätkus julgust ja usaldust endale tundmatu noormehe küsimustele vastata.
Deemanti järk-järgult kirjapandu avaldati juba perestroika ja avalikustamise ajajärgul 1988. aastal ajakirjas Vikerkaar ning hiljem koguteoses „Kindral Johan Laidoner” (Tln 1999). Märksa vähem teatakse, et Haapsalu perioodil elas Maria aastail 1966–1968 pikemalt Pärnus.
Otsisin 1986. aasta oktoobris üles Ülejõel Rohelisel tänaval individuaalmaja, kus Maria elas Juhan ja Helvi Laidoneri juures, kuna Juhan kuulus kindrali kaugete sugulaste hulka. Kõik järgnev pärinebki neilt.
Säärvandiga tuba
Maria Laidoner (sündinud 1888) elas selle maja teisel korrusel, kus tal oli tuba ja omaette köök. Väga hästi suhtus ta Juhanisse: Maria leidis temas ja kindralis suurt sarnasust välimuses, käitumises, rääkimismaneerides.
Korduvalt pakkus ta pereliikmetele Viimsi mõisa dokumente, et kui kunagi midagi muutub, saaksid just pärnakad Viimsi mõisa endale. (Vahemärkus: tookord oli mõis Nõukogude armee käes, nüüd asub seal Laidoneri muuseum.)
Oma mälestustes kiitnud Maria väga Viimsi kasvuhoonet ning meenutanud, et seal kasvatati koguni viinamarju. Kui ümberkaudsed talunikud käinud kasvuhoones, hoidnud nad käsi kombekalt selja taga, samal ajal kõrgema seltskonna liikmed olid pea alati marju murdnud ning see ei olevat Mariale meeldinud. Ta ise käinud kasvuhoones samuti kõrgete kontsadega, aga see ei meeldinud Johan Laidonerile, kes alati pidi proua jalajälgi rehaga kinni tõmbama.
Viis võõrkeelt
Maria Laidoneri põhitegevus Pärnus oli raamatute ja ajakirjanduse lugemine. Kuna ta valdas viit võõrkeelt, palus ta võimalust mööda ikka endale osta muukeelseid ajalehti-ajakirju.
75aastane proua oli igati ergas ja kui Pärnus räägiti, et kellelgi oli lapsena harvaesinev haigus, öelnud Maria, aga vaatame “Prantsuse entsüklopeediast” järele, mida on üldse teada selle haiguse kohta.
Läbi vangla-aastate oligi Marial õnnestunud säilitada ja Eestisse tagasi tuua mõni sõnastik ning ühe raamatu tiitellehele oli kindral omakäeliselt kirjutanud enda arreteerimisest, miks ta ei põgenenud 1940. aastal jms.
Proua pidas heaks tooniks, kui söögi ajal polnud söögilaual vakstu, vaid ikka laudlina koos salvrättidega. Vahetevahel koputas ta nõudlikult vastu lauda: tahan maasikaid! Ootamata, kas teised on magustoiduni jõudnud.
Ei ühtegi paha sõna
Jutuka seltskonnainimesena oli Maria alati nõus rääkima oma reisidest, ballidest, mõisatest. Kõik oli väga täpne ja üksikasjalik, sest mälu oli tal erakordselt hea.
Samal ajal, vaatamata aastatepikkustele vintsutustele Venemaa vanglates (Pensa, Moskva, Kirov, Ivanovo, Vladimir, sealhulgas seitse aastat üksikvangistuses), ei kuulnud Maria suust virisemist, halinat, Vene võimu ega valitsuse kirumist. Kohati aimus ainult kurbust, et abikaasa saatuse kohta talle täpsemaid andmeid ei antud, edastati vaid mehe surmatunnistus.
Teinekord pidas ta 1953. aastat kindral Laidoneri surma-aastana ebakindlaks, arvates, et mees suri varem. Siiski meenutas naine vanglate ja kinnipidamiskohtade elu harva ega rääkinud sellest kunagi laste kuuldes.
Aga isegi siis, kui Pärnu ranna rajoonis vaadati omaaegseid pansionaate ja tube, kus oli muretult oldud – ei ühtegi paha sõna kellegi ega millegi suhtes.
Ainult korra käinud Maria Pärnu perioodil jõuluajal kirikus, ent see ei jätnud talle mingit muljet.
Pärnus Marial enam kellegagi kirjavahetust ei olnud, tuttavaid oli vähe ja tihedamalt lävis ta vaid Helene Viitkariga, kunagise teedeministri abikaasaga, kes samuti elas Pärnus. Nende tutvus ulatus 1930. aastate keskele. Helene oli küüditatud Venemaale 1941. aastal, ta sai Eestisse tagasi 1959. aastal.
Tervis oli Marial igati hea, kuigi see oli vangla-aastatel kõvasti kannatada saanud: libedal kukkudes murdis ta parema õlaluu ja kuna seda õieti paika ei pandud, jäigi parem käsi pisut vigaseks. Samuti amputeeriti tal Venemaal mitu varvast.
Vaatamata kõrgele vanusele, jäi Maria Laidoner alati väljapeetud daamiks, kelle vanust oli raske hinnata. Olude sunnil tagasihoidlikuks jäänud riietuse muutis omapäraseks ja rõhutatuks kaelasideme kordumatu sõlmega.
Haapsalu-aastate järel elas Maria Laidoner Viljandimaal Jämejala haiglas. Ta suri veidi enne oma 90 aasta juubelit 1978. aasta sügisel ning sängitati mulda vene õigeusu kommete järgi Tallinnas Aleksander Nevski kalmistule oma poja kõrvale.
Küllo Arjakas, ajaloolane