/nginx/o/2013/10/04/2436761t1he6e1.jpg)
Paar sajandit tagasi oli Pärnu linna eeslinnades nii mererannas kui jõgede kallastel nii mõnigi väike linnamõis. Osa neist suvemõisad, osas aga elati aasta läbi. Tavaliselt kuulusid nad linna mõjukamatele perekondadele, kes suveks loodusele lähemale kolisid. Seal ümbritses häärberit ja kõrvalhooneid veel planeeritud ja hooldatud park. Nime sai koht mõne pereliikme järgi.
Papiniidu alla jõe äärde jäid Annenhof (pildil) ja Agathenhof, Niidu metsa äärde Elenorenhof jne. Annenhof asus Alevi kalmistu ja jõe vahel. Mõisa peahoone oli jõe kaldal kenas põlispuudega ümbritsetud pargis. Kuni eelmise sajandi kolmekümnendate aastate lõpuni oli see Eesti kaitseväe kasutuses ja hävis tulekahjus Teise maailmasõja päevil. Praeguseks on sellest järel väike küngas jõe kaldal.
Järele jäi vaid väike kena park, mida rahvasuus kutsutakse Annemõisa pargiks. Pargi Papiniidu-poolsesse serva hakati ehitama linna tsentraalkatlamaja, millega hävis üsna suur pargiala.
Teiselt poolt hammustas pargist suure tüki Kalevi sõudebaas, mis rajas peale hoonete parki kämpingu ja palliplatsid. Veel eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel kasvas pargis arvukalt suuri põlispuid, pärnade istutusajaks on arvatud 19. sajandi algust ja mändidel sajandi keskpaika. 1967. aasta torm murdis neist mitu maha.
Pargis kasvas kaks Pärnu linna kõrgeimat kuuske, kuid need ei talunud katlamaja suitsusaastet. Üks kaotas varsti elujõu ja nüüd on nad mõlemad elavate kirjast lahkunud.
Viimaste andmete järgi on pargi pindala 3,3 hektarit, sellest kõrghaljastust 2,5 hektarit. Kokku kasvab pargis 26 taksonit, neist 15 kodumaist ja 11 võõramaist puittaimeliiki.
Nime on koht saanud kunagi sinna lähedusse uppunud Anne-nimelise neiu järgi.