Eesti noorima tööstuslinna Sillamäe sünnilugu

Üks esimesi rajatisi Sillamäel, mille ehitasid endistest vangidest töösoldatid, oli linna veetorn. Foto: parnupostimees.ee

Tänavu möödub 60 aastat Eesti põhjarannikul asuva ligi pool sajandit tavaeestlasele suletud olnud tööstuslinna Sillamäe rajamise algusest. Kuid vähesed teavad, et selle linna ja sealse Silmeti tehase ehitasid möödunud sõjas Punaarmee vastu võidelnud Eesti, Läti ning Leedu sõjamehed, kes pärast sõja lõppu “suure kodumaa” filter- ja sunnitöölaagritesse viidi ja 1946. aastal sealt Sillamäele toodi.

Eesti põhjarannikul asuv ja sõjatules tugevasti kannatada saanud väikeasula Sillamäe muutus Moskva huviobjektiks pärast seda, kui oli avastatud, et Ida-Virumaal leiduv diktüoneemakilt sisaldab uraanioksiide. 1944/45. aasta talvel saabusid Moskvast Sillamäele üleliidulise geoloogia instituudi geoloogid, kes pidid uurima kaldajärsakutes põlevkivilademeid. Kuna Põhja-Eesti kaldapealsed olid siis veel paljudes kohtades mineeritud, olid geoloogid sunnitud töötama seal sapööridega.

Sillamäe leidu peeti niivõrd tähtsaks, et kogu uurimistööde koordineerimine ning järelevalve pandi tolleaegsele Eesti NSV valitsuse juhile Arnold Veimerile, kes isiklikult oli määratud neid töid kureerima. Samal ajal katsetati Narva lähedal asunud katsetehases uraani saamise tehnoloogiat. Katsete tulemusel saadi esimene partii uraanikontsentraati.

1945. aasta detsembris arutati Kremlis aatomitööstuse toorainebaasi loomist. Nõupidamisest võtsid osa Stalin ja kõrged riigitegelased Beria, Vorošilov, Malenkov, Mikojan, Zavenjagin, Andropov. Akadeemikutest osalesid arutelul Kapitsa ja Smirnov, geoloogiavalitsuse ülem Gorjumov ja üleliidulisest instituudist Šerbakov ning Altgausen. Nõupidamisel räägiti, et NSV Liidus on vähe uraanirikkaid maardlaid, kuid suured võimalused on avastatud Eestis. Kohale oli toodud tükk Eesti põlevkivi ja Narva katsetehases saadud partii uraanikontsentraati.

Ilmselt võeti just sel nõupidamisel vastu otsus rajada Eestisse uraanirikastustehas. On andmeid, et algul pidi see tehas tulema Narva. See oli põhjus, miks Narva põliselanikke sinna tagasi ei lubatud. Miskipärast aga valiti tehase tarvis välja kunagise Türsamäe õlitehase asukoht. Seetõttu muudeti hiljem kogu põhjarannik erirežiimiga piiritsooniks.

Sillamäe tehase ehitust juhtis NSVLi ministrite nõukogu 1. peavalitsus, mis määras kohale tehase juhtkonna ning andis ettevõttele nimetuse - kombinaat nr 7. Nagu kõigil NSVLi salastatud objektidel, oli Sillamäe tehaselgi oma koodnimetus - värvivabrik.

Tehas vajas odavat tööjõudu

Põlevkivimaake töötleva suurmetallurgiatehase rajamiseks Sillamäele (aga ka teiste strateegiliste objektide rajamiseks Eestis) oli vaja tööjõudu ja selleks otsustati kasutada sõja järel Vene vangilaagritesse viidud eestlastest, lätlastest ja leedulastest sõjavange.

Vastav käskkiri nr 00336 anti Moskvas siseasjade rahvakomissariaadis välja 19. aprillil 1946 ja otsekohe alustati kõikjalt Venemaa vangilaagritest baltlastest sõjavangide Eestisse toomist. Loomulikult ei teadnud need vangid enda “mobiliseerimisest” NKVD-le allunud ehituspataljonidesse midagi ja nad anti kombinaadile üle laagrirežiimi järgi.

Esimene suur hulk sõjavange jõudis Eestisse 1946. aasta sügisel. Kõik Narva raudteejaama saabunud vangid anti üle Narvas asunud 7. kombinaadi ehitusvalitsusele ja neist formeeriti kolm tööpataljoni, mis kandsid nimetust 4., 6. ja 7. sõjaväe eriehituspataljon. Kokku oli kolmes pataljonis umbes 4000 meest.

Esimestel nädalatel saadeti Narva toodud kunagised sõjamehed Narva linna ja Narva-Jõesuu ehitus-taastamistöödele ning mitmesugustele transpordi- ja laadimistöödele.

Nende ridade kirjutaja saabus Norilski vangilaagrist viie Pärnu poisi ja 60 lätlasega Narva 1946. aasta septembris. Jaamas võtsid meid koos meiega saabunud NKVD töötajalt nimekirja alusel vastu 6. ehituspataljoni ohvitserid, kes viisid meid Vestervali tänavale, seal Narva pommitamisel ainsana terveks jäänud kunagise ohvitseride kasiino hoonesse.

Andnud ära vangikaltsud, saime endale selga punaväelase halli vormi ja saatuse irooniana ehtisid meie õlgu nüüd punasinised NKVD väeosa pagunid. Samasuguseid olid kandnud meid Siberis valvanud NKVD laagrite valvurid. Kuid see “eksitus” likvideeriti kibekiiresti ja meie „uhked” pagunid vahetati mustade töösoldatipagunite vastu.

Sõjajärgsed Narva ja Sillamäe

Narva linn oli vaid suur varemete hunnik. Kuna linna veevärk ja kaevud olid sõjatules täielikult hävinud, oli suur probleem pesemisega. Kui vangilaagris viidi vangid iga kümne päeva tagant sauna, kus neile anti puhas pesu, siis tööpataljonis olime kuid pesemata, mistõttu meie aluspesu kubises täidest.

Õhtuti korraldasid mehed tubades “sotsialistliku ilutulestiku” võistlusi, raputades ihupesult täisid hõõguvpunasele punkriahjule, kus need praksudes ja sädemeid pildudes pimedat ruumi valgustasid.

1946. aasta novembris toodi 6. ehituspataljon, millesse kuulusin, Narvast Sillamäele, kus see hakkas tegema ettevalmistusi praeguse Silmeti tehase rajamiseks. Sama aasta lõpul toodi Narvast ja Narva-Jõesuust Sillamäele 4. ja 7. ehituspataljongi.

Sillamäe asula oli sõjatules hävinud ja ainult ranna rajoonis oli säilinud mõni individuaalelamu, kuhu nende omanikke aga elama ei lubatud. Enne sõda siin asunud Türsamäe õlitehasest olid järel vaid rusud ning nõgestesse kasvanud šlakimägi. Uue tehase rajamist alustati selle õlitehase varemetele.

Sillamäe tehase ehitus oli algusest peale salastatud. Ehitatava tehase toodangut hoiti seda rajanud tööpataljonlaste ees suures saladuses, kuigi üht-teist imbus töid juhtinud inseneride jutust. Nad rääkisid, et toorainet hakatakse tehasesse tooma rongidega, toodang aga viiakse välja rinnataskus tikutoosis. Oletusi tehti sellegi põhjal, et 1947. aasta algul moodustati 6. pataljoni töösoldatitest viis autopuuridega varustatud töögruppi, kes hakkasid Sillamäe, Kiviõli, Püssi, Jõhvi, Ahtme ja Vaivara ümbrusest pinnaseproove võtma.

Kuni 60-70 meetri sügavuselt võetud proovid pakiti korrapäraselt puukastidesse, varustati vajalike andmetega ja saadeti Moskvasse geoloogiainstituuti. Pinnaseproovide võtmine kestis kogu 1947. aasta.

Ehituspataljonid ehitasid kõik kommunikatsioonid

Kõik 1946. aastal Sillamäele toodud ehituspataljonide soldatid elasid esimese talve üle suurtes riidetelkides, kuhu olid ehitatud kahekorruselised puunarid ja kus sooja andis telgi keskel punkriahi.

Hommikuti tuli tugeva pakasega jäätunud telgiseina külge külmunud meeste juukseid sooja veega lahti sulatada. Pesemiskoha puudumise tõttu käidi rivikorras Sõtke jões pesemas. Talvel raiusid barakkide päevnikud pesemiseks jäässe augud. 1947. aasta sügisel ehitati telkide asemele ümmargused kilpmajad.

Söökla otstarvet täitis mere äärde ehitatud, sõjatules säilinud puubarakk, mille olid ehitanud sakslased.

Ehituspataljonide soldatid rajasid kõik tehasele ja ehitatavale asulale vajalikud kommunikatsioonid: Püssi-Vaivara kõrgepingeliini ja tehase- ning asulasisesed elektriliinid, teed, vee- ja kanalisatsioonitorustikud, imitorustiku merre, tehase korstnad ning mitmesugused abitootmishooned, aga ka tulevase Sillamäe asula esimesed elamud - puukilpidest kokkupandavad barakid.

Kivielamuid ja ühiskondlikke hooneid hakati Sillamäele rajama alles 1950ndate algul. Üks esimesi neist oli klubi. Ehitusmaterjalide ning -seadmete veoks oli loodud autobaas, mille tööd korraldasid ning kus autojuhid ja remondilukksepad olid samuti tööpataljonide soldatid.

Sillamäe külje all kaevanduses töötasid põhiliselt vangid. Kaevandusest veeti maak tehasesse vagonettidega. Sillamäel toodeti üle viiendiku (100 022 tonni) NSVLi uraanimaagist, millest saanuks plutooniumi umbes 60 000 – 70 000 tuumalaengu valmistamiseks.

Oletatavasti ehitati NSVLi esimene aatomipomm Sillamäel toodetud uraanist. 1953. aastast hakati uraanimaaki tooma Tšehhist ja Saksamaalt. Selleks ehitati Vaivara jaamast tehaseni haruraudtee, mida samuti, alates vedurijuhist kuni laadijateni, teenindasid ehituspataljoni soldatid.

Aastatel 1947-50 ehitasid Sillamäe tehast ainult ehituspataljonide soldatid ja vangid, keda kokku oli umbes 8000. Sillamäe linna kodulehel esitatud arvamus, et 1946. aastal võis Sillamäe ehitajate arv koos Leningradi ja ülejäänud naaberoblastitest toodud tsiviilehitajatega küündida 18 000ni, ei vasta tõele, sest 1948. aastani oli Sillamäel tsiviiltööjõudu veel väga vähe.

Esimesed puitbarakidki rajati alles 1948. aastal, kuhu asusid elama tehase juht- ja insenertehnilised töötajad. Samuti ei vasta tõele väited, nagu oleksid Sillamäe rajamisel osalenud Saksa sõjavangid.

Sillamäe pärisasukad toodi Venemaalt

Sillamäe esimesed pärisasukad olid 1948. aastal Leningradist toodud 14-18aastased kodutud, keda tehases hakati töölisteks koolitama. Need olid agressiivsed noorukid – valdavalt vargad ja kotipoisid, kes olid meistrid varastama-röövima. Sillamäel hakkasid nad kohe kauplusi ning ladusid tühjendama.

Kaitseks sissemurdmiste ja varguste eest moodustati tööpataljoni soldatitest vahiteenistuse üksus, kellele anti kätte vintpüssid ja püstolkuulipildujad ning pandi välja valveposte. Nüüd hakkas see nõukogude proletariaat ehituspataljonide soldateid fašistideks sõimama, hankides Auvere ja Sinimägede lahingutandreilt mahajäänud relvi ja laskemoona, et “fašiste” tappa.

Toimus mitu tulevahetust, kus oli ohvreidki. Lõpuks toodi Leningradist kohale miilitsaüksus, kes vargapoistelt relvad ära korjas. Pärast seda olukord normaliseerus.

Relvadest veel nii palju, et 1947. aasta suvel olime kümne eesti poisiga Narva ja Mustajõe ääres ning Vaivara lahingutandril heinatööl. Kuigi sealsetest ränkadest lahingutest oli möödunud kolm aastat, leidus neil aladel ikka veel kõikvõimalikke relvi. Sapöörid olid maa- ja tankimiinid küll kokku kogunud ning virnadesse ladunud ja nii need seal seisid. Tsiviilisikuil oli neile aladele minek keelatud.

Meie isiklikes relvaarsenalides oli relvi Vene PPŠst (püstolkuulipilduja – toim) 80millimeetriste miinipildujateni. Muidugi oli meil relvi omada rangelt keelatud.

Kuid saagu siin avalikustatud saladus, et meie heinatöö lõppedes rändasid kõik kogutud relvad metsavendadega ühenduses olnud heinaliste abiga metsavendade kasutusse.

Venemaalt toodud tööliste osa Sillamäe tehase ehitusel oli kuni 1951. aastani suhteliselt väike. Massilisem vene rahvusest tööliste tulek Sillamäele algas põhiliselt viiekümnendate algul, kui linnas valmisid esimesed tööpataljonide ehitatud korterelamud. Pärast seda hakkas elanike arv jõudsalt kasvama.

Viiekümnendate esimesel poolel oli Sillamäel juba üle 10 000 elaniku.

Kunagistest Eesti, Läti ja Leedu sõjameestest moodustatud tööpataljonid osalesid Sillamäe tehase ning linna rajamisel 1952. aastani, seega ühtekokku üle viie aasta.

Kuna NSVLis pidid nii vangid kui tööpataljoni soldatid enda ülalpidamise (toidu, riietuse ja majutamise) tööga välja teenima, siis pikkadele tööpäevadele ja pidevale töörügamisele vaatamata maksti töösoldatitele nende tehtud töö eest sümboolset tasu ja enamasti jäädi hoopis tööandjale võlgu.

Arvestades suurt panust Sillamäe linna ja tehase rajamisse ning elades nüüd õigusriigis, vahest väärinuks veel elus kunagised töösoldatid oma aastatepikkuse töö eest saamata jäänud tasu katteks mõne Silmeti tehase osaku?