Kurjus tuleb tagasi, kui ununeb minevikus juhtunu

Dag Sebastian Ahlander pakub Rootsi koolinoortele ajalootundide täienduseks lisalugemist nii Rootsi kui maailma ajaloost. Värskeimas "Hitler ja Stalin. Üks raamat kurjusest" on eraldi peatükk Eestist. Foto: Kalev Vilgats

Rootsi diplomaat ja kirjanik Dag Sebastian Ahlander (65) jäi eelmisel aastal välisteenistusest pensionile ning saab nüüd täisajaga pühenduda noortele ajalooraamatute kirjutamisele.

Möödunud aasta oli Ahlanderile viljakas. Rootsis ilmus tema raamat kahest maailmakuulsast kurikaelast Hitlerist ja Stalinist ("Hitler och Stalin. En bok om ondska") ning Sankt-Peterburgis vene keelde tõlgituna "Alfred Nobel. Vaesusest Nobeli preemiani".

Minu huvi Ahlanderi kui diplomaadi ja kirjaniku vastu tekkis 1993. aastal, kui Olioni kirjastuselt ilmus tema Leningradi peakonsuliaastaid 1988-1992 ja toonaseid sündmusi käsitlev raamat "Mäng Baltikumi pärast".

Lugemiskogemus näitab, et kui soovid saada erapooletut pilti Eesti taasiseseisvumise eelsest ajast ja esimestest vabadusaastatest, tasub lugeda välismaiste diplomaatide mälestusi. Sestap seisab Ahlanderi teose kõrval 2008 ilmunud Henning von Wistinghauseni "Vabas Eestis. Esimese Saksa suursaadiku mälestused 1991-1995". Mõlemad raamatud on veel saadaval www.raamatukoi.ee.

Kui üritasin Eesti Vabariigi 90. aastapäeva puhul rääkida Ahlande-ri raamatu kordustrükist, sain Rootsi suursaatkonnast Tallinnas teada, et huviline võib "Mängu Baltikumi pärast" saatkonnast küsida.

Kui sõber Joel Haukka andis Stockholmist teada, et Ahlanderi raamat on ilmunud, saatsin autorile kirja ja küsisin intervjuud. Kuna mullu lõpetas oma kümneaastase peasekretäritöö kuninganna Silvia fondis Rootsi kunagise peakonsuli Leningradis ja New Yorgis abikaasa Gunilla von Arbin, oli soov kohtuda seda suurem.

Jõulude eel kohtusimegi Täby kommuuni keskuse raamatukogus. (Siinkohal minu tänu Joel Haukkale ja tema kaasale Katari-nale, kelle abita minu ümberpaiknemine äsjasest sajust lumme uppunud Stockholmis olnuks väga keeruline.)

Kurjuse pahaendeline võlu

"Iga kord, kui olen lõpetanud noortele mõeldud raamatu, on mind kutsutud koolidesse esinema. Olen tavatsenud küsida, kellest peaks olema järgmine raamat. Nimetatud on Astrid Lindgreni, Olof Palmet. Ent siis algab klassis sosistamine: "Hitler, Hitler!" Õpetajal on piinlik ja ruttu püütakse juttu viia mujale, öeldes, et Hitleri kohta pole head raamatut.

Kui aga õpilastel on küsimusi, väärivad nad vastust ja 2006. aastal otsustasin selle raamatu kirjutada. Aega kulus plaanitust rohkem, sest 172-leheküljelises raamatus on koos kaks elulugu, tegelikult isegi kolm, kui kurjus juurde arvata," räägib Ahlander.

Ahlanderi arvates on asi kurjuses, õigemini selle võlus ja salapärasuses. Hitlerist ja Stalinist ei räägita kaugeltki kõike ja noored, mõistes, et nende eest midagi varjatakse, huvituvad üha enam. "Kurjuse teema on Rootsis tabu, sest valitseb üldine arusaam, et keegi ei ole kuri," selgitab Ahlan-der.

Aga mida teha siis, kui kohtad tõesti kurja inimest nagu Hitler ja Stalin? Kontrast nende isikute vahel tekitab põnevust ja noored tahavad sellest teada saada.

"Tahtsin näidata, kui sarnased olid natsi- ja kommunistlik ideoloogia, nende allikad ja juured. Kuidas võis eikeegi nagu Hitler või Stalin tõusta tippu? See ei saanud juhtuda enne 1918. aastat, kuid juhtus pärast seda, kui Esimene maailmasõda oli täielikult purustanud Euroopa ühiskonna. Sellest ongi raamat," jutustab staažikas diplomaat.

Lõpparve minevikuga

Mulle on selge, et Saksamaaga on kõik klaar. Pärast kahte ilmasõda on nad korduvalt vandunud, et enam ühtki sõda ei alga Saksamaalt. Hitler on põlu all, natsism mõlemat kätt ja jalga pidi kaljukammitsas. Seevastu Venemaal käib Stalini poleerimine, tema tegevuse õigustamine. Kas see ei tee murelikuks?

"See teeb väga murelikuks. Suurim erinevus ongi selles, et Venemaast erinevalt on Saksamaa teinud minevikuga lõpparve, rebinud ennast sellest lahti. Sakslased pole enam preislased, nad ei ole nii organiseeritud, riik on lõdvalt seotud föderaalvabariik, sakslased on heal järjel. Me ei pea nende pärast muretsema.

Venemaa probleem seisneb selles, et Putini ajast võetakse iga kriitikat Stalini suhtes Venemaa kritiseerimisena.

Jeltsin tegi arhiivid lahti, Putin pani uuesti kinni. Ühiskondlik organisatsioon Memorial teeb tööd, kuid inimestel on järjest raskem pääseda arhiividesse, et uurida stalinismi ohvreid.

Olen mures, sest tänapäeva Venemaa mõtleb, et Stalinit kaitstes kaitstakse iseennast. Loodan, et head ajaloolased haaravad kinni Ukraina võimude otsusest avada arhiivid ja seal uuritakse Ukraina kurba ajalugu, sest Ukraina on väga palju kannatanud, ukrainlasi vihkas nii Hitler kui Stalin," vastab Ahlander.

Kurjus võib tulla tagasi

Kas Stalin võib uuesti tulla? Muidugi, võtame Mao-aegse Hiina või punakhmeeride võimutsemise Kambodžas. "Kurjus võib tagasi tulla niipea, kui unustame, mis minevikus tegelikult juhtus. Rääkides kurjusest, siis tsiteerides Solženit-sõnit: kurjuse ja headuse vaheline joon läbib igat inimest, meis kõigis on varjul kurjus ja headus, mistõttu peame jälgima iseend.

Üksinda poleks Stalin ja Hitler midagi teinud, aga neid ümbritsesid inimesed, kes tahtsid kurjuse impeeriumis teha karjääri," põhjendab Ahlander.

Mulle seevastu tundub, et Venemaal on kurjus taas valla pääsenud. Putinjugend, saatkondade piiramised ja suursaadikute jälitamised, ajakirjanike tapmised ...

"Kõik Venemaa naabrid teavad tänu pikale ajaloole, et silmad peab lahti hoidma. Venemaa ei ole enam totalitaarne riik, kommunistlik süsteem, kus kõik otsustati tipus.

Ei, Venemaa on nüüd autoritaarne riik Putini ja Medvedeviga. Seal on võimalik elada väga mõnusalt, kui teie teed ei ristu Venemaa juhtide omaga. Muidugi kontrollitakse info levikut, meediat, ärisektorit, ent seegi on autoritaarsus.

Ma ei usu, et tavavenelased oleksid ära hirmutatud. Seetõttu oleks Vene riigil üsna raske teha midagi naabrite vastu, sest inimesed ei taha, et nende elujärge rikuks avantüristlik välispoliitika.

Probleem on meeletu korruptsioon, mis ei lase Venemaal oma potentsiaali arendada, sest suur hulk raha läheb kaduma. Isegi Rootsi ärimehed kurdavad, et Venemaal on võimatu äri teha. Vaadake mööblikontserni IKEA, nad sulgevad kauplusi ja saadavad sellega riigile sõnumi," analüüsib Venemaa kogemusega diplomaat.

Siiski on kurjusel ja kurjusel vahe. Huvitun, kas asi pole ennekõike tuntuses.

"Kindlasti on Hitleri kurjus paremini tuntud: Auschwitz, Majda-nek ja teised surmalaagrid - see on Euroopa juutide hävitamise lugu.

Stalini-poolne muude rahvaste hävitamine on palju vähem tuntud. Lisasin raamatusse peatüki Eesti kohta, kuna olete meie lähim naaber, Põhjamaa, mis on kannatanud Stalini režiimi pärast. Toon võrdluseks, et 100 000 tapetud inimest Eestis tähendaks Rootsi mõõtkavas 800 000 - 900 000 inimest, mis on peaaegu kogu sise-Stockholm.

Oleksin tõesti väga õnnelik, kui Hitleri, Stalini ja kurjuse raamat ilmuks eesti keeles.

Siinpool Läänemerd ei ole sageli selge, et valikud, mida Eesti pidi tegema, olid sellised, et ma ei kipuks kritiseerima inimesi, kes aitasid sakslastel võidelda venelaste ja kommunistidega. See oli valik Skylla ja Charybdise vahel. Ma ei usu, et Rootsis on kellelgi tulnud teha nii kohutavaid valikuid nagu eestlastel," räägib Ahlander veendunult.

Tulevikule mõeldes

Rootsi lõpetas eelmise aasta Euroopa Liidu eesistujana, loobus suuresti oma neutraliteedipoliitikast, tõrjus Nord Streami gaasijuhet, võitles kriisiga ja lükkas jõudumööda Läänemere strateegiat.

"Rootsi ELi eesistumine õnnestus tegelikult väga hästi. Raske oleks ette kujutada, et ELi liige Rootsi jääks kõrvale, kui mõnda ELi riiki tabaks rünnak väljastpoolt. Samuti on Rootsi tegev NATO rahupartnerlusprogrammis, osaleb Läänemere koostöös.

Inimeste mälust on raske kustutada mälestust neutraliteedist, mis peaaegu 200 aastat teenis meid suurepäraselt. Meil polnud sõdu, neutraliteet oli kaitsekilp ja inimene tänavalt soovib näha Rootsi välispoliitikas sõna "neutraliteet" - see on ajaloo mäletamine. Teie ei taha 1939/1940. aasta kordumist, meie tahaksime alati, et oleksime taas neutraalsed," muigab Ahlander.

Praegugi Rootsi välisministrile Carl Bildtile vajadusel nõu andev Ahlander ei usu, et Läänemere strateegiat tabaks Põhjamõõtme (Nordic Dimension) saatus vaikselt hääbuda. Ometi tuleb arvestada, et Hispaania eesistumise ajal on ELi prioriteedid nihkunud lõuna poole. Järelikult tuleb Läänemere asja taas aktiivsemalt ajada siis, kui järgmine Põhjamaa on ELi tüüril.

"Läänemeri on korduvalt olnud pingete allikas: 1939, 1940, 1944, 1945, kogu raudse eesriide aja. Ma ei usu, et Rootsis tahaks keegi Nord Streami gaasijuhet, aga rahvusvahelise õiguse seisukohalt polnud suurt millelegi muule rõhuda kui keskkonnakaitsele. Meie ei tahtnud nende kompressoriplatvormi Gotlandi lähedale ja seda sinna ei tule. Muu sõltub juba juhtme ehitajatest," kostab Ahlander.

Venemaa ja USA hea tundjana leiab Ahlander, et Venemaa ei tohi tunda ennast kõrvalelükatuna teiste riikide poolt. Venemaa pelgab, et ülejäänud suurriigid ei pea teda suurvõimuks, mistõttu oleks arukas, kui USA ja Venemaa president kohtuksid igal aastal, veedaksid koos aega, arutaksid probleeme.

"Tegelikkus näitab, et on kaks ülivõimu, mis peavad omavahel klappima: USA ja Hiina. Nii Venemaa kui Euroopa on pildilt väljas," arvab Ahlander.

Diplomaadist kirjanikul on käsil juba järgmine raamat. Ta ei ütle, millest, kuid vihjab, et see tuleb Läänemere regioonist. "Olen kirjutanud arvukalt diplomaatilisi aruandeid, nüüd kirjutan noortele. Vanemaks saades on imeline suhelda noorema põlvkonnaga oma raamatute kaudu. Mina olen 65, nemad 10-15 ning on suurepärane, kui noored otsivad raamatukogus minu raamatuid," ütleb Dag Sebastian Ahlander hüvastijätuks, kui jalutame Täby raamatukogus.