Soodsa asukohaga Itaalia tõmbab ligi Aafrika paadipõgenikke, kes Liibüat transiitriigina kasutades võtavad suuna Vahemeres asuvale Lampedusa saarele unistusega leida Euroopas stabiilne elu ja paremad töötingimused kui kodumaal.
Värav keset Vahemerd toob pagulased Itaaliasse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Geograafiliselt Aafrikas paiknev, kuid Itaaliale kuuluv tilluke Lam-pedusa saar on Euroopas tuntud kui peamine illegaalsete immigrantide sisenemispunkt Euroopa Liitu. Seal randub aastas tuhandeid aafriklasi, kes eluga riskides on kitsastes pilgeni täis lootsikutes ületanud Vahemere ja paluvad Itaalialt asüüli ehk taotlevad ametlikku pagulase staatust. Selleks on eri põhjusi: kes põgeneb sõja, kes usulise kiusamise eest.
Regulatsioonid näevad ette, et asüüli saab taotleda ELi riigis, kuhu pagulane esimesena siseneb. Selle tõttu on suur immigrantide vool Itaaliasse mõistuspärane, sest paadiga mereületamine on odavaim viis helge elu lootuses kodumaa jätta.
Lampedusa saarelt sõidutatakse immigrandid Itaalia eri regioonidesse vastuvõtukeskustesse. Neist üks suuremaid asub lõunapoolse sadamalinna Bari külje all ja on muidu rahuliku linna paisanud viimastel kuudel kohaliku ja rahvusvahelise meedia fookusesse kui ilmeka näite riigi migratsioonipoliitikast ning Itaalia vähemusgruppide ja sissetulnute konfliktidest. Samuti unistuste purunemisest ja käegalöömisest.
Esialgu on kõik hästi. Asüüliotsijate vastuvõtukeskuses (itaaliakeelne nimi C.A.R.A) saavad pagulased elada riiki sisenemisest kuus kuud, kuni langetatakse otsus, kas nende palve rahuldada või tagasi lükata.
Elamistingimused selles relvastatud valvega militaartsoonis asuvas keskuses, kuhu pääseb vaid politsei loaga, pole edevad, kuid kordades paremad kui Somaalias, Eritreas või muudes kolmanda maailma riikides.
Konteinerisarnastest putkadest üles ehitatud C.A.R.A keskuses saab immigrant magamisaseme kahekohalisel naril ja kitsukese riidekapi, pesta eraldi majas, teler ja lauamängudki on olemas.
Süüa antakse kolm korda päevas, arstiabi on territooriumil ööpäev ringi. Mitmesugustel kursustel aidatakse põgenikel kohaliku eluga lõimuda. Vahel jagatakse kodustele helistamiseks telefonikaarte, millest suurt kasu pole, sest telefoniühendus Aafrikaga pigem tõrgub kui töötab.
Peamiselt on immigrandid noored tumedanahalised mehed. 25aastane Somaaliast pärit Abder-rahim rääkis, kuidas seitse kuud tagasi saatsid vanemad ta pere viimaseid sääste taskusse kaasa surudes koos kolme sõbraga minema, sest kodusõja all kannatavas riigis on iga päev võitlus ellujäämise nimel.
Okupeerisid hotelli
Suuri unistusi noorel mehel pole: peaasi, kui leiaks ükskõik millise töö ja saaks võimaluse piires vanemaid toetada. Iga variant on parem kui kodumaale naasmine, kuid Abderrahim ei saa oma tulevikus kindel olla, sest kui tema pool aastat C.A.R.As kukub, on tema enda mure, kuhu oma kompsudega edasi minna.
Abderrahimi loost joonistub ilmekalt välja Itaalia migratsioonipoliitika nõrk koht. Ametlikel pagulastel on teatud sotsiaalsed õigused, näiteks ajutisele elukohale ja meditsiiniabile, kuid puudub seadus nende tagamise kohta. Nii ei jää omavalitsustel muud üle kui käsi laiutades öelda, et mõistavad muret, kuid ei saa aidata. Pealegi on Itaalial palju kohalikke tööpuuduse käes vaevlevaid elanikke, kes vajavad sotsiaalkorterit ja kelles muulaste eelistamine tekitaks paksu verd.
Sadamalinnas Baris päädis pagulaste probleem mullu oktoobris kunagise raudteetööliste majutuspaiga Ferrhoteli okupeerimisega Somaalia sõjapõgenike poolt. Kahekorruselises elektrita hoones elab ligi 40 somaallast, kes riigi tegevusetusele vastukaaluks otsustasid omale ise elukoha tekitada.
Ehkki nad elavad seal illegaalselt, ei torma võimud neid minema ajama, sest lahendust pole pakkuda. Samal ajal ei kipu riik läbirääkimisi alustama, et seni tühjana seisnud maja korda teha ja somaallaste kätte ametlikult anda, sest see annaks teistele vähemusrühmadele signaali, et omavolitsemine on normaalne.
Elukohaprobleem ei tekita vastuolusid immigrantide ja Itaalia sotsiaalselt vähem kindlustatud elanike vahel: omamoodi suletud kogukonnad on mõlemad. Näiteks on Ferrhoteli lubatud siseneda vaid somaallastel, kõik ülejäänud jäetakse ukse taha.
Nii veedab raudteehoone ees alaliselt öö ligikaudu 30 inimest. Ainsaks abiks kiriku jagatavad toidutalongid, millega lõunaks sooja suppi saab, ja koguduse annetatud tekid-padjad, mis aitavad jahedad ööd üle elada.
Riigist lahkuda ei saa
Kuna Itaalia on immigratsiooniteema eest korduvalt ELilt nahutada saanud, hakkas Berlusconi juhitav valitsus mullu juurutama uut migratsioonipoliitikat, et pagulaste sissevoolu peatada. Inimõiguste eest võitlejad tõusid tagajalgadele, kui tuli välja, et Berlus-coni idee on paadipõgenikud enne Itaalia vetesse jõudmist sõjalaevadega tagasi Aafrikasse eskortida.
Valitsusjuht on mitu korda teinud ettepaneku hajutada põgenike hulka ELi riikide vahel, kuid otsusteni pole jõutud.
Nii on immigrandid Itaalias "nokk kinni, saba lahti" olukorras. Nagu rääkisid kaks Ferrhoteli ees tänaval elavat Eritrea meest, läheksid nad meeleldi mõnda teise Euroopa riiki õnne otsima, kuid pagulase staatuses pole neil võimalik legaalselt ELis elukohta vahetada. Illegaalselt küll, kuid vahele jäädes saadetakse nad Itaaliasse tagasi. Ometi on leebe kliimaga Itaalia tänavatel elamine põgenikele meelepärasem kompromiss kui kodumaale naasmine.