Saarniit koristas esimesel linnapeapäeval riiulist tanki

RKASi juhatuse esimees Jaak Saarniit. Foto: parnupostimees.ee

Taasiseseisvunud Eestis oli Pärnu esimene linnapea Jaak Saarniit, Tori kandist pärit Koidula-kooli poiss. Mees, keda mäletatakse komsomoli- ja parteitegelasena, kes aga andis kiirel muutuste ajal Pärnule hoo sisse.

Pärnu linnapea palgaks määrati müstiline 500 rubla. Nüüd ...

„Siis maksis praad restoranis 8 rubla. Nüüd 200 krooni. Umbes selline on suhe,” annab Saarniit vihje oma praegusest palgast.

Saarniidu valimine 1989. aastal rahvasaadikute nõukogust volikoguks muutunud saalis oli omaette ooper. Lõpuks jäi kandidaate kaks: Jaak Saarniit ja Heldur Sass. Saarniidu taga seisid rahvarindelased, aga võitu eeldati Sassile. Ometi selgus häälte lugemisel, et miski läks kellelgi viltu. Väike segadus, paus, ja siis 19:18 Saarniidule.

Kuldsepp veenis linnapeaks hakkama

“Olin EKP Tallinna linnakomitee sekretär, kui pärnakad Liina Maaste vahendusel ettepaneku tegid,” meenutab Saarniit Tallinnas Silikaat Grupi direktori kabinetis. “Kõhklesin seni, kuni helistas ka Armas Kuldsepp ja ütles, et tule ikka. Valimiste päeval oli mul 38 kraadi palavikku ja ma arvasin, et loobun. Kuldsepp veenis tulema ja eelinfo alusel ka ausalt kaotama. Olen kuulnud, et miskipärast olid need viis-kuus parempoolsemat saadikut, kes Sassi leerist mulle hääle andsid.”

Saarniidu linnapeaaeg algas sellega, et esimesel päeval koristas ta kabinetis riiulist sinna Valeri Dejevist jäänud suveniirtanki.

Kahe ja poole aasta pärast 1992. aasta märtsis astus Saarniit ametist tagasi.

“Lõpp oli emotsionaalne,” tõdeb Saarniit. “Eks me tegime kiirete muutuste ajal paratamatult vigu ja inimlikud pahed pole minustki mööda käinud. Tagantjärele arvan, et oleksin pidanud veel pingutama, aga murdusin.”

Elukutseline käivitaja

Saarniit arvab, et tema roll on alati olnud midagi käivitada. Aktiivne oli ta juba koolis.

„Tõe huvides tuleb märkida, et mu hinneteleht pole kunagi olnud hiilgav,” väidab Saarniit. „Tegin korraga kõike ja seepärast ei jõudnud kusagil tippu. Näiteks käisin koos Jüri Tamme ja Jüri Jänesega Tõnis Luku juures kergejõustikutrennis, jooksin 400 ja 800 meetrit, aga mitte eriti hiilgavalt.”

Saarniidu aktiivsust märgati siis, kui temast sai ülikooli järel Pärnus toitlustustrusti tütarettevõtte asedirektor ja ta vedas malevakogemuste sõprade abiga kaubandusvalitsuse juures käima noorteklubi Viking.

Komsomoli alles ülikoolis

„Olin Tšernjahhovskis sõjaväelaagris, kui helistati ja öeldi, et EKP Pärnu linnakomitee I sekretär Aino Tammeorg tahab rääkida,” meenutab Saarniit. „Pakuti üht linna komsomolijuhi ametit. Ütlesin küll, et mul ju staaži vähe – komsomoli astusin alles ülikoolis –, aga varsti olin Tallinnas Indrek Toome juures vestlusel ja nii nomenklatuuris olingi. Aga kahetseda pole siin midagi.”

Seda, et teda aeg-ajalt endiseks ja punaseks sõimatakse, loeb Saarniit paratamatuseks. Mis väsitab mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Ja oli üks Pärnu linnapea ametist loobumise põhjusi.

„Ajalugu ümber ei lükka, ju olen ma kompromiss kahe ühiskonnakorra ja ideoloogia vahel,” arvab Saarniit. „Mu NLKP pilet jäi 1989. aastal Enn-Arno Sillari seifi, hiljem olin kaheksa aastat Koonderakonnas, nüüd kuhugi astumine mind enam ei tõmba. Kuigi ettepanekuid on tehtud, ka parema tiiva poolt.”

Elu võinuks minna teisiti

On aegu, millest ei jäänud puudutamata ükski Eesti inimene. Ka Saarniidud ei ole erand.

„Mu haritlastest vanavanemad on pärit Võrumaalt Vastseliina lähedalt,” räägib Saarniit. „Peres valitses isamaaline vaim, elati karistamise ja küüditamise hirmus, vana ja väärtuslikku kirjandust varjati tuttavate juures. Mu isal tuli ülikool sõja tõttu pooleli jätta ja seda, et ta sakslaste juures sõjaväe väliteenistuses oli, ei teadnud me vennaga üsna viimase ajani.”

Sellises olukorras siirdus koguni 60-70 Vastseliina peret 1944. aasta sügisel Võrumaalt Tõstamaa-Lihula kanti, et Rootsi emigreeruda. Paraku oli paate vähem kui sõitjaid, Saarniitude pere ei olnud otsustavatel hetkedel koos ja nii see sõit üle tormise mere ära jäi.

Jaagu vanaisa Johannes hakkas Aesoo kooli juhatajaks, varsti oli õpetaja ja direktor poeg Olev. Ja Jaak ning vend Tiit sündisid juba sellesse ühiskonda, kus tollal edenemiseks vähe valikuid.

Suvepäevad äratati ellu

„Kui komsomolijuhiks sain, oli Pärnus probleemiks noorte passiivsus,” räägib Saarniit 30 aasta tagusest ajast. „Koos Enno Kiviloo, Madis Salumi ja teistega ajasime siis suvepäevad põnevamaks. Rääkisime kirikust ja välispoliitikast, esinesid Toomas Alatalu ja Raul Mälk, diskot tegi Olav Osolin.

Eks muidugi probleeme oli ka, kui Vallikääru ja Sindi rahutusi ning Herbert Murdi tegemisi meenutada. Neid asju tollases kontekstis ei mõistetud.”

Kui Saarniit oli Pärnu linnapea, testiti tema sõnul Pärnu nahal Eestis reforme. Seadused tulid mõnevõrra hiljem.

„Polnud harvad need juhud, kui peaminister Edgar Savisaar kaaslastega nädalavahetuseks Pärnusse maandus ja ma pidin koos maavanem Rein Kirsiga seletama, kuidas üks või teine asi edeneb,” mäletab Saarniit. „Aga Pärnu sai käivitatud. Hindan sellest ajast väga pühendunud spetsialiste Rein Kaske, Jaan Lauri, Peeter Velletit, Ada Kraaki, Taimi Vilgast, Kalle Voolast ja teisi kolleege.”

Veel vähemalt ühe suure käivituse on Saarniit hiljemgi teinud. See oli Eesti suurettevõtjate assotsiatsioon, mille tegevdirektor ta asutamisest 1996. aastal kuni 2003. aastani oli.

„Alustasin tühjast lauast ja telefonist ja sellest sai Eesti 50 tippärimeest ühendav lobiorganisatsioon,” on Saarniit uhke.

Huvitavaks väljakutseks peab Saarniit ka oma praegust tööd, Silikaat Grupi arengu- ja investeerimisvaldkonna juhtimist.

„See on ühele Eesti perekonnale kuuluv 14 ettevõttest koosnev firma,” räägib Saarniit. “Meie käive on 25 miljonit eurot, töötajaid on 560, kuue aastaga oleme investeerinud 24 miljonit eurot. Kaevandame liiva, teeme kive ja plokke, meil on Järve Keskus ja vana Järve kaubamaja, sisustuskaubamaja Aatrium, Key ehitusmaterjalide poed ja põllumajandusfirmad Võhma kandis.”

Koolist helge mälestus

Nagu paljud koolipoisid on Saarniitki nõus, et kooliajal sai nõudlikke õpetajaid isegi põhjatud ja vihatud, nüüd aga austus nende vastu aina kasvab.

„Minu klassis olid Tõnu Riimaa, Jüri Elken, Eve Talts, Viljar Rähn. Ma ei tea, kuidas teised, aga mina jään Koidula-kooli patrioodiks ning arvan, et oleme nii mõnelegi õpetajale kõvasti tänu võlgu,” väidab Saarniit.

Saarniit võrdleb Pärnu Koidula-kooli selliste Eesti tippkoolidega nagu Reaalkool ja Gustav Adolf Tallinnas ning Treffner Tartus.

„Loen suureks õnneks, et õppisin nii Linda Sooviku kui Armas Kuldsepa ajal,” räägib Saarniit. „Õpetajad olid siis isiksused. Meie klassijuhataja Roland Tammeorg tuli klassi, vaid päevik näpu vahel, ja andis nii säravalt ja hästi matemaatikat, et võisid julgelt kõrgkooli minna. Oli veel kõrvalt ujumistreener ja juhatas puhkpilliorkestrit. Või võtame füüsikaõpetaja Pantsi. Või kardetud bioloogia- ja keemiaõpetaja Ruveni. Või inglise keelt andnud Joonsoo. Mina arvan, et omal kohal oli ka range distsipliini nõue: „Poiss, kus koolimüts, sussid ja lips?” Koolis peabki kõva kord olema.”

Pärnu eluga siiani kursis

Saarniit ütleb, et Pärnus elavad ta venna pere ja naiseema ning võimalusel käib ta kuus kord-kaks vanas kodulinnas. Kutsuvad ka lapsepõlvepaigad Tori kandis.

Pärnu eluga on kunagine linnapea, vaatamata eemalolekule, tänini hästi kursis. Veel üsna hiljuti tellis ta Pärnu Postimeest, nüüd ütleb Saarniit huvitavamaid Pärnu uudiseid arvutist lugevat.

„Eemalt vaadates on Pärnu populaarne ja hästi arenev linn,” hindab Saarniit. „Aga tean, et see areng on pidev vastuolude ja vaidluste ületamise ahel. Korüfeed kaovad, tegijad lähevad Tallinna ja noori tõuseb vähe. Sellepärast ongi teil linnapea väljastpoolt. Vastuolu on soliidsuse ja müra ehk Oistrahhi ja “Watergate’i” vahel. Küsimus on, kas tuleviku Pärnu on kõrge või madaltihe, kas mõtleb omadele või võõrastele.

Üheks suuremaks miiniks Pärnus pean sildu. Mõlemad on ohtlikult väsinud ja vajavad kiiret kapitaalremonti.”

Saarniit on seda meelt, et inimene, kes tahab ja suudab midagi ära teha, peab selleks piisavalt aega saama. Ta toob näiteks Pärnu kunagised pikaaegsed linnapead Oscar Brackmanni ja Oskar Kase ning ütleb, et praegu linnapead poliitika tuultes muudkui tulevad ja lähevad.

„Mittepoliitilise linnadirektsiooni nii mõneski riigis toimiv süsteem oleks meilgi õige, paraku ei tule poliitilistel põhjustel sellest midagi välja,” arvab Saarniit.