Meri võitis USA südame kalamehejutuga

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Sellest, kuidas Lennart Meri raputas ja vapustas ameeriklasi, kellest nüüd on saanud Eesti julgeoleku peamised tagajad, rääkis New Yorgi advokaat, kauane Eesti sõber Jenik Radon.

Lennart Meri polnud veel presidentki, vaid alles välisminister, aga sellest hoolimata ajas ta New Yorgis terve naabruskonna jalule. Südaööl.

Talvisele külaskäigule Ühendriikidesse, mil ta peatus Broadwayst vaid kahesaja meetri kaugusele jäävas advokaat Jenik Radoni neljakorruselises eramus, oli ta võtnud kaasa väikse raadioaparaadi. Too oli aeg, mil internetti polnud õieti ollagi, ning ainus võimalus, kuidas kodumaalt teateid ammutada, oli suurlinnas vastavad raadiolained kinni püüda.

Vähemasti Meri pidas seda võimaluseks

Nii ta tegigi öösel magamistoa akna lahti ning keeras raadio mängima. Ja sirutas raadio kaugele aknast välja.

Meri toa aken vaatas väiksele tagaaiale, mida piirasid mitmekümnekorruselised kortermajad. Nonde hiidseinte vahel liikus raadioragin kui ideaalses kõlakambris.

Üksteise järel avasid kortermajade elanikud oma aknad ja hakkasid karjuma. Selle peale katkes kannatus viimaks ka Radonil, kes seni oli Meri veidrusi mehiselt talunud.

Ta oli leppinud sellega, et Meri magab öösel vaid kolm-neli tundi ning tammub muist aega mööda tuba. Või peab pikki-pikki telefonikõnesid, nii et arved, mis Radon hiljem oma taskust kinni maksis, olid kolossaalsed.

Lõpuks, olles Meri ahelsuitsetamise tõttu korduvalt majast välja kupatanud, oli ta valmis leppima sellegagi, kui külaline Eestist sigareti tõmbamise ajaks akna lahti teeb.

Kuid tol talveööl, olles naabrite röökimisest heitunud, astus Radon viimaks Meri tuppa ja käskis raadio vaikseks keerata.

“Miks?!” oli Meri imestunult küsinud.

Sest see segab teisi, vastas Radon.

Ja kui Radonile tundus, et Meri sellest ikkagi aru ei saanud, pidi ta tegema midagi erandlikku – tema peale häält tõstma: “Turn it off – now!” (“Keera see kinni, jalamaid!”)

Meri tegi, nagu majaperemees nõudis. Ent nagu Radon mäletab, oli ta seepeale õnnetu ja pahane.

“Isegi aastaid hiljem mäletan ma seda juhtumit kui õudusunenägu,” tunnistab Radon.

Pealtnäha filmimees

Ent Radon, kes 1980.-1990. aastatel aitas Ameerikas avada uksi paljudele tipp-poliitikutele, mäletab taasiseseisvunud Eesti esimest presidenti tema pisiveidrustest hoolimata kui sädelevat, suure lugemuse ja hea mäluga ning oma missioonile pühendunud inimest.

“Lennart hindas vabadust ja vihkas türanniat – see läbis kõiki meie vestlusi, ja neid oli väga palju,” meenutab Radon. Nende vestlused käisid peamiselt saksa keeles, sest oli ju Meri Berlinis koolis käinud.

Nende esimesel kohtumisel 1980. aastate lõpus jäi Radonil Merist mulje kui filmitegijast. Ta ei osanud kuskilt otsast välja lugeda, et Merist võiks saada poliitik või riigimees. Esiteks huvitas teda ennekõike see, millega ta ise tegeles, mitte teiste asjad. Teiseks armastas ta rääkida pigem suurtest ideedest ja kontseptsioonidest, mitte niivõrd päevakajalistest küsimustest.

Hea näkkamiskoht

Üks tähtsamaid uksi, mida Radon aitas Merile avada, viis USA Riigidepartemangus välisminister James Bakeri kabinetti.

Meri polnud välisministrina kuigi kindel, mismoodi Bakeriga jutulainele saada. Siis Radon seletaski talle nõksu, mida ei jaga seniajani paljud eurooplased ega jaganud toona Merigi.

Nimelt: ameeriklastega tuleb ajada esmalt small talk’i, niisama-juttu, näiteks ilmast või pesapallist. See on oluline, et vestluspartner võiks veenduda, kas teine pool on häälestunud sõbralikult või mitte.

“Aga millest ma räägin?” oli Meri nõutult küsinud.

Radon mainis, et tema teada on Baker kirglik kalamees.

Selle peale oli Meri spontaanselt öelnud, et teab Kamtšatkal head lõhepüügikohta.

Pea see meeles, julgustas Radon, ja tule sellega õigel hetkel lagedale.

Seda Meri ka tegi. Astus Bakeriga kohtudes kaardi juurde ja märkis sellele Siberis koha, kus pidi hästi näkkama.

Intsident, mis tollal tundus paljudele skandaalne, aitas tegelikult kahe riigimehe vahel jääd sulatada ning näitas Ameerika võtmetegelastele, et Eesti poliitikuil on inimlik pale.

(Lühendatult)

Priit Pullerits, Postimees

    Tagasi üles