Pärnust pärit admiral ja suurvürsti kasvataja

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Konstantin Possiet sündis Pärnus 1819. aastal. Tema esivanem Possuet de Rossiet tuli Venemaale Peeter I kutsel ja tegeles pikki aastaid Astrahani lähedal viinamarjakasvatusega. 1835. aastal lõpetas Possiet mereväe kadetikorpuse ja asus 1836 teenima tsaari sõjalaevastikku suurtükiväe erialale. Tegevohvitserina leidis ta aega enesetäiendamiseks ja uurimistöödeks, mille tulemusena avaldas 1847 raamatu ”Artellerie-Exercitum“. Kaks aastat hiljem ilmus järgmine raamat ”Sõjalaevade relvastamine“, millele määrati Peterburi teaduste akadeemia Demidovi preemia.

Suurvürsti kasvataja

Vene mereväe ühe helgema peana saadeti ta koos J. V. Putjatiniga ümbermaailmareisile fregatil Pallada (1852-1854). Putjatinile oli antud ülesanne sõlmida Jaapaniga kaubandusleping ja Possietil õnnestus veel kord Jaapanis ära käia, et lepingute tekste vahetada. Ta osales veel mitmel mereretkel ja võttis oma muljed kokku raamatus ”Kirjad ümbermaailmareisilt“.

Esimese järgu kapteni aukraadis määrati Possiet suurvürst Aleksei Aleksandrovitši kasvatajaks ja sellest ajast peale sooritas suviti regulaarselt mereretki (1858-1865) Läänemerel ja Venemaa kallastel. 1866-1868 seilas Possiet koos oma hoolealusega Vahemerel ja Atlandi ookeanil.

1870. aastal juhtis Possiet kolmest sõjalaevast eskaadrit, mille tsaar Aleksander II saatis põhjameredele. Peale teadusülesannete, mille täitmist juhendas akadeemik A. F. Middendorf, pidi admirali lipulaev Varjaag külastama mitut Norra põhjasadamat, et lahendada mõningad piiriküsimused. Sellelt sõidult tõi ta kaasa peenelt graveeritud puukapa, mille koos paljude muude asjadega pärandas hiljem St. Peterburi Kunstkammerile (antropoloogia- ja etnograafiamuuseum).

1871. aastal külastas Possiet Ameerikat, Kanadat, Hiinat, Jaapanit ja Siberit. Sellega lõppes suurvürsti mereharidus, kuid tema täisealiseks saamiseni jäi Possiet vürsti hooldajaks.

Seejärel seisis Possiet mitme suure sõjalaeva komandosillal ja 1874 määrati Venemaa teedeministriks.

Kuigi Possiet oma mereväelase tausta tõttu pööras suurt tähelepanu veeteedele, ehitati tema ministriks oleku ajal Venemaal juurde 10 000 kilomeetrit raudteid.

1882. aastal ülendati Possiet admiraliks. Ta oli Venemaa veehädast päästmise seltsi asutajaliige ja president. Teenete eest valiti ta Peterburi teaduste akadeemia ja Vene geograafia seltsi auliikmeks. 1888. aastast oli Venemaa riiginõukogu liige.

Kindraladjutant ja admiral Possiet ei unustanud oma sünnilinna ja sugulasi ning külastas neid korduvalt.

Admiral Pärnus

1886. aastal käis ta järjekordselt koos abikaasaga Pärnus ja peatus Uulus parun Stael von Holsteini lossis. Seal käis end talle esitlemas Pärnu linnapea Oscar Brackmann.

11. juulil 1886 tuli Possiet maanõunik Stael von Holsteini saatel aurikul Tsaar inspekteerima Pärnu sadamat. Intelligentse ja tagasihoidliku inimesena keeldus ta igasugustest vastuvõttudest ning seepärast oli kail teda vastu võtmas vaid linnapea.

Pärnu linnainseneri Nazarovi saatel vaadati üle sadam, kaid, süvendaja, talvesadam, mis Possietit eriti huvitas.

Kui linnapea kurtis, et sisse- ja väljavedu Pärnu sadama kaudu teeb vähikäiku, leidis admiral, et ainsaks vastuabinõuks oleks Pärnu ühendamine Liivimaa raudteega.

Seejärel käis Possiet vaatamas oma lapsepõlvekodu, Pärnu komandandist vanaisale kuulunud maja praeguse aadressiga Suur-Posti 2. Siis kuulus maja advokaat A. Heinele.

Sama, 1886. aasta 23. detsembril tähistati admiral Possieti 50aastase teenistuse juubelit. 18. detsembril otsustas Pärnu linnavolikogu saata linnapea, linnanõunik N. Bremeri ja volikogulase Chr. Schmidti Peterburi Possietile linna nimel üle andma auaadressi ja paluma nõusolekut olla Pärnu linna aukodanik.

Kaunis auaadress võeti tänuga vastu ja Pärnu sai aukodanikuks olemise nõusoleku.

Ei julgeks väita, et Possiet oli Pärnu esimene aukodanik, sest Tallinn oli tiitli esimest korda välja andnud juba 1853. aastal ning võib-olla polnudki pärnakad viletsamad.

Possiet sai Pärnusse omanimelise tänava, mis alles 1948. aastal nimetati ümber Oktoobri tänavaks. Possieti nime jäid kandma laht ja asula Primorje krai Hassani rajoonis ja võib-olla on seda tänini. 1991. aastal sai Oktoobri tänavast Suur-Posti.

Erru läks Possiet 1888. aastal ja suri 1899.

Possieti enam kui 200aastane lapsepõlvekodu on korduvalt omanikke vahetanud ja ümber ehitatud, kuid siiski alles. 1940. aastal natsionaliseeriti see rooma-katoliku kirikult Eestis.

Huvitaval kombel on kõik Pärnu aukodanikega seotud majad Pärnus säilinud: Pätside oma Raekülas, Martensiga seotu Aia tänaval ja Possieti maja.

Lõpetuseks võiks linn oma aukodaniku reisikirja lasta ära tõlkida ning ilmutada.

    Tagasi üles