Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/11/17/15727610t1hb508.jpg)
/nginx/o/2013/10/04/2437249t1he3c9.jpg)
“Vändras olen ma sündinud ja kasvanud. Vändrat ma armastan, sest seal on minu kodu,” poetab Ramon Loik (29) lüüriliselt jutu sekka, mis areneb omasoodu ühes Brüsseli vanalinna õdusas kohvikus.
Loik on üks peaaegu tuhandest eestlasest, kes asunud elama ja tööle Euroopa pealinna. Pärnu Postimehe lugejale on ta ehk tuttav välispoliitiliste kommentaaride kaudu, mis ilmunud leheveergudel.
Põhjus, miks Loik haaras kinni Euroopa Parlamenti valitud Siiri Oviiri kutsest tema nõunikuks asuda, oli sügav huvi poliitika ja selle rahvusvahelise mõõtme vastu.
Tööpakkumine ise sündis Oviiri kampaania edukast juhtimisest europarlamendi valimistel, mille käigus, nagu mees ise ütleb, kulutati kohtumistelt kohtumistele käies ära mitu paari kingi.
Brüssel kisub silmad maailmale avali. Euroopa Parlamendi klaaskolosseumis komisjonist komisjoni tuhisemine, vahetult tuliste debattide jälgimine on suurepärane keskkond kogeda poliitikategemise erinevaid stiile, arendada oskust jõuda huvigruppide vahel kompromissideni.
Parlamenditööst vabal ajal mõtiskledes on Loik pannud kirja poliitikategemise erinevused Eestis ja Euroopa Liidu tasandil.
Euroopa Parlamendis toetutakse planeerimisel rohkem teaduslikele uuringutele, poliitika on seetõttu objektiivsem ja läbikaalutum.
Väga harva kasutatakse Eestis tavapärast koalitsioonide “teerulli”, vähem on isiklikke rünnakuid. Kui mõni teravam teema tõuseb, avatakse kohe laiem diskussioon, et lähendada seisukohti.
Eestis aga on poliitilised huvid selgemalt määratletud ja otsused kiiremad, euroliidu dokumentides algselt säravad ideed pidevate kompromisside tagajärjel hägusemad.
Poliitika ligi on Ramon Loik hoidnud varemgi, pidades sel eesmärgil hulga töökohti. Ta on olnud sisekaitseakadeemia lektor ja rektori nõunik, endise kaitseministri Sven Mikseri nõunik, Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni pressinõunik, töötanud kodakondsus- ja migratsiooniametis ning kaitsepolitseis.
Lõpetanud on ta sõjakooli ohvitseri ja riigikaitse õpetajana. Magistrikraadi kaitses kasvatusteaduste alal Tallinna ülikoolis (cum laude). Tartus on pooleli filosoofiaõpingud ja lõpetamisel pedagoogika doktorantuur.
“Võib-olla pühendan end kunagi sellele, et istun ülikooli maha, teen oma väitekirja ja olen 20-30 aastat professor. Hing kisub teadustööle. Praegu on mul aga väga kiire arenguperiood,” valgustab noor mees tulevikumõtteid.
Noor põlvkond poliitikas
“Selleks, et nii-öelda päris poliitikuks saada, tuleb Riigikogu liikmeks saada, rahva usaldus pälvida. Või minister olla. Nõuniku positsioon annab hea võimaluse olla asjade sees, samal ajal ise otse mitte eesliinil olles distantsiga jälgida ja analüüsida,” mõtiskleb ta.
2002. aastal kandideeris Ramon Loik mõttekaaslaste ärgitusel tuhandepealise Keskerakonna noortekogu esimehe kohale. Ja võitis, edestades rivaali, aseesimeest Mart Viisitamme napilt kahe häälega.
“Teine kandidaat oli tõepoolest praegune Pärnu linnapea Mart Viisitamm. Ei olnud kaklust, oli ideede võitlus,” naerab ta.
“Meie visioonid polnudki nii erinevad, küll aga olid stiilid alternatiivsed. Minus nägid toetajad akadeemilisust, rohkem ideoloogilist ja programmilist lähenemist. Eks noortel ole vaja ka aktsioonidel käia ja lippe lehvitada, aga selle juures peavad olema mõtestatud ideed,” leiab nüüd noortekogu aktiivsest tegevusest väljakasvanud mees.
“Meil tekkis selline toimekas mõttekaaslaste grupp, keda kutsusime omavahel IDEE-grupiks,” jutustab Loik. “Andsime oma visioone tutvustava raamatu välja - praegune erakonna peasekretär Kadri Must, nüüdne erakonna Läänemaa piirkonna esimees ja Haapsalu volikogu liige Jaanus Karilaid, Riigikogu esimehe Toomas Vareki nõunik Mikk Lõhmus, tollal noortalunike liitu juhtinud Andres Soots.”
Itaallaste jutusumin kõrvallauas on valjuks muutunud. Jutupartner vahetab ettekandjaga paar prantsuskeelset repliiki ja lisab, et käib keelekursustel. Prantsuse keelt läheb Brüsselis hädasti vaja.
“Noortekogu võib vaadata nii ja naa,” jätkab Loik sealt, kus pooleli jäi. “See ei ole mingi Eesti väljamõeldis ega mitte see, kuidas endiste pioneeriaegade vaimus inimesi ideoloogiliselt harida ja maast madalast endale truuks parteisõduriks kasvatada. Ei ole ajuloputust,” rõhutab vestluskaaslane.
“Keskerakonnas võib vanema loaga noortekogusse astuda vähemalt 14aastane inimene. Temalt ei oodata ega eeldata midagi, sest ta on nii noor. Las vaatab, õpib, mõtiskleb ühiskonna üle. Kui noor saab 18aastaseks, on tal aasta jooksul aega valida, kas ta tahab tulla erakonna liikmeks, jääda toetajaliikmeks või loobub üldse ja läheb minema. Need aeg-ajalised kohatud võrdlused hitlerjuugendiga ei vasta tõele ja on propagandistlikult suunatud Edgar Savisaare vastu!
Lähemal uurimisel näeme, et noortekogu on paljudes küsimustes erakonnaga erinevatele seisukohtadele asunud. See ongi noortekogu mõte - tulla välja uute ideedega, mida vanad ei pruugi märgata, ja need poliitikasse viia,” selgitab Loik kirglikult.
Vahetult enne Loiki juhtisid Keskerakonna noortekogu Sven Mikser ja Kilingi-Nõmmest pärit Lauri Laasi, kes nüüd on poliitikas hästi tuntud nimed. Loiki juhtimise ajastki on noortekogust ridamisi suurde poliitikasse imbunuid. Ta tõdeb, et noortekogud on hea taimelava ja koht sidemete sõlmimiseks.
“Jüri Ratas oli minu juhtimise ajal noortekogu aseesimees, nüüd on ta Tallinna linnapea. Tallinna abilinnapea Olga Sõtnik oli noortekogu peasekretär, Pärnu linnapea Mart Viisitamm oli noortekogu juhatuses, noortekogu välissekretär ja ka mingi aja aseesimees. Väga palju tolleaegseid noortekogu liikmeid on volikogudes kas liikmed või aseesimehed. Nii et noortekogu on andnud poliitikasse väga palju uut verd,” on Loik tulemusega rahul.
Et avalikkus noorepoolseile poliitikuile aeg-ajalt liigset uljust ja kogenematust ette heidab, on Ramoni arvates kriitika, millest tuleks õppida: rohkem kogemustega kolleege enda ümber kuulda võtta. Liiga vara, liiga palju võib lõhkuda hea ainese, arvab ta.
2003. aastal püüdis Vändra mees Pärnumaa keskerakondlaste nimekirjas “päris” poliitika juurde, Riigikokku pääseda. Oli häälte poolest Mark Soosaare, Toomas Alatalu ja Koit Pikaro järel neljas, edestades näiteks Margus Tammekivi, Aivar Pärnat ja Einar Keldrit. Ja jäi napilt ukse taha, ehkki Riigikogus istub inimesi, kes valimistel temast mitu korda vähem hääli kogusid.
Loik tõdeb, et poliitiku elu pole magus, nagu ekslikult arvatakse: kulutad kampaaniaks kõik oma säästud, neelad kaotusvalu ja hakkad siis jälle koguma ...
Suunab Brüsselist Vändra alevielu
Selles, et Vändra alevivolikogus tegutseb juba teist valitsemisaega valimisliitude kõrval Keskerakond, tunnistab Loik end “läbinisti süüdi” olevat.
“Ma ilmselt tol (2002. aasta) augustikuul enne valimisi istusin oma koduaias ja mõtlesin. Küsisin ühe ja teise käest, kellega võiks rääkida, kes oleks huvitatud sellest, et teeks teistmoodi,” meenutab ta. Miks siis?
“Puudu oli konkurentsist. Sellele eelneval perioodil olid Vändras aset leidnud väga suured poliitilised kaklused ja vapustused, alevivanem Kalle Esula surm. Kõik see oli rahvale väga väsitav ja kurnav, asjaajamine oli läinud liiga isiklikule pinnale.
Mõtlesin, et erakonna nimekirja sissetoomine viiks alevi juhtimise ideelisele platvormile, hakataks rääkima rohkem programmist ja tegevustest, mitte klaarima isiklikke asju. Usun, et see õnnestus, aga töö selle nimel peab olema pidev,” hindab volinik tagantjärele.
“Puudu oli ka sotsiaalsest ettekujutusest, oli tekkinud ideedepõud, keerles üks ja sama seltskond. Kui tuleb uus tegija platsile, mobiliseeruvad ka vanad, püüavad rohkem ja paremini. Olin veendunud toona ja näen ka nüüd, et selline mobiliseerumine on alevirahvale kasulik.”
Esimest korda valimistel kaasa löönud alevi autoriteetsemaid mehi Vello Kutsar kogus enim, Loik vastaskandidaat Toomas Sontsiga pea võrdsel arvul hääli. Sontsi liit siiski võitis.
Viimastel valimistel Kutsar enam ei osalenud ja valimiste tulemus oli intrigeeriv: kaks valimisliitu said peaaegu ühepalju hääli.
Keskerakond oma kahe mandaadiga kujunes kaalukeeleks, kellest sõltus vallavõimu plejaad järgnevaks neljaks aastaks. Alevivanema kandidaadid olid ühelt poolt Toomas Sonts ja teisalt kauaaegne koolijuht Olga Kängsep.
“Ehkki kõik lugupeetud inimesed, oli teada, et need kaks valimisliitu ei saa omavahel konstruktiivset koostööd teha, vähemalt alguses mitte. Sontsi meeskonnaga oli meil juba eelnevas volikogus olnud rahumeelne koostööõhkkond. Ehkki olime opositsioonis, meid kuulati ja meiega arvestati. Selga keerata polnud põhjust, seda enam, et meie ettekujutused alevi arengust jõudsid kiiresti ühisele platvormile. Mõlemad pooled ära kuulanud, otsustasime stabiilsuse ja varasema koostöökogemuse kasuks,” valgustab Loik tagamaid.
Ja lisab siis, et koostööd tehakse kõigiga, ikka alevi arengu nimel. Selle märgiks kirjutati sügisel esimest korda ühiselt alla avatud koalitsioonileping. Et valija saaks näpuga järge vedada ja lubatut nõuda.