Ühel kaunil päeval 30 aastat tagasi lükati Loomingu peatoimetaja toa uks pärani valla ja ma tõusin oma laua tagant püsti. Hoogsalt astus sisse särav daam, kes kõlaval häälel ja hästi artikuleerides hüüdis: “Ma tulin Pariisist! Tõin teile kohvi.”
Aitäh, õpetaja Erm
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tulija oli Ilse Erm, legendaarne eesti keele ja kirjanduse õpetaja, kelle sünnist täna möödub 100 aastat. Õpetaja oli vaatama tulnud õpilast.
Ilse Erm oli minu õpetaja. Rõhuga sõnal “minu”. Sest ta tegi õpilase jaoks rohkem, kui oleks nõudnud ta amet. Tegi rohkem nii kooliajal kui väljaspool kooliaega.
Pidi olema palju siirast tahtmist, et klassis leelutada või õppevahendite puudumisel “olla ise magnetofon, raadio, televiisor ja õppefilm”. Või vajadusel koolilavastuse tarvis nuiata Estoniast partituur ja komissariaadist sõjaväerõivastus.
Õpetaja võib anda rohkematki kui teadmised. Mõnel ajal omandab see teema erilise tähenduse.
1970. aastail oli säärane õhkkond, et kui ma kirjanike liidu poolt õpetajate kongressil esinesin ja õpetaja Ermi isiksusele viidates sel teemal rääkisin, küsiti mult teksti, aga see ei saanud õpetajate ajakirjas ilmuda.
Ma ei rääkinud tookord, mida oli jutustanud mu sõber vanemast lennust: kuidas kord 1950. aastail rippus õpetaja Ermi klassitulekul tagaseinal sinimustvalge lipp ja õpetaja ei teinud seda nägemagi. Oli eesti keele tund. Ning kellegagi ei juhtunud midagi.
Eesti keel ja kirjandus kandsid järjepidevuse suurt mõtet, mida õpetaja Erm realiseeris nõudlikult ning algeliste kultuuriharjumuste tekitamiseni välja. Tavakoolis lasta teha hingamis- ja hääldamisharjutusi? Õpetaja Erm on lasknud. Ta leidis, et emakeele õige häälduse peaks laps omandama juba enne kooliminekutki. Kultuursus eeldab, et koolis tuleks omandada omakeelse ütlemise puhtus ning mõtteselgus.
Eks ole ülitänapäevane seisukoht, kui jälgida praegust kõnet ja kirja?
Õpetaja Ermi lemmiksõnu oli “üksipulgi”.
Kultuurivaramu tuli läbi uurida üksipulgi. Mahukas tunniväline tegevus oli suunatud sellele, et õpilane pääseks välja laiskuse ja ükskõiksuse unkast ning saaks osa elusast kirjandusest, mitte surnud skeemidest. See suhtumine ei pruukinud alati meeldida.
“Aga kuhu jäi sotsialistlik realism?” oli küsinud haridusosakonna inspektor pärast tundi, kus õpetaja Erm oli analüüsinud Tšehhovit ...
Õpetaja Erm õpetas paraku muud: armastust kultuuri ja eriti oma rahva kultuuri vastu.
Enesestmõistetavalt pidi selle juurde käima vaimu vaba lend, mille järele ta tihti tunniski valjusti hüüdis.
Ja siinkohal pean midagi üles tunnistama, armas õpetaja. Mul on üks vihik. Seal on kirjand Vilde romaanist “Külmale maale”. Ma ei olnud seda romaani lugenud. Nüüd loen vahel vihikuservale punasega kirjutatud sõnu “käsitlus on äärmiselt isikupärane”.
Kui hea, armas õpetaja, et te nii delikaatselt oskasite mind häbenema panna. Ma enam ei tee. Võib-olla saab minust veel inimene. Aitäh.
Kalle Kurg, kirjanik ja tõlkija