68 aastat tagasi valiti Eesti esimene president

President Konstantin Päts Tartus asuvaid Eesti kaitseväe üksusi külastamas. Arhiiv Foto: parnupostimees.ee

Tänavu valitakse Eesti neljas president. Eesti Vabariigi sünnist peale juhtisid Eesti riiki peaministrid. 1920. aasta põhiseaduse järgi kandis Eesti riigijuht riigivanema austavat nimetust. 24. aprillil 1938 valiti Toompeal Eesti esimene president.

1938. aasta 1. jaanuaril jõustus Eesti kolmas põhiseadus, mis kehtestas seni riigijuhi kohustes olnud ühitatud peaministri ja riigihoidja ametikohale Eesti Vabariigi presidendi. Sellega oli lõpule jõudnud pikaajaline võitlus, mille sihiks oli parlamentaarselt tasakaalustatud riigikord Eestis. Presidendi staatuse kehtestamine oli selle arengu viimane lüli.

Uus põhiseadus sätestas riigijuhi kohale riigivõimust sõltumatu presidendi.

Esimese presidendi valis valimiskogu

Valimiskogus, kuhu vastavalt põhiseadusele kuulusid riigivolikogu, riiginõukogu ja omavalitsuste esindajate kogu, oli kokku 240 liiget. Kõik nimetatud instantsid olid esitanud presidendi kandidaadiks Konstantin Pätsi, ja põhiseadus sätestas, et kui presidendi kandidaadiks on üles seatud vaid üks kandidaat, valib presidendi valimiskogu.

Valimiskogus pidi presidendikandidaat saama salajasel hääletamisel kolm viiendikku valimiskogu seadusliku koosseisu häältest ehk vähemalt 144 häält. Vähema arvu poolthäälte puhul tulnuks presidendi valimine panna rahvahääletusele.

Valimiste korraldamine oli vastavalt põhiseadusele pandud riigivolikogu esimehele Jüri Uluotsale. Valimiskogu iga liige sai kaks sedelit, ühele oli kirjutatud “poolt” ja teine oli tühi. Kõik valimiskogu liikmed kutsuti valimiskasti juurde tähestiku järjekorras ükshaaval. Hääli lugesid valimiskogu nimekirjas tähestiku järjekorras olevad viis esimest liiget.

Valimiste lõppedes tegi riigivolikogu esimees Jüri Uluots teatavaks valimiste tulemused. Valimiskogusse kuulunud 240 liikmest võttis valimistest osa 238 liiget. Niisama palju oli ära antud valimissedeleid. Presidendi kandidaadi Konstantin Pätsi poolt hääletas 219 valimiskogu liiget. 19 hääletamissedelit olid tühjad. Seega sai Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks Konstantin Päts.

Konstantin Päts oli üks Eesti Vabariigi loojatest

Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1874 Pärnumaal Tahkuranna vallas ehitusmeistrist talupoja teise lapsena. Kohalikud inimesed mäletavad, et tema ema Olga pidi Konstantini sünnitama ühe teeäärse talu laudas, sest ei jõudnud enam arsti juurde.

Koolitarkust hakkas Päts omandama Tahkuranna apostliku õigeusu kihelkonnakoolis. Peagi kolisid Pätsi vanemad Raeküla alevisse ja noore Konstantini õpingud jätkusid Pärnu Nikolai koolis. Siit siirdus ta edasi õppima Riia vaimulikku seminari, kust ta aga enne lõpetamist lahkus ja jätkas õpinguid Pärnu poeglaste gümnaasiumis.

1898 lõpetas Päts Tartu ülikooli õigusteaduse kandidaadi kraadiga. 1900. aastal asus noor jurist advokaadina tööle Jaan Poska abilisena.

Pätsile sai selgeks, et eestlaste olukorra parandamiseks on eelkõige vaja asutada võitlusvõimeline eesti ajakirjandus.

Võitlus eestlaste õiguste eest

Oma abilisteks lehe toimetamisel kutsus Päts noori, nende hulgas kirjanikud Eduard Vilde ja Anton Hansen Tammsaare, kes hiljem etendasid Eesti elus silmapaistvat osa. Uus ajaleht Teataja ilmus 1901. aasta lõpul. Selle ilmumine mõjus värske tuulepuhanguna tolleaegses kopitanud õhkkonnas.

1904. aasta linnavolikogu valimistel saavutas eesti-vene plokk ülekaaluka võidu ja 60 kohast saadi 48. See oli suur rahvuslik võit, mida pühitseti üle kogu maa. Tallinna eeskujule järgnesid varsti teised Eesti linnad. 1905. aastal valiti Päts Tallinna abilinnapeaks, kes juhtis samal ajal ka linnavolikogu.

Pätsi võitlus eesti rahva eluõiguste eest jõudis tulipunkti 1905. aastal, kui ta organiseeris valdade märgukirjade saatmise Venemaa siseministrile, nõudes vabade valimiste teel rahvasaadikute kokkukutsumist, kodanikele vabaduste kindlustamist, Eesti ja Põhja-Liivimaa ühendamist üheks kubermanguks ning suuremaid õigusi eesti keelele.

See Pätsi rahvuslik võitlus ei jäänud Vene ametivõimudele muidugi märkamata. Kui 1905. aasta lõpul algas Venemaal revolutsiooniliste liikumiste mahasurumine, andis kindralkuberner käsu Päts arreteerida. Kuid Pätsil õnnestus oodatava sõjakohtu eest põgeneda ja ta mõisteti tagaselja surma.

1901. aastal abiellus Konstantin Päts Pärnus neiu Helma Peediga. Pätsi maapakku minekul jäi abikaasa koos esimese poja Leoga Eestisse. Tema teine poeg Viktor sündis maapaos.

Esimesed paar aastat elas Päts Šveitsis, kus ta uuris maa- ja sotsiaalküsimusi, töötas välja esimese Eesti autonoomia eelnõu ja tegi kaastööd Peterburi vabameelsetele ajalehtedele. Hiljem asus Päts elama Soome Ollilasse, kuhu tuli ka tema perekond. Soomes valmis tal mitu raamatukäsikirja.

Päts pidas tihedat sidet Tallinna jäänud poliitiliste sõpradega. Pätsi eestvedamisel hakkasid Peterburi eestlased välja andma eestikeelset ajalehte.

1910. aastal, kui olukord paranes, tuli Päts tagasi Tallinna, kus ta mõisteti üheks aastaks kindlusvangistusse, mille ta Peterburi Krestõi vanglas ära istus. Enne vanglasse minekut saatis ta oma abikaasa Šveitsi ravile, sest naise kopsuhaigus oli võtnud ohtliku pöörde. Vanglas oleku ajal abikaasa suri, tema matusele Päts ei pääsenud.

1911. aastal tuli Päts tagasi Tallinna, kus ta jätkas tööd 1905. aastal suletud ajalehe Teataja järglase Tallinna Teataja toimetajana. 1917. aastal, kui tsaarivõim Venemaal lõplikult kokku varises, sai Pätsile selgeks: on saabunud aeg kiiresti tegutseda ja kasutada kõiki võimalusi, et rebida Eesti Venemaa küljest lahti. Ta kutsus Tallinna kokku kõigi Eesti seltside esindajad, kes moodustasid Eesti Liidu, mis võttis endale kuni rahvaesinduse loomiseni eesti rahva huvide kaitsmise Venemaa keskvalitsuse ees.

Seejärel töötas Päts välja maaomavalitsuste korraldamise seaduse eelnõu, mille Vene valitsus 1917. aastal ka kinnitas. See oli esimene suur võit, sest selle seadusega loodi ajutine Maanõukogu (Maapäev), mis omas edaspidises võitluses Eesti iseseisvuse saavutamisel väga suurt rolli. Sama aasta juunis kutsus Päts kokku Eesti rahvuskongressi, kus määrati kindlaks Eesti poliitilised sihtjooned ja rahvusliku võitluse edaspidine taktika.

Samal aastal kutsus Päts kokku Eesti sõjaväelaste kongressi, kus ta valiti Eesti sõjaväelaste ülemkomitee esimeheks ja käis välja Eesti rahvusväeosade loomise mõtte. Siitpeale hakkas tsaariarmees teeninud eestlasi massiliselt Eestisse tulema. 1917. aasta detsembris oli moodustatud juba esimene Eesti rahvuslik diviis.

1917. aasta sügisel valiti Päts Eesti maavalitsuse esimeheks. Kuid siis haarasid Eestis võimu enamlased ja Päts pandi kahel korral vangi, mille järel ta kadus põranda alla. Vene riigi lagunemise tingimustes tulid Päts ja teised juhtivad tegelased otsusele, et Eesti ainus tee saab olla Venemaast lahku lüüa. Seda sundisid tegema ka lähenevad Saksa väed, kes valmistusid Eestit okupeerima.

19. veebruaril 1918 tuli salaja kokku enamlaste laiali saadetud Maapäeva vanematekogu, kes valis kolmeliikmelise päästekomitee koosseisus Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. 24. veebruaril, päev enne Saksa vägede jõudmist Tallinna, kuulutas päästekomitee välja Eesti iseseisvuse.

Saksa okupatsioonivõimud vangistasid Pätsi ja saatsid ta Kuramaale Friedrichhofi laagrisse ja hiljem Poolasse. Vangilaagrist pääses Päts Saksamaal alanud revolutsiooni ja Baltimaades Saksa okupatsiooni kokkuvarisemise tõttu. Järgnenud Vabadussõja ajal oli Päts 1918. aasta novembrist kuni 1919 maini pea- ja sõjaminister.

Konstantin Päts kui isiksus

Konstantin Päts oli andekas kõnemees, iseloomult lahke ja sõbralik kõigi vastu. Maal sündinud ja kasvanud, oli tal suur armastus maa vastu.

Ta lõi Tallinna külje alla poolmetsistunud soosse ühe kaunima maakodu Eestis. Jäänud noorelt leseks, ei abiellunud ta enam. Tema poegi kasvatas abikaasa vallaline õde Johanna Pung.

President Pätsi kantseleiülem Elmar Tambek kirjutab oma mälestusraamatus, kuidas Päts võimaluse korral püüdis kõiki hädalisi aidata, eriti kui tegemist oli lastega. Pätsi adjutant kolonel Grabbi kandis presidendi ootamatute annetuste jaoks alati kaasas 200 krooni sularaha.

Eriti ootas Päts abiturientide päeva, kui lossiaed oli täis kilkavat noorust. Pärast 1939. aastal toimunud abiturientide päeva olevat ta öelnud: “Oli jälle tore päev. Sai noorte keskel noor olla ja hallide argipäevade jaoks uut jõudu koguda!”

1940. aastal küüditati president Päts koos noorema poja Viktori perekonnaga Ufaa linna. Siberis lesestunud minia tuli koos poja Mattiga tagasi Eestisse 1946. aastal. Nende noorem poeg Enn suri lastekodus Matti käte vahel näljasurma.

1953. aasta 18. detsembril toodi Konstantin Päts Venemaalt Jämejala vaimuhaiglasse, kuhu rahvas hakkas massiliselt annetusi tooma. Sellest kohkunud punased ametivõimud viisid president Pätsi kiiresti Buraševo vaimuhaiglasse, kus ta 18. jaanuaril 1954. aastal, olles täie mõistuse juures, suri.

1990 maeti Konstantin Päts austusavaldustega Metsakalmistule oma abikaasa kõrvale.

Eesti taasiseseisvumise järel on president Pätsist kirjutatud nii kriitilisi kui halvustavaid teoseid. Soome ajaloolase Martti Turtola arvates oli president Päts mängur. Eesti ajaloolane Magnus Ilmjärv, tuginedes NSV Liidu arhiivimaterjalidele, ei jäta Pätsist kirjutades kivi kivi peale. Eesti vanema põlvkonna suhtumist Eesti riigi ühte rajajasse ei ole need üllitised suutnud muuta.

Hiljuti lahkus meie hulgast Eesti teine president Lennart Meri. Tema mälestuse jäädvustamiseks on tehtud ettepanek nimetada tema nimega Tallinna lennujaam.

Kuidas aga on jäädvustatud Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi mälestus? Tahkurannas tema sünnikohas on küll juba tema eluajal rahva korjatud raha eest püstitatud mälestusmärk. Raekülas asub rahva hulgas Pätsi kõrtsiks hüütav maja

Kuid kuidagi ei suuda meenutada, kus asub Eestis Konstantin Pätsi nime kandev tänav või väljak või millisel merel seilab temanimeline laev.