Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2437653t1hb327.jpg)
Kolmandat nädalat ei vaibu kired pronkssõduri jalamil Tallinnas Tõnismäel. Nüüd on läinud asi nii kaugele, et pronkssõduri juurde ei lubata enam mitte kedagi – ei tema tulihingelisi kummardajaid ega seda maha võtta või õhkida ähvardajaid.
Peaminister Andrus Ansip räägib, et kuju sellesse kohta linnasüdames ei sobi ja tuleks mujale viia. Tallinna keskerakondlasest linnapea Jüri Ratas veereb vastutuse eest ära, pugedes selle taha, et ühiskonnas puudub konsensus, mida kujuga teha. Keskerakonna esimees Edgar Savisaar peab punamonumenti aegunud teemaks ehk kõigi venelaste esindajaks pürgiva Keskerakonna arvates on kõik kõige paremas korras.
Ainus, kes on mingigi ettepanekuga esinenud, on president Arnold Rüütel. Tema soovib, et ühe laua taha istuksid mõlemad osapooled, presidendi algatusele pole eriti reageeritud.
Paistab, et valitsus oma äraootava seisukohaga jokutab nii kaua, kuni voolab esimene veri. Vere- ja kodusõjaihalus oli selgelt tunda möödunud nädala venekeelses pressis, eriti 23. mai Vesti Dnjas, kus kirjutati kodusõja eelaimusest.
Eestlaste kannatustekarika täitis 9. mai, kui politsei trikolooriga eestlased pronkssõduri juurest minema eskortis, saateks punaveteranide juubeldushuilged. Tähenduslik on vastuolude lõkkele löömine taasiseseisvumise 15. aastal, järelikult on üksjagu revanšiihkajaid, kellele ei anna asu NSV Liidu lagunemine ja Eesti rahumeelne lahkumine okupatsioonivõimu alt.