Päeva jutt: Tuli võtab kõik, kadedal arugi

Punane kukk katusel pole iial kellegi rõõmuallikas olnud. Armsaks saanud elupaik ei peida endas ju mitte üksnes vajalikke asju, vaid ka mälestusi elatud elust.

Mõistsin Uus-Sauga 42 majas paljakspõlenud kaheksalapselise pere isa Boriss Huhharevi sõnu söestunud kodukolde ees: “Ei, ma ei suuda vaadata. Mu pere on siin neliteist aastat elanud ja siin on ka kõik meie lapsed sündinud.”

Korterist olid järel vaid söestunud seinad. Kõrvalkorterid, mida oli kolm, said veekahjustusi ja kogu maja jäi ilma katusest.

Minu imestusel polnud aga piire, kui lehes suure pere õnnetusest kirjutamise järel hakkasin etteheiteid saama nende naabritelt – kajastus olevat puudulik, sest teisedki pered said kahju, miks nende kontonumbreid leheartiklisse ei pandud.

Näiteks resümeeriti: “Nüüd tundub vaid, et tee hunnik lapsi, siis pääsed kaastundevääriliste sekka.”

Võtsin seisukoha asemel istekoha ja kahe käega peast kinni hoides mõtlesin: kuidas saab ühe-kaheliikmeline pere võrrelda oma kahju kümneliikmelise omaga, kusjuures täiesti paljaks põles ju ainult Huhharevi pere? Kitsikuses elas see pere niikuinii ja on kirjutamata seadus, et lapsi tuleb aidata.

Üks inimene julges must valgel kirja panna: “Kuradi paljulapselised pered on viimasel ajal ilma tegemas – panevad igal aastal oma elamise põlema! / / Teavad väga hästi, et neile jälle uus eluase ja riided kingitakse, endal pole mingit muret, muudkui trei uusi põletajaid juurde.”

Tuli võtab maise vara, kadedus näib võtvat aruraasu. Suurele perele tehakse ju annetusi, mis ei paista hinge mahtuvat. Nii on naaberkorterite elanikud, kelle kontonumbreid artiklisse ei pandud, ajakirjanikule mõista andnud.

Nagu läbi lillede sedagi, kui palju vigu on perel ja et neil kõigil oleks rahulikum, kui kaheksalapselisele perele nende kodu ei taastatakski.

Mõista ja mõtle, mis see on - ühed aitavad, teised manavad?