Arhitektid nimetasid Kuldset Kodu unikaalseks ehitiseks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Läinud nädalal väisas Pärnut hulk arhitekte maailma 17 riigist, kes uudistasid mitu tundi Ehitajate teel asuvat suurpaneelelamut Kuldset Kodu, mis ehitati 1980. aastatel tollase Pärnu KEKi tööliste ühiskoduks.

Arhitektid maailma erinevaist paigust tulid Pärnusse Kuldset Kodu kaema ülemaailmse moodsa arhitektuuri restaureerimise kursuse “MARC 2006” raames. Selle kursuse üks korraldajaid on ICCROMi (International Centre of the Study of Preservation and Restoration of Cultural Property), mis asub Roomas.

Tänavu on korraldusega liitunud ka Alvar Aalto akadeemia, Soome muinsuskaitseamet, Helsingi tehnikaülikool, Chalmersi tehnikaülikool, Eesti kunstiakadeemia, Taani kuninglik kunstiakadeemia, Soome ehitustehnoloogia keskus ja DOCOMOMO International.

Kursus külastas Kopenhaagenit, Göteborgi, Helsingit, Tallinna ja Pärnut. Peale Kuldse Kodu näitas kursuse Eesti-poolne kuraator, kunstiakadeemia professor Mart Kalm osalejatele Pärnus Olev Siinmaa funktsionalistlikku arhitektuuri ja Libatse väikeelamute rajooni.

“Külaliste üksmeelse hinnangu järgi on Kuldse Kodu näol tegemist üleeuroopalise unikaalse arhitektuuriga,” märkis Kalm. “Kahjuks on hoonekompleks väga halvas olukorras.”

Elukeskkond on elanike endi kätes

Mart Kalmu hinnangul on Kuldse Kodu juures hea märk, et 1990. aastatel valitsenud üliindividualismist, kus igaüks rikastus või vaesus omaette, on hakatud välja kasvama. Märgata on kollektiivse vaimu tekkimist, mistõttu korteriühistu on hakanud remontima näiteks ühismaja koridori.

Kahjuks pole Eesti muinsuskaitsel nii palju raha, et toetada arhitektuuriliselt väärtusliku Kuldse Kodu renoveerimist, ka Euroopa fondidest selleks raha saada on vähetõenäoline. Kalmu arvates tuleks seda siiski proovida.

“Olen Euroopas sellise raha jagamise juures olnud ja tean, kuidas taotlusi tehakse ning kes teevad, aga konkurents on seal väga suur,” ütles Kalm. “Enamasti taotlevad raha objektidele linnavalitsused või mittetulundusühingud, näiteks muinsuskaitse seltsid.”

Kalmu arvates on riigilt raha saada peaaegu võimatu.

“Selleks peaksid inimesed mõjutama parlamenti, et riigi muinsuskaitse rahale üks null juurde pandaks,” ütles Kalm.

Praegu eraldab riik väärtarhitektuuri, kultuuriväärtuste ja ajaloomälestiste konserveerimiseks ja restaureerimiseks 20 miljonit krooni aastas. Seda on liiga vähe selleks, et kirikute, linnamägede ja mõisate restaureerimise järel raha moodsale arhitektuurile jätkuks.

“Seepärast on näiteks Kuldse Kodu puhul oma elukeskkonna parandamine majaelanike endi teha,” tähendas Kalm. Professori arvates on see, et Kuldses Kodus on mõni rõdu kinni ehitatud, kergesti kõrvaldatav risu. Selle ennistavad korteriomanikud ise, kui taipavad, et kinniehitatud rõdu pole ilus ega isegi mitte kasulik. Keerulisem on lugu fassaadide ja trepikodade remontimisega.

Lõpuni ehitatud Kuldne Kodu

Kuldne Kodu jäi lõpuni ehitamata. Kahe eluhoone vahele pidi kerkima maju liitev tornelamu. Praegu on seal tühimik.

“Pärnus on pikka aega vaieldud, kuhu võiks Elmar Lepp tornelamu püsti panna,” tuletas Kalm meelde. “See võiks minu arvates kerkida Kuldsesse Kodusse, mis viiks kunagi kavandatu ellu ja väärtustaks olemasolevat arhitektuurigi.”

Ärimees Elmar Lepp vastas selle peale: “Ma ehitan maja oma, mitte võõra maa peale.”

Kõrghoone Kuldses Kodus liidaks Kalmu hinnangul esimese korruse koridoride kaudu elumajadega lasteaia, nii et vanematel poleks talvel vaja lapsi kasukatessegi toppida, kui nad neid lasteaeda viivad.

Pärnu linnavalitsuse planeerimisosakonnas on arutatud Kuldse Kodu ja üle Ehitajate tee laiuva Pärnu KEKi administratiiv- ja tööstushoonete kompleksi miljööväärtusena kohaliku kaitse alla võtmist.

    Tagasi üles