Võlts tekst võltsib monumendi ja häirib inimesi

Eesti on vaba maa, kuid Pärnus miskipärast antakse ikka veel au 1924. aasta riigikukutajatele. Foto: Henn Soodla

Nõukogude okupatsiooni järgne Eesti on kestnud viisteist aastat, kuid Pärnus rõhuvad linnaruumi okupatsiooniaegsed sümbolid. Nende halvimaks omaduseks pole isegi viisnurk või sirp ja vasar, vaid kivisse raiutud tekstid, mis on mõõdutundetult valelikud või äratavad kahtlust.

Seejuures pole jutt matmis- või hukkamispaikadest, nagu näiteks sammas 1944. aastal Pärnus hukkunud punaväelastele Vanal kalmistul või mälestuskivi Paide ja Riia maantee ristmikul 1941. aastal hukatud Sindi hävituspataljonlastele. Kõne all on Pärnu linna avalikku ruumi püstitatud monumendid, mis kannavad meie riigile vaenulikku ideoloogiat ning eksivad ajaloo vastu.

Miks neid pole viieteistkümne aasta jooksul linnapildist kõrvaldatud, on küsimus.

Kahjuks pole seda kellelegi otseselt esitada, sest need mälestusmärgid on sattunud sujuvalt nõukogudeaegsetest ajaloomälestiste nimekirjadest kaasaegsesse mälestiste registrisse ning võetud riikliku või kohaliku kaitse alla.

Seega pole linnavalitsusel mõnel juhul võimugi neid kujusid linnapildist iseseisvalt kõrvaldada, seda saab teha ainult riigi muinsuskaitseameti kaudu, kui taotleda viimaselt nende kujude kaitse alt vabastamist. Aga selliseid taotlusi pole tehtud.

Seepärast võib arvata, et nõukogudeaegsed ajalugu võltsivad ning riigis ametlikult räägitavale ideoloogiliselt vastu vaidlevad monumendid on valitsevaile poliitikuile ja Pärnu erinevatele linnavalitsustele-volikogudele meeldinud.

Halvim nende monumentide juures on tekst, mis kivisse raiutud.

Hakatuseks linnast välja

Pärnu piiril Tahkuranna vallas Rae metsas seisab mälestusmärk, millelt loeme, et fašistid hukkasid seal 700 nõukogude kodanikku aastatel 1941–1944. Võõristust tekitab hukatute arv - seitsesada, mis tundub ümardamisena.

Lausa nõutuks teeb, et hukatud olid “nõukogude kodanikud”. Eestis ei saanud tol ajavahemikul olla väga palju nõukogude kodanikke, kui neid just Venemaalt sisse ei toodud. Seepärast oleks õiglane ausambal öelda, mis riikide kodanikke seal hukati, kas Eesti kodanikke, Läti kodanikke, Nõukogude kodanikke

Sealsamas Reiu metsas kõnealusest sambast mitte kaugel on taasiseseisvumise ajal pandud mälestusplaat, kuhu on kirjutatud, et aastail 1941–1945 hukati seal süütuid lapsi.

Kuigi see plaat on paigaldatud heast tahtest, on ometi valus lugeda, et hukatud olid SÜÜTUD lapsed. Kas süüdimõistetud lapsi võib hukata? Niisiis - siin hukati lapsi. Selles piisab.

Kuid aastaarvud (1941– 1945) lastele paigaldatud mälestusplaadil viitavad Eesti ajaloo mittetundmisele või hukati Rae metsas lapsi mitte ainult Saksa okupatsiooni ajal, vaid ka uuesti alanud Nõukogude okupatsiooni ajal, pärast saksalaste taganemist Eestist 1944. aastal?

Rae metsas sõja ajal juhtunu väärib hoolikat uurimist ning seejärel väärika ja humanistliku monumendi püstitamist, mille tekst ei kriibi kõlblustunnet.

Tammistes on kivi noorte inimeste mälestuseks ja sellesse on raiutud “Igavene au Pärnu kommunistlikele noortele, kes armastasid elu, astusid tema eest võitlusse ning hukkusid siin tuleviku nimel 1941. aastal”.

Kirja alla on raiutud päris palju nimesid. Vähemalt ühel juhul kinnitavad kivisse raiutud noore inimese omaksed, et tegu polnud kommunistliku noorega. Lugu, mille üks langenu omakseist rääkis, on lühidalt järgmine.

Saksa armee Pärnu vallutamise päeva hommikul võtnud teismeliseeas perepoeg jalgratta ja vanemate keelamisest hoolimata ning seiklusjanust ajendatuna läks uurima, mis linna lähedal toimub. Tagasi ta enam ei tulnud. Keegi ei tea, mis juhtus, miks ta maha lasti ja kes ta maha lasi - sakslased või hävituspataljonlased, või jäi poiss lihtsalt juhuslikult tule alla.

Siinkohal on paslik meenutada, et hävituspataljonlaste kokkukutsumine Nõukogude okupatsioonivõimude poolt, isegi kui kokku tuldi vabatahtlikult, nagu väidetakse, oli kuritegelik, sest mobiliseerimata, erariietes ja relvastatud tsiviilisikud, kes astusid vastu regulaararmeele, ei kuulunud vangivõtmisele isegi siis, kui nad käed üles tõstsid ja alla vandusid. Nad lasti kohapeal maha kui bandiidid.

Kas hävituspataljonlastele seda öeldi, enne kui nad vintpüssiloksudega lahinguis karastatud Saksa eelvägede vastu saadeti?

Tuleme linna tagasi

Halvim näide riigi ametlikule ajaloole risti vastu käivast ajaloomonumendist asub Pärnu Vanas pargis. Kõik me teame seda maineka kujuri Juhan Raudsepa (1896-1984) loodud punasesse graniiti raamistatud bareljeefi, mis seisab seal juba 1958. aastast.

Bareljeef kujutab endast kirjut sõjakat seltskonda, kes kannab püsse, ja üks neist viskab kuhugi sillutisekivi. Küllap aknasse või kellegi pea pihta. Graniiti on tahutud vene- ja eestikeelne tekst “Au ja kuulsus töörahva vabaduse eest langenud võitlejatele” ning aastaarvud 1905, 1917, 1924, 1941-1944.

Üks-üheselt saab nõustuda ainult esimese aastaarvuga, mis võis tõesti olla töörahva vabaduse eest sõdimine. Tegu oli Vene esimese kodanlik-demokraatliku revolutsiooniga, mille eesmärk oli Venemaad pidurdava feodaalse ühiskonnakorra kukutamine, kuid see suruti maha. Revolutsiooni poolel oli päris palju eesti vaimutegelasi, kel tuli aastateks välismaale pakku minna.

Peaaegu võiks nõustuda ka aastaga 1917, kui selle daatumi all oleks mõeldud Veebruarirevolutsiooni, mis kukutas troonilt Vene tsaariperekonna, aga mõeldakse hoopis oktoobris toimunud paleepööret Petrogradis, mis tõi võimule enamlased ja Lenini, kes tsaariperekonna koos lastega jubedal kombel tapsid.

Kõige halvem on Eesti Vabariigi jaoks muidugi aastaarv 1924. Selle aasta detsembris toimus Nõukogude Venemaalt juhitud riigipöördekatse Eestis, mis õnneks maha suruti. Sealjuures Pärnus ei jõutudki reaalse tegevuseni. (Loe Olaf Esna artiklit 20.06. PPs.) Küll aga avastati mässu mahasurumise järel, et riigikukutajad olid koostanud nimekirjad inimestest, keda kavatseti maha lasta.

Ainuüksi Pärnus oli sellisesse nimekirja kantud erinevail andmeil 1200–1800 inimest. Sellest siis ka sissekukkunud mässajatele määratud karmid karistused.

Aastal 1941 vahetus Eesti riigi jaoks üks okupatsioon teisega, kusjuures okupeerival riigil poleks olnud rahvusvahelist õigust allutatud riigi kodanikke sõjaväkke mobiliseerida, nagu Nõukogude Liit Eestis tegi.

1944. aastal pommitasid Nõukogude ja Suurbritannia lendurid sodiks Pärnu kesklinna, kannatasid tsiviilelanikud Kannatas töörahvas, kui nii võtta.

Ometi on see bareljeef jätkuvalt Pärnu linnapildis ning võeti 1997. aastal isegi riikliku kaitse alla. Muinsuskaitsel on õigus see kaitse alt vabastada. Taotlus on tegemata. Väidetavalt seetõttu, et tegu on kunstiteosega.

Raudsepa puhul on tõesti tegu tunnustatud kunstnikuga. Aga tuletame meelde, et seesama Raudsepp valmistas 1934. aastal Vabadussõja monumendi Koerus, mille nõukogulased hävitasid.

Võib-olla meie siis nüüd ei peaks seda kuju hävitama.

Aga Raudsepal, kui temalt saaks küsida, polekski ehk midagi selle vastu, kui graniiti tahutud kirjad ja aastaarvud kustutatakse.

Head näited Pärnus

Kaitseliidu maja lähedal üle tee pargis on mälestuskivi, kuhu on kirjutatud “II maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnutele”.

Kõigile on selge, et sammas on püstitatud Saksa mundris 1944. aastal punavägedele kangelaslikult vastu pannud eestlastele, aga ka suvesõdalastele 1941. aastal, ning kui hästi mõelda, siis ka Soome Jätkusõjas sõdinud eestlastele Peaasi, et on meeles peetud! Kivi ei solva kedagi.

Teine hea näide on Nikolai kiriku mälestuskivi, kuhu on kirjutatud “Mälestuseks – armastuses kodulinnale, Pärnu sakslased 1989”.

Selle kivist mälestusplaadi kinkisid 1989. aastal Pärnule sakslased, kes enne Teist maailmasõda Pärnus elasid ja Saksamaale lahkudes oma koguduse kiriku siia maha pidid jätma.

Juba keskajast Pärnut teeninud saksa koguduse Nikolause kirik süttis 1944. aastal pommirünnakute ajal ja varemed lammutati linna täitevkomitee palvel riikliku kaitse alt võetuna 1954. aastal. Ometi on selle teksti taga väike iroonia: sakslaste jaoks oli Pärnu 19. sajandi lõpuni rohkem kodulinn kui eestlastele ning saksa kirikusse eestlasi ei lastud.

Aga seda ajaloolist tõika mahendab sõna “armastusega” – kui inimesed armastavad üht ja sama, siis on nad ju ühel poolel.