Juba Julius Cesari ajast, aga võib-olla isegi varem, kirjutasid võitjad endale ise ajalugu, millest sobimatud tõed olid välja jäetud ja ajaloost sai sobivate valede kogumik. Meie aja võltsingute allikaks on saanud Teine maailmasõda, mille teatud sündmusi ikka veel kiivalt varjatakse.
Nagu nüüd avanenud arhiivimaterjalidest on selgunud, sõlmiti 1939. aastal peale Molotovi-Ribbentropi pakti veel üks salapakt, mille olemasolust polnud avalikkus palju aastaid teadlik.
Anglo-saksi ja Stalini salasobing
Nimelt sõlmisid Inglismaa, Prantsusmaa ja NSV Liit 15. oktoobril 1939 salajase koostööpakti, mille eesmärk oli Saksamaa vallutamine. Nimetatud koostööpaktiga andsid Inglismaa ja Prantsusmaa N. Liidule õiguse okupeerida Soome ja Baltimaad ning samuti Põhja-Rootsi ja Põhja-Norra.
Moskvas sõlmitud ja rangelt salastatud pakt oli kahe lääneriigi ja Moskva poolt sõlmitud sõjaline sobing, mis on 2017. aastani Inglismaa arhiividesse suletud. See salapakt tuli ilmsiks aastatel 1932– 1949 Soome marssali Carl Gustav Emil von Mannerheimi salajaste luurematerjalide kausta S-32 põhjal, mida Soome haridusnõunik reservmajor Erkki Hautamäki kasutas oma hiljuti ilmunud raamatu “Suomi myrskyn silmässä” (Soome tormi keerises) koostamisel.
Kui Mannerheim 1917. aastal Tsaari-Venemaa armeest lahkus, leppis ta oma sinna jäänud sõpradest ohvitseridega kokku nende kaudu salajase info saamises Venemaalt. Ohvitseride varjunimedeks olid Gregor, Irina ja Luci. Neilt saadud saladokumentidest sai alguse Mannerheimi salajane toimik S-32.
1930. aastal õnnestus metsatöölisel ja parvepoisil Vilho Tahvanainenil oma valdusse saada Ilomantsin Koitajõel Soome - NSV Liidu piiri ületanud Nõukogude agendi salajased luureandmed ja ta toimetas need Joensuu sõjaväeringkonna ülema kätte.
1932. aastal läks Tahvanainenil järjekordselt korda illegaalselt NSV Liidu - Soome piiri ületanud venelastelt salajasi luuredokumente hankida ja ta viis need 9. augustil 1932 isiklikult presidendi Svinhufvudi koju. Samal ajal tuli sinna tollane kaitsenõukogu esimees (siis veel kindral) Mannerheim, kes värbas Tahvanaineni oma usaldusmeheks.
Ohvitser Vilho Tahvanainen valdas mitut keelt, oli Soome luureagent ja erikuller, kes täitis marssal Mannerheimi eriülesandeid. Ta tegi Mannerheimi käsul kõigist hangitud luureandmetest ja tähtsatest dokumentidest koopiad, mis hiljem tema valdusse jäid.
1939. a. novembris kohtus Tahvanainen marssal Mannerheimi käsul Eestis Narva lähedal agent Gregoriga, kes väidetavalt oli eesti päritoluga Vene polkovnik. Sellel kohtumisel andis agent Tahvanainenile üle kaks ümbrikku dokumentidega ja kaks filmirulli.
12. novembril hommikul tutvus Mannerheim saadud luureandmetega ja sattus suurde hämmingusse.
Dokumentidest selgus, et 15. oktoobril 1939 sõlmisid NSV Liit, Inglismaa ja Prantsusmaa Moskvas salajase koostööpakti.
Poolteist kuud hiljem, 30. novembril 1939 alustas NSV Liit Soome vastu sõda.
Lääneriikidega sõlmitud kolmikpaktist tulenevalt polnud sõja alustamise eesmärk hoopiski mitte NSV Liidu riigipiiride nihutamine Leningradist kaugemale, vaid kogu Soome okupeerimine NSV Liidu poolt. Seejärel aga Põhja-Norra ja Põhja-Rootsi okupeerimine.
NSV Liidu vallutusplaanid
Marssal Mannerheimi kogutud luureandmete põhjal oli NSV Liidul 1940. aastal olemas järgmine tegevuskava:
Lääneriikide vaikival nõusolekul pidi Punaarmee 1940. aasta märtsiks okupeerima ja annekteerima Soome. Balti riigid pidi Nõukogude Liit okupeerima ja annekteerima hiljemalt 1940. aasta maikuu lõpuks.
1940. aasta kevadel pidi Prantsusmaa koos Hollandi ja Belgia vägedega alustama sõjategevust Saksamaa vastu. Samal ajal pidi toimuma Inglise-Prantsuse invasioon Norrasse ja sealt edasi Taani ning Lõuna-Rootsi, kus oli ette nähtud luua Saksamaa vastu alustatava sõja lõunarinne.
Jugoslaavia pidi ründama Saksamaad “Böömi hobuseraua” kaudu, mida tõendasid 1940. aastal La Charités Prantsuse kindralstaabis sakslaste kätte saagiks langenud dokumendid.
Neist rünnakuplaanidest sai aga Hitler teada. 8. veebruaril 1940. aastal saatis Saksa luureagent Londonist Berliini järgmise sisuga salajase kiirteate:
“Londoni lennuväljale maandus kahemootoriline ilma riigi tundemärkideta, tõenäoliselt NSV Liidule kuuluv lennuk. Lennukit saabus vastu võtma mereminister Winston Churchill isiklikult. Lennuväljal olid kehtestatud äärmiselt ranged turvanõuded. Kedagi lähedale ei lubatud. Lennuki meeskond jäi paigale. Külaline ja kõrges auastmes ohvitser lahkusid koos Churchilliga autos.”
Otsekohe tõusid Saksamaal õhku häireseisundis Luftwaffe hävituslennukid. Agendi mainitud kahemootoriline tundmatu lennuk tabati tagasiteel mere kohal ja hävitajad sundisid selle ühel Põhja-Saksamaa lennuväljal maanduma. Põhjenduseks toodi lennukil riiklike tunnuste puudumine.
Järgneva kolme-nelja tunni jooksul kontrolliti äärmise põhjalikkusega nii lennukit, selle meeskonda kui reisijat. Nende juurest leitud dokumendid fotografeeriti ja seejärel lubati lennukil lendu jätkata.
9. märtsil 1940 võttis marssal Mannerheim vastu Saksa kulleri, Hitleri usaldusmehe kolonelleitnant Josep Veltjensi, kes edastas Mannerheimile Saksamaa juhtkonnalt saadetud kirja. Selle Mannerheimi arhiivi säiliku K/8/24 kirja tekst oli järgmine:
”Soome marssalile C. G. E. Mannerheimile.
Saksa Riigi valitsus annab 07.03.40 saadud informatsiooni kohta teada, et eksisteerib Saksamaa vastu suunatud Inglise - Vene rünnakuplaan, mis näeb ette invasiooni Balti riikides ja Skandinaavias. Saksa valitsus ei või oodata, kuni see plaan realiseerub. Ta ei ole mingil juhul nõus sellega, et sõjalised operatsioonid kanduksid Saksa Riigi territooriumile.
Inglise-Prantsuse invasiooni ennetamiseks ja Norra ning Taani okupeerimise takistamiseks rakendab Saksamaa preventiivseid abinõusid. Kui Vene sõjaväed peaksid Botnia lahest (Põhjalahest) alustama rünnakut Soomele ja Rootsi rannikule, okupeerivad Saksa relvajõud Norra ja Taani. Saksa õhujõud alustavad niisugusel juhul ka otsemaid õhurünnakuid nendele Soome territooriumi osadele, kust Vene vägede pealetung lähtub.
Kui Soome soovib Vene vägedele vastupanu osutamisel Saksa vägedelt abi, peab ta Saksa valitsusele esitama järelepärimise, kas viimane on oma õhujõududega toetamisega nõus. Saksa valitsus palub õhujõudude toetuse soovist teatada otse Riigi välisasjade ministrile. Berliin, 02.04.1940.“ Alla kirjutanud: riigimarssal Göring ja välisminister Ribbentrop.
Kirjale olid lisatud: fotokoopia 15. oktoobril 1939 sõlmitud Stalini ja Churchilli allkirjadega sõjalisest salalepingust ning sinna juurde kuuluvad lepingu realiseerimise plaanid, Skandinaavia aerofotod strateegilist ja taktikalist laadi märkmetega Inglise ja Prantsuse vägede põhja poolt Saksa Riigi piiride poole plaanitavate sõjalis-operatiivsete liikumiste kohta, Lääne ja Ida ühise Saksamaa vastu kavatsetava sõja organiseerimise ning teostamise selgitus, millele olid juurde lisatud aerofotode koopiad liitlaste operatiivplaanide kohta Norras ning Saksamaa neljal rindel sõjalisse haardesse võtmise kava ja rünnakuskeemid.
Hessi luhtunud missioon
Pärast Soome okupeerimist Nõukogude Liidu poolt ja peale seda, kui Briti-Prantsuse ekspeditsiooniväed olid hõivanud Norra, Taani ja Lõuna-Rootsi, pidi lepinguosaliste ühine kindralstaap koostama ühise ofensiivpealetungi ajakava, kus nähti ette, et Inglise ekspeditsiooniarmee üksused Põhja-Prantsusmaal marsivad koos Prantsuse armeega Belgiast läbi ja asuvad Reini rindel rünnakule. Samal ajal Nõukogude Liidu, Inglismaa ja Prantsusmaa merejõud isoleerivad Saksa sõjalaevastiku, tõkestades põhjapoolse Põhjamere ja Doveri ning Calais’ harukanali kuni Saksa armee kahjutuks tegemiseni.
Rünnakuplaani järgi pidi peamine löök Saksamaale antama põhjast Skandinaavia ja Taani ning idast Baltikumi kaudu. Operatsioonide kindralstaap pidi jääma Pariisi.
Prantsuse ja Inglise õhujõudude ühine kindralstaap pidi moodustama otsekohe koos Nõukogude Vene õhujõudude kindralstaabiga töörühma, mille operatiivseks eesmärgiks oli Saksa õhujõududele hävitava löögi andmine, et seejärel ühiselt alustada maismaaoperatsioone.
Sõjalisele salaleppele oli Nõukogude Vene kindralstaabi nõudmisel lisatud merekaardid, kus olid märgitud Norra vetes asuvad miiniväljad. Inglismaa Royal Navy pidi alustama Norra vete mineerimist 5.-6. aprillil 1940. Lisatud kaardil olid tähistatud oma merejõudude jaoks miinidest vabaks jäetud veeteed.
Mannerheimi salateenistuse andmetel oli Briti admiraliteet kinnitanud oma valmisolekut NSV Liiduga 15. oktoobril 1939 sõlmitud kokkulepete täitmiseks ning andnud nõusoleku Soome annekteerimiseks NSV Liidu poolt, mis pidi olema lõpule viidud mais 1940.
Norra ja Taani okupeerimise tähtajaks oli määratud 15. mai 1940. Sündmuste edasise arengu käigus otsustati aga tähtajad tuua 1940. aasta märtsi keskele.
Briti-Prantsuse invasioonikavad nägid veel ette Lõuna-Rootsi okupeerimise koos Göteborgi linnaga. Vastavalt Briti admiraliteedi kavale pidi kuninglik laevastik sulgema Saksa sõjalaevadele teed Põhjamerre, Skagerraki ja Kattegati väina.
Teatavasti lendas 10. mail 1941 ootamatult Inglismaale Hitleri lähedal seisnud Rudolf Hess.
Mannerheimi materjalide põhjal saab selgemaks tema lennu eesmärk, milleks oli soov alustada läbirääkimisi rahu sõlmimiseks Saksamaa ning Inglismaa vahel, et ära hoida sõda Euroopas. Arvatavasti oli Hessil kaasas 15. oktoobril 1939. aastal Moskvas sõlmitud NSV Liidu, Inglismaa ja Prantsusmaa sõjalise salapakti koopia. Nagu teada, arreteeriti Hess Inglismaal ja määrati hiljem Nürnbergi sõjatribunalis eluks ajaks vangi. Ka Hessi materjalid on kuni 2017. aastani salastatud.
Hitler jõudis ette
Kuid Hitler nurjas need lääneriikide ja NSV Liidu rünnakuplaanid. 9. aprillil andis Hitler käsu operatsiooniks “Weserübung” (Taani ja Norra sõjakäiguks) ja alustas 8. mail 1940 läänes ohtlikku sõda kahel rindel. Samal ajal, kui Wehrmacht võitles Norras, alustas Hitler 10. mail 1940 sõda Prantsusmaa vastu.
Mõlemad Saksamaa alustatud välksõjad ajasid nurja NSV Liidu ja lääneliitlaste Saksamaa ründamise plaanid ja N. Liidu ning liitlaste sõjaline allianss oli sunnitud muutma oma Saksamaa alistamise strateegilist kava.
Pärast Prantsusmaa alistumist ning Norras ja Taanis maabunud Briti-Prantsuse ekspeditsioonikorpuse tagasilöömist ning nende maade hõivamist sakslaste poolt pidi Punaarmee, mis vahepeal oli oma relvajõude oluliselt suurendanud, andma Stalini kavandatud rünnakuplaani järgi 1941. aasta juuli algul Saksamaale sõjalise pealöögi.
Kuid ka seekord ennetas Hitler Stalini grandioosset rünnakuplaani „Groza” ja alustas 22. juunil sõda NSV Liidu vastu.
Mannerheimi arhiiv luku taga
Soome president Juho Kusti Paasikivi, kes 1945. aastal jättis Soome edasise saatuse Nõukogude Liidu otsustada, nõudis Vilho Tahvanainenlt surmaähvardusel, et see NSV Liitu ja lääneliitlasi rängalt süüdistavaid materjale ei publitseeriks ega reedaks nende olemasolu mitte kellelegi.
Lõpuks jõudsid materjalid erumajor Erkki Hautamäkini, kes nende publitseerimisega tegeles ja alles hiljaaegu raamatu avaldas.
29. märtsil 1940 toimunud NSV Liidu Ülemnõukogu istungil ütles välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov oma ettekandes muuhulgas:
“/ / Kuna Nõukogude Liit ei tahtnud saada Inglismaa ja Prantsusmaa käsilaseks selle imperialistliku poliitika elluviimisel Saksamaa vastu, on nüüd nende seisukohad Nõukogude Liidu vastu muutunud veelgi vaenulikumaks, tõendades ilmekalt, kui sügavad klassijuured on imperialistide vaenulikul poliitikal sotsialistliku riigi vastu.”
Võib arvata, et Moskva sellise kahepalgelise käitumise tagamõtteks oli Stalini soov, et Hitler alustaks sõjategevust lääneliitlaste vastu, mis võimaldaks tal käivitada oma rünnakuplaan ”Groza“ (Äike) ja anda Saksamaale hoop selja tagant.
Vaino Kallas, Eesti lennuväepoiste klubi ajalootoimetaja