Üks naine tuli valega “Julge muutuda” saatesse

Saate tootja Tiina Park ei pääsenud puhkuse ajalgi mobiilikõnedest. Sanatooriumi Tervis sisehoovis istudes hoiab ta süles noorimat lapselast, viiekuust Liisa-Martiinat. Foto: Ants Liigus

TV3 “Julge muutuda” saate produtsent, režissöör ja stsenarist Tiina Park oli väga kurb, kui selgus, et üks saate eelvooru läbinud naine osutus suhkruhaigeks.

Eelnevalt oli see naine kinnitanud, et ta ei põe mingeid haigusi.

TV3 eetrisse jõudis kaheksa kiiresti populaarsust kogunud “Julge muutuda” saadet, mille telgi tagant on produtsendil üht-teist välja koukida. Salvestusi tehti ka Pärnus.

Park veetis puhkust sanatooriumis Tervis koos tütre Kristiina perega. Ta eelistab 25 suve järjest Pärnut välismaistele kuurortidele.

Kuidas sattus saatekaardile Pärnu?

See ei olnudki niiväga sattumine. Saade vajas koostööpartnereid ja Tervise sanatoorium oli otsemaid nõus. Meie muutujad alustasidki Tervise Paradiisis oma muutumisteed, tõin nad siia 2. märtsil.

Kõik programmid jõusaalis, vesivõimlemises, aeroobikas ja bodypump’is pani paika veekeskuse treener Jaana Junson. Saate esimesed episoodid olidki filmitud Tervise Paradiisis. Osalejad majutati nii Tervises kui taastusravikeskuses Sõprus.

Kui ma pärast küsisin - me muutusime kolm kuud -, milline episood oli kõige toredam, avaldasid kõik kui ühest suust: Pärnu. Olime siin esimese kuu.

Pärnust ärasõit ja seega Tallinna operatsioonidele minek toimus 2. aprillil. Enam me ei naasnud, sest pärast lõikusi olid olukorrad keerulisemad: patsientidele tuli teha iga päev protseduure.

Kes valis välja saates osalejad?

Esimese valiku tegin ise. Pidin läbi lugema 550 kirja, igaüks oli saatnud ka oma pildi. Jätsin sõelale 37 osalejat, kellega algasid eelvoorud. Nüüd lülitus töösse arstide tiim – hambaarstid, ilukirurgid, nahaarstid. Lisaks veel stilistid, juuksurid, jumestajad, masseerijad. Teise eelvooru pääsenud olid arstide valitud.

Kas oli midagi, mis võis teiesugust staažikat saatejuhti hämmastada?

Kirju lugedes see, et need kubisesid vigadest. Kõik 550. Mõtlesin: püha jumal, kas eestlased on tõesti kirjaoskamatud? Samal ajal olid saatused ahastama panevad.

Väga palju noori ilusaid mehi soovis: tahan uusi hambaid. Aga see polnud saate jaoks piisav muutus – noor ja ilus, ainult hambad puudu. Üritati saada tasuta uued. Paraku langesid hambaihalejad välja, saade vajas mitut muutust, hammastele lisaks näiteks näo ja rindade korrigeerimist. Tähtsaim, mis nõuti ja mille kohta kõik allkirja andsid, oli punkt - terve nii vaimselt kui füüsiliselt.

Kaheksa väljavalituga oli alustatud juba psüühikateste ja vereanalüüside tegemist.

Siis plahvatas pomm: üks daam põeb teise astme diabeeti ja veresuhkur on tal 27. Aga olime teda juba mitu päeva filminud. Pettusin väga, olin nii nördinud, et sain lausa kurjaks. Daam jäi muidugi momentaanselt saatest välja.

Juhtum näitab inimese rumalust. Kui sul on suhkruhaigus, ei kasva ju ükski haav korralikult kinni! Uskumatu, millist karuteenet oli inimene valmis endale tegema. Hea külg on asjal vähemalt see, et naisele selgitati loo tõsidust ja ta hakkab nüüd oma diabeeti välja ravima. Ta tuli saate eelvooru ja vaikis maha nii tõsise haiguse. Juhtunu jättis kehva mulje – naine tuli saatesse ja valetas.

Need saatesse ihalejad, kellele jäi kolmest kuust väheseks, et muutuda, pidime kõik välja jätma. Ajalimiit oli ainult kolm kuud, ei päevagi rohkem. Nii näiteks ei tulnud korrigeerimisele suured põletusarmid, saare naise kõverad jalad.

Toredat oli ka. Näiteks helistasid lapsed: kuulge, võtke minu ema saatesse, ta on nii kole, aga ei julge ise helistada. Kahjuks ei helistanud ükski mees, et võtke minu naine Ameerikas on küll juhuseid, kus mehed saadavad kirja naise asemel.

Südame teeb soojaks ja üllatab, et ehkki projekt oli ühekordne, leidub helistajaid siiani: “Tahaksin tulla saatesse ” See on tegijale suur rõõm.

Ameerikas on taolise saate pealkiri “SWAN”. Litsentsi ostis TV3. Millised olid piirangud?

Saade on tõesti Ameerikas välja töötatud ja nad müüvad litsentsi üle maailma. Iga ostja peab jälgima saate reegleid: sama stuudiokujundus, sama muusika, isegi toolid olgu pandud nagu emasaates. Ühesõnaga – sa pead tootma sarnaselt.

Meid käis üle vaatamas Ameerika produtsent Timothy Kuryack. Ta tahtis näha ka haiglaid, kus operatsioonid tehakse, sest ameeriklasi üllatas, et meil üldse iluoperatsioone tehakse. Kuryack jäi väga rahule.

Kuryack oli heasoovlik isegi mõne uuenduse suhtes, mida tegin. Kui Ameerikas võetakse sellisesse saatesse kuni 25. eluaastani, siis mina tahtsin ka vanemaid. Nii oligi saates 55aastane väga kortsus daam, kes lahkus ühegi kortsuta ja üliõnnelikuna.

Teine uuendus erinevalt Ameerikast oli, et võtsin saatesse appi ka stilistid, kosmeetikud ja juuksurid. Kuryack oli nõus ja tõdes hiljem: see tuli saatele isegi kasuks.

Üht toonitas Kuryack rohkem kui kord: ära unusta, et inimene ei pea muutuma üksnes välimuselt, vaid ka sisemiselt, seda näitavad kõnnak, peahoiak, vaade. Meil olid liikumise, tantsu ja võimlemise kõrval loengud, nii et osalejad said teadmisi rõivastumisest, meikimisest, isegi suhtlemisest meediaga.

Kaunist peeglisaali, kus muutujad peast haarasid ja end ära ei tundnud, otsisin kaua ja leidsin selle viimaks Viimsi mõisas.

Kust tuli mõte teha sari “Julge muutuda” loomult tagasihoidlikele eestlastele?

Tahtsin muuta mõtlemist, seisukohta, et olgu nii, nagu jumal mind on loonud. Soovisin toonitada teistsugust lähenemist mitte üksi iluoperatsioonidele, vaid sellelegi, mida kõike on võimalik endaga ette võtta jõusaalides, spaades, dieedi ja psühholoogi konsultatsioonide abiga.

Kordan professor Voldemar Kolga öeldut minu viimases saates. “Eestlased arvasid ka, et kui hekk istutada, las ta siis kasvab, nagu jumal juhatab. Aga siis tulid need koledad sakslased ja ütlesid: nüüd hakkame hekki pügama. Eestlane pügas ja hekil tuli teine nägu.” Nii on ilugagi, kui selle nimel vaeva näha.

Mul on siiralt hea meel, et see terake, mille ma möödunud talvel oma saatega külvasin, on väga populaarseks saanud. Julgen käsi südamel kinnitada: ka meie inimesed tahavad muutuda.

Pärnu puhkusele eelnes nädal Barcelonas, kas vahe oli väga tuntav?

Vastaksin oma tütre Kristiina sõnadega, kelle perega olin ka Hispaanias. Ta ütles: “Siin on toredam kui Hispaanias. Pärnu on puhtam, teenindav personal viisakam, ei suitsetata nii palju ja on väga hea meditsiiniline teenindus.” Tütre hinnang oli siiras.

Mina mõtlesin seda kuuldes: oo, ja see on kõik meie enda Eestimaa oma. Kas ei tee uhkeks? Ehkki kella üheteistkümne ajal öösel Pärnusse saabudes ei õnnestunud meil kusagilt lapsele piima osta. Viinapoode oli, palju tahad.

Sellele võiks mõelda, et ranna piirkonnas teenindaks suviti üks toidupood öö läbi, kust ka piima saaks.

Kui Barcelonas nautisime teenindusliikide rohkust, siis Pärnu puhkusele andis erilise võlu rikas muusikaelu. Lausa kaifisin Oistrahhi-festivali kontserte. Eliisabeti kirikus ajas mind naerma inglane, kellega vaidlesime. Inglane arvas: eestlased on kõige musikaalsemad inimesed maailmas. Mina vastu, et hoopis itaallased. Inglane oli Pärnu muusikasuvest üdini vaimustatud.

Pärnu areneb, muutub iga suvega ilusamaks. See vist ongi magnet, miks ma ikka siia tulen. Meeldiv oli Rannapargis vastasfalteeritud teedel lapsevankriga sõita – kõik kühmud ja muhud olid kadunud. Head on ka laste mänguväljakud. Pärnus on laste hoiutubagi olemas.

Ma ei võrdleks Barcelonat ja Pärnut, vaid hoopis välismaa ja eesti meeste moraali. Nagu ikka reisides vaatad vahel ka teisi puhkajaid. Eriti jäi silma Costa Bravas, et Euroopa mehed reisivad koos oma hästisäilinud abikaasadega ja naudivad seda. Käivad hommikuti koos jooksmas ja õhtul joovad koos veini. Eesti mehed eelistavad võtta reisikaaslaseks oma armastatud tütarlapse.