Valter Parve: Solidaarsus ja saneerimine

Valter Parve. Foto: Henn Soodla

Solidaarsuse põhimõte palgakärpimisel on kerkinud päevakorda seoses saneerimisohuga rahandusministeeriumi poolt. Et kui Pärnu oma eelarvest veel 30 miljonit krooni kokku ei hoia, läheb kontroll meie linna majandamise üle pealinna.

Süüdimatusest

Minu arvates ongi viimased neli aastat meie eelarvet Tallinnast saneeritud: sealtpoolt linna juhtima tulnud kaheldava pädevusega isikud on volikogu heakskiidul meid sedamoodi valitsenud, et nüüd on maksmata arveid mitmekümne miljoni krooni eest, laenukoormus lõhki ja häbi ning puudus majas. Asjaosalised ja eriti nende kisakoor muudkui süüdistavad riiki, et see oma toetusraha vähendas.

Reeglid on kõigile ühesugused, näiteks Viljandi suutis aasta hoopis 11 miljoni kroonise jäägiga lõpetada. Võibki küsida: kas tegu on oskamatusega muutuvaid majandusolusid arvestada, üle jõu elamise või vastutulekuga eurovastalistele?

Eestis ja siit väljaspool leidub küllalt neid, kellele kehtib põhimõte “mida halvem, seda parem”, ja mitme keskusest saneeritud linna nutune seis võib olla üks argumente seada kahtluse alla meie riigi haldusvõimekus.

Süüdimatu kulutamise ärahoidmiseks tulevikus on vaja seadustes ette näha poliitiku personaalne materiaalne vastutus rumalate otsuste tagajärjel tekkinud kahju eest.

Näiteks maksti toetusraha neilegi, kelle varanduslik olukord oli sedavõrd hea, et puudus tegelik vajadus toetuste järele. Sinna kingitud raha tulekski nüüd poliitikutel-jõuluvanadel hüvitada. Ja need, kes upitasid ametisse pidevat maineparandamist vajava tegelase, peaksid nüüd vastavad kulud linnale hüvitama oma partei kassast.

Ei saa olla nii, et tõstad volikogus kätt ei tea kust tulnud märguande peale, tasuks kuulekuse eest saad sooja koha mõnes nõukogus või linnavalitsuses ega vastuta absoluutselt millegi eest.

Sedasorti korruptiivne demokraatia ohustab Eesti riigi iseseisvust rohkemgi kui välisvaenlane. Nii nagu küüditamisel kaotas Eesti kümneid tuhandeid inimesi, lahkub praegu välismaale neid, kes on sügavalt pettunud siin valitseva jokk-poliitika üle. Suur osa vabanemise vaimustusest on maha mängitud. Kui kaua veel?

Solidaarsusest

Olen seda meelt, et peaks püüdma vältida oma iseseisvuse loovutamist rahandusministeeriumile, aga ma ei ole nõus sellega, kuidas praegu mõistetakse solidaarsust: igalt linnaeelarvest palga saajalt võrdne protsent.

Piltlikult öeldes võtame pool leivapätsi ära nii neilt, kelle laual ongi ainult üks leib (näiteks hooldustöötajad), ja pätsi neiltki, kes saavad oma perele lubada mitut leiba.

Ühtedele võib see tähendada sammu nälja suunas, teistele hüvede talutavat kahanemist. Suuremate protsentidega tuleks minna kõrgepalgaliste sissetulekute kallale ja jätta palgaskaala alumine ots kärpest puutumata. Siis oleks see raske aja solidaarsus.

Kasvava rahulolematuse taga ei näigi olevat ainult kärbe ise, vaid seegi ebaõiglus, mida inimesed tunnetavad.

Esimesi kordi koosistuva volikogu liikmetel on nüüd suurepärane võimalus tõestada oma valijatele, millisena poliitikud Pärnut näha tahavad: kas ahnusest ja ärapanemisest juhitud vaenutseva ning häbistatud linnana või hädas ühtehoidva, hooliva ja uhke kogukonnana.

Hakatuseks tuleks eelmistel linnavalitsejatel ja muudel kõrgepalgalistel vastutajatel vabatahtlikult tagasi maksta 2009. aasta alguses saadud 13. kuupalk, siis polekski ehk vaja kõige vähem tasustatud inimeste käsi väänama hakata.

Palve meediale: teha otseülekandeid volikogu istungitest, et hajutada anonüümset vastutamatust, millega seni on tehtud linnale kahjulikke otsuseid, et sanatooriume müües ei juhtuks see, mis sadamat ära andes. See tähendab, et tegelikult oleks tarvis saneerida meie poliitilist otsustusprotsessi. Eesmärk on hoida ära eelmiste otsustajate kultiveeritud korruptiivse demokraatia kinnistumine-süvenemine.