Kurdid valisid oma üheks teletäheks pärnulase Anne

“Tere õhtust! “Aktuaalse kaamera” uudised kell kuus,” näitab Anne Nisumaa viipekeelset teletervitust Pärnu kesklinnas Lastepargis. Foto: Ants Liigus

Rõõmsa olekuga blond pärnulanna Anne Nisumaa (40) viipleb ETV uudistes neljandat aastat, kurdid valisid kõik oma neli teletähte ise.

Eestis on viipekeeletõlke kokku 32 ja aja jooksul on neid teletööl olnud seitse. Teletähti valiti välja nii, et tõlgid viiplesid videokassetile, kassetti näidati kurtidele üle Eesti. Valiku otsustasid viipe õigsus, kiirus, tõlgi esinemisoskus.

ETV kasutab oma uudistes viipekeeletõlki 1998. aastast alates. Anne liitus neli aastat hiljem. “Tempo on päris kiire. Mind tõukas proovima uudishimu, kas saan hakkama,” räägib Anne. Pärnust on ta ainuke, kes valiti, sest rohkem proovijaid siit ei olnud.

Anne sai kuulsaks juba kooliajal Pärnu IV keskkooli tütarlastekvartetis lauldes. Seda juhendas nüüdseks manalasse varisenud Kai Mölder. Kvartett võitis kolmel korral “Pärnaõie” festivali esikoha ning teles ja raadios esinemine, intervjuud tüdrukute ja juhendajaga olid sagedased.

Esimesel päeval käsi värises

Enne eetris esinemist pidi harjutama. See tähendas stuudios prooviuudiste lugemist ja kinnitust, kas tõlk suudab tempoga kaasa minna.

“Esimesel eetripäeval tundsin, kuidas käsi väriseb. Õnneks tuleb viipekeeles tihti teist kätt puudutada, neil kordadel oli kindlam tunne,” meenutab särav väikest kasvu blond naine. Ehmatas seegi, et juhtme otsik hakkas kõrvast ära libisema. Anne ei kuulnud enam eetris jooksva reportaaži teksti. Õnneks jookseb stuudios igaks juhuks sama tekst tõlgi ees ekraanil. See oli pääsemine.

Uudistesaate pikkus on tavaliselt viisteist minutit. Anne tunnistab, et tundis suurt puudust publikust. “Mustav monitor ajas algul hirmu nahka ja võttis aega, enne kui suutsin sellesse vaadates elava auditooriumi silme ette manada,” märgib ta.

Nüüdseks on Anne Nisumaa oma ametis vana kala ja käib teles graafiku alusel.

Igapäevatöös on Anne Pärnumaa kurtide ühingu viipekeeletõlk. Oktoobris saab ses ametis juba 22 aastat. Peale selle tegutseb ta viipekeele õpetajana Tartu ülikooli Pärnu kolledžis, Pärnumaa kutsehariduskeskuses ja Tallinna pedagoogilises seminaris. Et Anne õpib Tallinna ülikoolis eripedagoogiks-nõustajaks ja teeb praegu magistriõppe lõputööd, püüab ta kõik oma sõidud Tallinna planeerida ühele päevale. Ka kodu vajab ema hoolt. Seal ootavad abikaasast ehitusmees Ülar ja kaks poega: Rauno (16) ja Kristian (9). Lapsedki oskavad viibelda. Esimesena õppisid nad viipekeeles vanaemalt-vanaisalt kommi paluma.

Anne ema ja isa olid mõlemad kurdid ja viipekeelt oskab ta seetõttu juba lapseeast.

Kas ka viipekeel areneb nagu kõik keeled? Ja kui, kes seda siis arendab, kas tõlgid või kurdid ise?

President Rüütli jaoks on oma viibe

Anne naerab vaikselt: “Huvitav küll, aga viipekeelt arendavad esmalt just kurdid ise. Üle maailma otsitakse kurtide keelde uusi viipeid. Kui eesti kõnekeeles kasutame tuhandeid ja tuhandeid sõnu, edastamaks väljendeid, siis vastavaid viipeid ei ole kaugeltki kõigil.”

Anne arutleb, et tasapisi areneb keel ka tänu tõlkidele, tuleb uut kirjandust Soomest, Rootsist, Inglismaalt, Ameerikast.

“Kui Eestis sai presidendiks Arnold Rüütel, leiutasid kurdid tema jaoks viipe – väljasirutatud sõrmedega parem käsi asetatakse vasakule õlale ja seejärel kaarduvad sõrmed kergelt alla kokku. Kui tuli Euroopa Liit, oli taas vajadus viipe järele. Selleks sai e-täht, misjärel tehakse väikseid ringe ja pannakse nimetissõrmed konksu. Konks viitab ühendusele, liidule, seotusele. Ka rahaühikule euro on viibe – parema käe kahe sõrmega tehakse euromärk,” selgitab Anne.

Kõikidel linnadel Eestis ei ole veel oma viibet, rääkimata välismaa linnadest. Äsja õppisid Eesti kurdid ära Horvaatia viipe, sest nad sõidavad sinna ekskursioonile – parema käe sõrmed harali ja käsi tõmmatakse vasakult rinnalt paremale, sõrmed suunduvad keskelt otse alla.

Kodusel Paidel on väga armas viibe – pai üle juuste. Võru puhul tehakse ümber käe võru.

“Kurdid ei viiple ühtmoodi, noortel on omad, koolilastel omad viiped ja isegi släng. Ainult et selliseid ülekantud tähendusi nagu vihma kallas oavarrest ja süda hüppas saapasäärde ei kasutata. Miimikat appi võttes ütlevad kurdid näiteks “jäin järele vaatama, kael õieli” järgmiselt: käsi pannakse lõua alla ja pea pööratakse vastavas suunas. Edastatakse ka huumorit, aga siis on miimikal väga suur roll. Üldse loevad kurdid väga palju välja inimese näost.

Tõlk tõstab pimekurdi käe oma rinnale

Pärnus on kõige rohkem täiskasvanud pimekurte Eestis – kuus. Anne magistriõppe lõputöö ongi nende baasil – aktiivne viipekeel pimekurtidele.

Tavaliselt on pimekurt kunagi nägija olnud. Kui nägijast kurt loeb palju suu pealt, siis pimekurt seda ei saa.

“Pimekurtidega räägime omavahel ainult kätega. Võtan pimekurdi käe, panen oma rinnale ja teen tema käega viipeid. Aga viipeid teeme ka käeseljale, käevarrele ja peopessa. Peopessa kirjutame trükitähtedega – oleme pimekurtidele tähestiku selgeks õpetanud just peopesas,” räägib Anne.

On kurte, kes räägivad arsti juures väga ilusasti ära oma haigusloo ja arst imestab: pole võimalik, et ta ise ei kuule. Aga ta ei kuule tõesti. See-eest on ta maast madalast harjutanud, nii et teab täpselt, mida ta räägib.

“Pimekurdid koovad kindaid, sokke. Imestan iga kord, kui näen. Neil on vaja niipalju abi, et keegi paneb värvid järjestikku. Siis koovad ta kindasse või sokki triibudki, eksimata kordagi. Tean üht naist, kes laulab “Viljandi paadimeest”, peab viisi, tajub rütmi ja puha. Ta ise ei kuule, kui ilusasti laulab. Laulame koos. Kui orkester mängib, lähevad kurdid kõlari juurde, panevad käe sellele ja tunnetavad muusikat. Tunnetuse tugevus oleneb kuulmisjäägist,” selgitab Anne.

Muinasjutuime, kui vanake Hottabõtš kisub oma habemest välja karva ja täidab soovi, kuluks ära. Kurdid unistavad kordki elus veel natukenegi kuulda.

Oleks heameelega vanake Hottabõtš

“Pidevalt. Ehkki teavad väga hästi, et see pole kunagi võimalik. Küllap unistada on tore, sest mida ei saa elus, saab unistustes. Väga paljud tahaksid muusikat kuulata. Samal ajal võivad kurdid väga hästi tantsida – nad tunnetavad põranda kaudu rütmi ja kui tantsitakse koos kuuljatega, näevad nad ka ning teevad järele. Kurtide rühmad on niimoodi isegi Tallinnas suurel tantsupeol esinenud,” meenutab Anne.

Kurtide üks suurimaid kurbusi on, et nad pole saanud valida ihaldatud elukutset. Kuidas sa saad olla arst, kui ei kuule? Aga nad ei talu haletsemist.

“Mina satun masendusse siis, kui võõrad või isegi oma lapsed on kurti inimest ära kasutanud. Näiteks lastakse töökohal kirjutada lahkumisavaldus selliselt, et kurt kaotab hüvitise. Teisal jätavad lapsed suured üürivõlad vanemate maksta. Oleme tõlkidega tihti tööinspektsioonis käinud ja aidatagi saanud. Peale minu tegutseb Pärnus veel kaks tõlki,” tõsineb vestluskaaslane.

Kurdiga tuleb kaasas käia väga erinevates kohtades: arsti juures, pensioniametis, koolitustel-kursustel, juuksuris ja pulmas. Autokoolis samuti, sest kurt tohib autoga sõita.

“Otseselt sünnituse juures just viibinud ei ole, aga eelsünnituse juures küll,” maheneb vestluskaaslase hääl. Anne vaatab korraks enda ette ja võtab siis räägitu kokku:

“Mulle mu kutse meeldib. Aga ta on igaveseks mu hinge surunud täitumatu unistuse: nagu kurt tahaks kuulda, tahaksin mina olla vanake Hottabõtš. Vahel on pisarateni kahju, et see pole võimalik. Aga siis teen ma seda, mis on võimalik.”