Lilli Suburgi aegumatu sõnum

Tänavu möödub 165 aastat eesti esimese naisõiguslase nimetusega ajalukku kirjutatud Lilli (Caroline) Suburgi sünnist.

Kuid Lilli Suburgi kui 19. sajandi rahvusliku ärkamise ühte juhtfiguuri vaid naisõiguslasena mäletada oleks liiga ühekülgne. Tema elutöö tähtsus on palju mitmetahulisem ja ta sõnum võrdõiguslikkusest tänapäevani aktuaalne, mitte ainult naistele, vaid kogu ühiskonnale.

Jakobson ja “Liina”

1841. aasta 1. augustil Uue-Vändra Rõusa mõisa aidamehe peres sündinud Lilli Suburg sai hariduse koos Lydia Jannseniga (Lydia Koidula) ärkamisliikumise oluliseks pesaks kujunenud Pärnu tütarlastekoolis. Selle viimast astet küll täielikult lõpetamata omandas ta eksamitega Pärnu kreiskooli juures era-elementaarkooli õpetaja kutse. Tolleaegse “kõrgema seltskonna” traditsioonide kohaselt täiendas ta ennast prantsuse keeles ja võttis klaveritunde.

Vändrasse vallakirjutajaks tulnud Carl Robert Jakobsoni innustusel kirjutas Lilli Suburg 1873. aastal rahva hulgas kiiresti populaarseks saanud jutustuse “Liina”. See suuresti autobiograafiline ja toona laialt levinud kadakasakslust teravalt kritiseeriv teos nägi trükivalgust 1877. aastal. 1892 ilmus jutustus soome keeles.

C. R. Jakobsoni näol leidis Lilli Suburg endale kiiresti mõttekaaslase ja toetaja. Suburgi kirjade ja päevikute järgi hinnates võiks neid koguni südamesõpradeks pidada. Nii näiteks võisid Suburgi meelest Jakobsoni sõnad “kui tulesädemed süüdata ja mõtteid peas kihama ja keema ajada”. Ilmselt kehtis sama Suburgi endagi kohta, temast sai hiljem Eesti kirjameesti seltsi esimene naisliige.

Aastatel 1878-1879 toimetas Lilli Suburg Perno Postimeest. See lühike periood oli hea kogemus tema hilisemat ajakirjanduslikku tegevust silmas pidades.

Ajakirja Linda sünd

Esimene “literatuurlik ja ajakohane ajakiri Eesti naisterahvale” Linda, mille esiknumber trükiti Karl August Hermanni trükikojas Tartus 15. oktoobril 1887, kuulutas avaluuletuses:

Hariduses kiirest’ sõudkem
muu maailma järele.
Valgust, valgust, valgust nõudkem.
Valgust Eesti õuesse!

Ajakirja väljaandja ja toimetaja oli Lilli Suburg, vastutav toimetaja Hugo Treffner. Vastuoksa toonastele ootustele ei olnud Linda peaeesmärk koduperenaiselike praktiliste oskuste jagamine igapäevasteks “kirik, kodu, köök” toimetusteks, vaid naiste üldise haridustaseme tõstmine ja maailmapildi avardamine.

Lääne-Euroopas juba varem hoogsalt tõusma hakanud naisliikumiste kohta sai Lilli Suburg infot ja innustust saksa naisteajakirjade vahendusel.

Ajakirja Linda näol oli Suburg loonud läbi raskuste lõpuks ometi tribüüni, millelt ühiskonnale kisendavat ebavõrdsust peegeldada. Ta oli veendumusel, et ühiskonna parandamine sõltub naistest, seega on vaja tõsta naiste vaimset mõju meeste üle. Naise osaks on viia mees “meelekõrgusele ja kaunusele”. Naine on loodud mehe kõrvale kui “elu ehe ja ilu, kui elu ülendaja ja rõõmustaja.”

Suburgist sai esimene, kes kutsus eesti naisi otsima oma võimete piire ja avardama valikuvabadust. Tänapäevalgi väga ajakohaselt kõlab tema üleskutse karskusele: “Võtke ükskord vahvust südamesse ja jätke kõik joodikud ja prassijad mehed üksinda kõdunema, ärge minge neile appi, inimese soole õnnetumaid liikmeid juurde sünnitama ja kasvatama!” Oli ju ka Lilli Suburgi isakodu Waldburgi mõis (Vändra Sikanas) laostunud just peremehe joomarlusele kalduva elustiili tõttu, mis viis koha müügiallkirja andmiseni perekonna nõusolekuta.

Linda tellijaid oli kahjuks ainult 380. Nähtavasti olid Suburgi mõtted veel varajased, võimalike tellijate majanduslikud võimalused kesised ja lugejad pahatihti avalikuks pilkeobjektiks. Inimeste kadedust, pahatahtlikkust ja kohati vihagi mainib Lilli Suburg korduvalt oma päevikutes.

Võimud heitsid uuele väljaandele kaikaid kodaraisse, kuidas suutsid. Baltisaksa ringkondi ärritavad talurahva sotsiaalset viletsust käsitlevad sõnumid kadusid tsensori punase pliiatsi alla. Ajakirja süüdistati koguni vaenu õhutamises meeste ja naiste vahel.

1902. aastal toodi pidevates majandusraskustes Linda, mis 1890. aastast oli hakanud ilmuma nädalalehena, Tartusse, kus see jätkas ilmumist Jaan Tõnissoni väljaandel 1905. aastani. Kuid säde oli süüdatud. Lindale tegid kaastööd A. Kitzberg, J. Kunder, A. Rennit jpt tuntud kirjamehed.

Sõnast sai tegu

Lilli Suburg oli veendunud, et pereõnneks on naistele tarvis mõistuse teravust ja vaimuharidust. Lindas öeldu ja kirjutatu leidis praktilise väljundi Suburgi era-tütarlastekoolis, mis kolm ja pool aastat tegutses Pärnus, hiljem Viljandis. Suburgi Viljandi viieklassilisest tütarlaste pro-gümnaasiumist sai esimene Eesti kõrgem tütarlastekool.

Tütarlaste haridus piirdus toona üldiselt vaid kolme talvega külakoolis. Seetõttu ei olnud just palju naisi ka rahvusliku ärkamisaja juhttegelaste hulgas. Lilli Suburg oli esimene, kes valjuhäälselt osutas tähelepanu eesti naiste rõhutud (moodsa sõnaga diskrimineeritud) olukorrale ja asus seda olukorda oma kooli eeskujul muutma.

Suburgi tütarlastekooli siseelu tugines Rousseau ja Pestalozzi humanistlikele kasvatuspõhimõtetele, kus tauniti dogmaatilist tuupimist ja vanglataolist korda. Igati püüti ergutada ja avardada laste hinge ja südant, nagu õpilased hiljem on iseloomustanud. Esimesena eesti kooli ajaloos käis Lilli Suburg halva kuulsusega kortereid ja kostikohti kontrollimas, luues nendele vastukaaluks kooli internaadi.

Iga kooli parim tunnustus on tema õpilased. Suburgi käe alt kasvasid välja Eesti Vabariigis tuntud pedagoog Leeni Mõru (Koerv), lauljanna Aino Tamm, tema enda kasutütar Anna Wiegandt, esimese kodumajanduskooli asutaja Mari Raamot jt.

Lilli Suburg suri 8. veebruaril 1923 Valgas ja maeti kodukoha Vändra kalmistule. Tänulikud eesti naisorganisatsioonid püstitasid talle sinna 1926. aastal Ferdi Sannamehe valmistatud mälestusmärgi kirjaga “Lilli Suburgile – eesti naised”.

Nüüd on Eestis juba üle poole üliõpilastest naised, kuid keskmine palgavahe sellele vaatamata 30 protsenti naiste kahjuks. Lilli Suburgi algatatud võitlus võrdõiguslikkuse ja õigluse eest jätkub 21. sajandi alguses.

Ramon Loik, Tartu ülikooli doktorant, vändralane