Tippheraldik Priit Herodes hindab pühendumist, tõsist ja ausat tööd

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Mitmendat põlve tallinlane, heraldik ja muinsuskaitsja Priit Herodes armastab merd ja inimesi, keda meri on vorminud, kannab riigikaitselistel tähtpäevadel mereväelase mundrit ja kinnitab, et meri nagu mäedki ei lase endaga mängida, tühikargamisega edu saavutada.

Eesti juhtiva heraldikuna on Priit Herodes tagasihoidlik ja ütleb, et tema pole ainus, kelle mõttetööd meist igaüks praktiliselt iga päev näeb ja kasutab.

“Näiteks kas või Pärnust pärit Volli Taiger, kelle kujundatud rahapaberid meil kõigil kuni euro tulekuni taskus krõbisevad,” mainib ta vaiksel häälel. “Aga loominguga on nii, et vahel leiad lahenduse kiiresti, samal ajal võib mõni mõte laagerduda aastaid. Palju sõltub koostööst sümboli tulevase valdajaga.”

Loomeinimesena püüab Priit Herodes ennast alati asetada konkreetse sümboli kandja rolli, väljendada võimalikult hästi neid tunnuseid ja väärtusi, mida järgida tahetakse.

Priit Herodes, kannate riigikaitselistel tähtpäevadel mereväemundrit. Miks?

Et olen Kaitseliidu meredivisjoni liige, on loomulik, et riigikaitselistel tähtpäevadel vormi kannan.

Olite maakaitsepäeva ja võidupüha paraadi staabis tegev teavitusrühmas kui heeroldmeister. Millised olid teie ülesanded?

Olen kavandanud maakaitsepäeva sümbolid juba alates esimesest sellisest aastal 2000. Ka tänavune sümboolika on minu loodud, ühtlasi koordineerisin embleemide, märkide, markide, tunnistuste ja muu valmistamist ja kasutamist.

Millised on teie suhted Saaremaaga? Küsin seda sellepärast, et Panga küla sai 2002. aastal oma raha - lesta, mis ju teie kujundatud. Lesta kurss krooni suhtes on üks kahele ja 50-lestase eest võib sama arvu lestakala osta.

Kas niisugune oma raha käibelevõtmine kuulub saarlaste huumori hulka või on sellel suurem tähendus, näiteks kodukoha väärtustamine?

See küsimus koosneb küll õige mitmest osast. Armastan merd, armastan inimesi, keda meri on vorminud. Meri – nagu ka mäed – ei lase endaga mängida, tühikargamisega edu saavutada.

Saaremaa Mustjala valla Panga külast on aga pärit minu kaasa Galina-Maria, kaluri tütar. Kuigi meil saarel mingeid maid, metsi ega maju pole, oleme seal palju aega veetnud, seda igasugusel aastaajal. Usun, et mind peetakse seal omainimeseks.

Nagu tõendab ürik, kinkisin 23. juunil 1996 Panga külale vapi ja lipu kavandi. Vapp läks kohe tasapisi käibesse, näiteks külaseltsi pitsatis. Kavandasin ka Panga küla oma mündi. Selle esiküljel on Panga vapp, mida ümbritseb tekst “Panga pank Mustjala vallas”. Mündi teisel küljel on pankrannik ja vääring 25 lesta.

Mündist tehti hiljem ka suurem variant vääringuga 50 lesta.

Kindlasti on kõik kodukohaga seotud sümbolid inimesi liitvaks jõuks. Seda oli rõõm kogeda 28. juulil, kui vabariigi president Arnold Rüütel kinkis Panga küla nii-öelda territoriaalvetel Küdema lahel võidupühal toimunud Eesti esimese mereparaadi mälestuseks Panga külale piduliku vapilipu.

Millised ja millal olid teie esimesed heraldilised tööd?

Sellele küsimusele ei olegi nii lihtne vastata. Eks huvi oli ammune, aga esimene otseselt heraldiline ja kasutusse läinud töö on Eesti muinsuskaitse seltsi vapp.

Vapikonkurss kuulutati välja vahetult pärast seltsi asutamist 12. detsembril 1987.

Selle kaheetapilise võistluse tulemusena kinnitas muinsuskaitse seltsi volikogu 2. juunil 1988 seltsi vapiks minu kavandi. Kuulsin sellest Harju tänaval juhuslikult kohatud isand Jüri Kuuskemaalt, kes parasjagu uhkes raehärra rüüs Raekoja platsile neid tolle aasta murrangulisi vanalinnapäevi avama suundus.

Eesti muinsuskaitse seltsi vapp on esimene ametlikult kinnitatud sümbol, millel tulid taas avalikult kasutusele meie rahvusvärvid. Rõngasrist on üks iidsemaid päikese sümboleid, tähistab elu, arengut ja kaitset, möödunud, oleva ja tuleva aja ühtsust.

Mis tunne oli pärast konkursivõitu?

Oli ülev tunne näha selle sinimustvalge vapiga suurt pannood juba 10. juunil 1988 Tallinna draamateatri fassaadil ja lava kohal! Sellel päeval draamateatris toimunud muinsuskaitsjate suurkogunemisel anti mulle pidulikult üle teade sümboolikavõistluse võitmise kohta ja kimp maikellukesi. Nende lõhn oli joovastav!

Hiljem sain kätte ka rahalise auhinna: 300 rubla, millest arvati maha maksud.

Eesti muinsuskaitse seltsi vapi loomisele järgnes samal aastal kutse osaleda Eesti kristliku liidu ja Eesti muinsuskaitse seltsi raames sündinud juudi kultuuri seltsi sümbolite konkurssidel. Ka nendel võitlustel osutusid väljavalituks minu kavandid. Oli alanud tänapäevani kestev töö Eesti rahvusliku sümboolika kujundamisel.

Loomingulise tööga olete saanud Eesti juhtivaimaks heraldikuks.

Kuidas see teadmine teile mõjub, kas kohustab latti aina kõrgemale seadma, on teid muutnud diletantide suhtes ülikriitiliseks või sunnib aina ennast täiendama?

Armastan heraldikat, mitte ennast heraldikas. Mul ei ole vähimatki soovi siin mingit edetabelit koostada. Hindan pühendumist, tõsist ja ausat tööd. Enda suhtes loen üheks suurimaks tunnustuseks Põhjamaade vana ja väärika heraldikaasjatundja Bo Tennbergi kirjas avaldatud arvamust, et ma saavat heraldikast aru nii mõistuse kui südamega. Selle poole ma tõesti püüan.

Eesti riigi teenetemärkide hulgas on teie kavandi järgi valmistatud Maarjamaa Rist, mida antakse kõrgema astme ordenina välismaalastele, kellel on erilisi teeneid Eesti Vabariigi ees.

Kas Maarjamaa Risti kavandamine oli teile midagi enamat kui heraldiku argitöö?

Ma küll ei tea, mis asi on “heraldiku argitöö”, kuid kindlasti oli Maarjamaa Risti kavandamine ainulaadne kogemus. Uue Eesti ordeni loomise algatas 1994. aasta hilissügisel president Lennart Meri, kelle sooviks oli sellega esimesena tunnustada parvlaeva Estonia päästeoperatsioonides osalenud Soome ohvitsere juba Soome iseseisvuspäeval, 6. detsembril.

Maarjamaa Risti idee ja kujunduse lõin presidendi palvel tasuta, kingitusena oma riigile ja rahvale.

Eesti rahvusvärvides teostatud ordeni kavandamisel on peetud silmas, et meile nii armsad ja omased rahvusvärvid sinine ja must ning valge on samal ajal Eestimaa taevase kaitsja Neitsi Maarja tunnusvärvid. Sinine – Taevane Kuninganna, must – Kannatav Ema, valge – Püha Neitsi.

Riigikogu asutas Maarjamaa Risti 16. mail 1995 Eesti Vabariigi kõrgeima ordenina välismaalastele. Samal päeval alanud vabariigi presidendi riigivisiidil Soome andis Lennart Meri üle esimesed Maarjamaa Ristid. Need olid taasiseseisvunud Eesti Vabariigi nimel antud esimesed aumärgid.

Teie kohta on kirjutatud, et kunstniku-heraldikuna olete suuresti määranud tänapäeva Eesti heraldikakultuuris valitsevad suundumused.

Kuidas sellesse suhtuda, sest ühelt poolt tunnete heraldikat kui kunstiliiki tipptasemel, teiselt poolt aga – kas teist ei ole saanud nii-öelda oma valdkonna ainuvalitseja?

Heraldikareegleid ja häid tavasid pole kehtestanud Priit Herodes. Mina olen neid ainult jõudumööda oma loomingus järginud. Ja mida tähendab “valdkonna ainuvalitseja”?

Mitte kellelgi pole ju keelatud arendada ennast heaks advokaadiks või arhitektiks, poliitikuks, arstiks, rätsepaks või kelleks iganes. Ka heraldikuks.

Riigikantselei juures asuva heraldikanõukogu ülesanne on riigisekretäri ja riigikantselei sümboolikaosakonna nõustamine, kontseptsioonide, soovituslike hinnangute ja ekspertarvamuse andmine riigi ja kohalike omavalitsuste sümboolikaga seonduvates küsimustes, samuti vapi- ja lipukultuuri arendamine ja levitamine Eestis. Teie olete selle nõukogu liige.

Öelge, millise kavandiga ei ole mõtet nõukoguni trügida?

Nimetatud nõukogu asutati juba 1992. aastal toonase nimetusega Eesti Vabariigi heraldikanõukogu.

Aga mis puutub trügimisse, siis seda ei soovita ma kellelegi ei bussis ega ametiasutuses.

Riigikantseleile kinnitamiseks esitatud kavandid ei jõua, muide, heraldikanõukoguni otse, vaid meie poole pöördutakse nõu saamiseks siis, kui riigiametnikel selleks vajadus tekib. Heakskiidu leiab iga kavand, mis on tehtud asjatundlikult.

Mis ajendas teid tegelema muinsuskaitsega?

Pärandkultuuri väärtustav eluhoiak on mulle omateada alati omane olnud. See ei sõltu ametikohast või organisatsioonilisest kuuluvusest. Kui ei olnud veel muinsuskaitse seltsi, kuulusin Eesti looduskaitse seltsi, mille tegevust juhtis ja juhib sama aade.

Kui oluline koht on muinsuskaitsel praegu või jääbki seltsi tegevuse tipphetk aega, kui Tartu muinsuskaitse päevadel 1988. aasta aprillis toodi taas avalikult välja trikoloor?

Olen veendunud, et muinsuskaitse - see on kogu ainelise ja vaimse kultuuripärandi kaitse - on meie tuleviku kaitse. Seda nii eile, täna kui homme. Ja kindlasti on selles suur osa kodanikuühendustel.

Eesti muinsuskaitse seltsi algusaastatel oli meie esmaseks muinsuseks, mille taastamise eest seisime, meie oma riik – Eesti Vabariik. Et Eesti muinsuskaitse selts oli toona üks peamisi võimalusi selle eest võidelda, oli igati loomulik ka seltsi liikmeskonna kümnekordistumine aastatel 1988-1989.

Eesti muinsuskaitse seltsi püsimise tagatis on see, et me ei ole mitte kunagi olnud ühe kitsa aktsiooni korraldamiseks loodud liit. Muinsuskaitse all mõistame kogu ainelise ja vaimse kultuuripärandi kaitsmist.

Muinsuskaitse on eluhoiak, mis vastandub futuristlikule kultuurikontseptsioonile, mille järgi kõik uus on alati ja tingimata parem kui vana.

Mis seob teid armeenlastega? Olete ju Eesti-Armeenia ühingu president?

Minu tihedamad sidemed armeenlaste ja Armeeniaga said alguse umbes 25 aastat tagasi. Põhjustajad olid head raamatud ja toredad inimesed.

Eesti-Armeenia ühing loodi 21. septembril 1991, täpselt aasta enne Armeenia Vabariigi iseseisvusdeklaratsiooni. Üks toonaseid sõpru on Eestis stažeerinud arhitekt ja muinsuskaitsja, hilisem Mägi-Karabahhi Vabariigi presidendi nõunik Manvel Sargsyan. Omal ajal on ta osalenud muinsuskaitsepäevadel Pärnus.

1988. aastal asutati Eesti muinsuskaitse seltsi raames esimese rahvusseltsina Armeenia kultuuriselts, mille loomisel ja tegevuses samuti osalesin. Korraldasin armeenia keele “kiirkursuse” Edgar Savisaarele, kui tal oli ees kohtumine Armeenia delegatsiooniga.

Eesti-Armeenia ühing on Eesti muinsuskaitse seltsi osakond. Meid võib nimetada marginaalseks ühenduseks, sest majanduslikus mõttes ei ole meil mingit arvestatavat jõudu, ent ühendame siiski inimesi, kellele armeenia kultuur on lähedane ja kallis.

Mida teete, kui vanuse järgi lubatud pensionipõlv kätte jõuab? Jääte pealinna või valite elamiseks mõne väiksema, rahulikuma koha kodumaal?

Kes seda teab. Maaelu ja -inimesed on mulle hingelähedased, samal ajal olen mitmendat põlve tallinlane.

Kuigi arvan, et teie entsüklopeedilistele teadmistele ja oskustele heraldikas ei saa keegi iialgi midagi vastu panna, küsin ikkagi: kes on teie mantlipärija heraldiku-kunstnikuna, olete kedagi sellel alal välja õpetanud?

Ega ma oma nõu või abi ole kunagi keelanud. Konsultatsioone anda ja loenguid, ka heraldikakursusi pidada on tulnud palju. 1992. aastast olen korraldanud arvukalt näitusi nii kodu- kui välismaal. Juba ammu on plaanis raamat, aga siiani on minu tööd huvilisteni jõudnud eeskätt Soome heraldikaalaste väljaannete kaudu.

    Tagasi üles