Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/03/17/2899954t1h185e.jpg)
/nginx/o/2013/10/04/2438129t1h9839.jpg)
Birgit Uibu on tavaline tüdruk. Lõpetas kevadel Paikuse põhikooli kaheksanda klassi. Kiituskirjaga. Koolis on ta rahutu hing, kes õppimise kõrval mässab üritusi korraldada ja lööb kaasa õpilasomavalitsuses.
“Armastab tantsida ja on selles nagu paljudes muudeski asjades justkui isa suust kukkunud,” ütleb tema ema. “Tarkus on ikka emalt,” arvab Priit, Birgiti isa. “Ja kodulembus,” lisab Birgit.
15aastane Birgit harrastab juba paar aastat sõu- ja vabatantsu ning esineb nagu iga teine Pärnumaa tüdruk “Koolitantsu” festivalidel, maandab end ristsõnu lahendades, armastab kino rohkem kui teatrit, vaatab seriaali Ameerika supermodelli konkursist ja riputab aeg-ajalt rate’i mõne uue pildi endast. Tema lemmikvärv on taevasinine, iidol Jennifer Lopez, lemmikud neljajalgsed kassid Tipi ja Tiiger ning küülik Nupsu, kel vabadus mööda Birgiti tuba uidata ja seina närida.
On üks asi, mida Birgit eriti ei oota. See on suureks saamine. Tahaks väike olla ja mõelda ennast aega, kui ei pidanud veel koolis käima ja võis lõputult mängida. Ja kui aus olla, siis kooli ei tahaks nüüdsama veel minna. Viied ei loe, suvi loeb.
Birgiti sünnipäev on 20. august 1991, ta on mõni tund vanem kui taasiseseisvunud Eesti riik.
Uudiste tähe all
Aasta 1991 oli Anneli Valgu jaoks väga eriline. Suve lõpp, kui Birgit sündis, on tema mälestustes ärev. Pere elas Talil metsa sees Audrumäel väikeses majas. “Venelased pidid Eestisse tulema ja Priit oli palju kodust ära. Olin oma suure kõhu, väikse lapse ja kahe koeraga kodus,” meenutab Anneli.
Naine mäletab, et kartis üksi jääda, sest Audrumäe oli üksildane koht. Ta kartis Priidu pärast. Püsis ärev olukord, et Priit peab järsku kusagile minema. Sündmused Leedus ja Lätis olid näiteks, et keegi võib saada kannatada. “Mul oli hirm, et äkki on Priit niivõrd fanaatiline Eestimaa kaitsja, et saab viga. Kartsin, et ta tormab, pea ees, riiki kaitsma,” ütleb Anneli ohates.
Metsamajas kuulati raadiost ja telerist uudiseid nagu igas kodus ja asutuses tol päeval. Nii ka 20. augusti hommikul, kui Anneli tundis, et aeg on linna sünnitusmajja sõita. Õhus oli Eesti saatus. Pihkva poolt liikus Tallinna peale soomusmasinate kolonn.
Paarkümmend tuhat inimest kogunes Rahvarinde miitingule. Toompea lossi ette veeti betoonplokid, tele- ja raadiomaja ümbritseti raskete kalluritega. Kell 19.10 nägi ilmavalgust Birgit.
“Laps sündis ja hästi ruttu tormasid kõik arstid ning õed televiisorit vaatama. Et mis juhtub,” meenutab Anneli. Raamil puhkava Anneli juurde tuli hetkeks hooldusõde ja päris, mida küll sünnitaja sellisel päeval last ilmale tuues tunda võiks. “Vastasin, et tunnen ainult heameelt oma lapse pärast. See, mis riiki puudutas, jäi mulle kaugeks,” jutustab ema. Hooldusõde mõtles, kas Anneli kardab. Maailm ju ümber kõikus. “Ma ei kartnud enam midagi. Rõõm oli suur,” pihib naine.
Vaenlasele vastu
Birgiti isa Priit kuulus toona Kaitseliitu. Käis lasketreeningutel. Vintpüss oli kodus ja laskemoon kuivas kohas ahju otsas. Et kui on minek, saab asjad kiiresti ühes võtta. Tali külje all Iklas leidis tol suvel aset mitu piiriintsidenti. Käis kumu, et Kaitseliidu mehi tahetakse Narva alla saata. Pihkva lähedalt hakkasid venelased tulema ja mõeldi, et mehi oleks vaja neile vastu saata.
Tol ajal oli Priit valmis minema, kui kutsutakse, mis sest, et käputäiega soomukite vastu. Valitses ärevus - seda atmosfääri on aastate tagant raske kirjeldada. Abikaasad mäletavad, et kodus oli isegi väike tüli. Anneli oli pahane, et mees tahab minna kodumaad kaitsma, võib viga saada või isegi ... Minna siiski ei tulnud.
Eesti Vabariigi taasloomisest sai Priit Uibu teada enne kui lapse sünnist, sest kodus ei olnud telefoni. Samal ajal hoidis kogu rahvas hinge kinni, sest sõjaväelased ründasid viie tankiga teletorni.
Muutunud maailm
Birgiti sünnipäeva on alati peetud suurejooneliselt. Birgiti jaoks on see pigem tema sünnipäev. Vene ajast teab ta seda, et siis olid rublad ja elu oli teistsugune kui praegu. Mõni ütleb, et parem, mõni jälle, et halvem.
Otsida seoseid Eesti riigi ja Birgiti elus polegi nii võimatu. Anneli on selle peale mõelnud. Taevatähed olid heas seisus, mõlemad lõvilapsed sündisid rahulikult. Birgit on hea laps olnud, ikka hästi maganud, mõistlik ning hooliv. Muretseb, et õhtul autol ja majal uks lukus oleks. Rõõmuks kõigile.
Ka pere elus on 15 aastaga juhtunud nii mõndagi. Kui laps oli kahene, põles maani maha metsamaja. Nii maani, et ainult üks tass jäänud alles. Tagantjärele leiab Anneli, et see oligi hea, sest pere asutas end Sinti elama.
“See säästis meid mandumisest, linnas on võimalusi rohkem,” usub Anneli. Jah, Eesti aeg on sundinud peret end kokku võtma ja pingutama. Kohanema uutes oludes ja õppima. Et hakkama saada.
Vene ajal oli Anneli meelest elu nagu vati sees. Ei olnud keegi kuulnud narkomaaniast, maakooli õpetajal maksti kinni küte ja üür. Õpetaja amet oli au sees. Kõik see muutus. Algklasside õpetajast sai lasteaednik. Lasteaednikust Suigu lasteaia-algkooli juhataja.
Priidul on tehnilist vaistu ja mõne aja töötas ta Pärnus Tervise Paradiisis basseinitehnikuna. Nii nagu paljud teised Eesti perepead, töötab ka Priit nüüd piiri taga - Soomes Turus laevaehituses. Palk on see, mis sunnib.
“Palk on neli korda suurem ja kui pingutad, siis viis kordagi. Töö ei ole raskem kui Eestis,” lausub Priit. Kolm nädalat Soomes, nädal Eestis koos perega.
Ka Birgit reisib suviti. Ta on käinud vanaemaga Norras ja õega Itaalias, ema ja isaga sõidetakse koos mööda Eestimaad. See on õnnelik aeg, kui pere koos saab olla. Birgit usub, et Eesti on mõnus koht sündimiseks ja elamiseks. Eesti on väike ja siin ei ole looduskatastroofe. Eesti on mõnus. “Olen hästi õnnelik, et õigel ajal sündisin,” lausub neid.