/nginx/o/2016/12/06/6150543t1hbd53.jpg)
1991. aasta juulis, veel enne Balti riikide taasiseseisvumist toimus kolme vabariigi ühisekspeditsioon kaugel polaarjoone taga asuvasse tööstuslinna Norilskisse, et rajada memoriaal sealsetes stalinlikes sunnitöö- ja erilaagrites hukkunud kaasmaalastele.
1940. aastal, pärast seda, kui NSV Liit oli Balti riigid annekteerinud, olid nende riikide kõige rängemad kaotused inimkaotused. Vaid ühe Nõukogude võimu aastaga kaotas eesti rahvas NKVD poolt hukatute, arreteeritute ning küüditatute näol rohkem poegi ja tütreid kui kogu eelnenud saja aasta jooksul kokku.
Teel virmaliste maale
Eesti 25-liikmeline delegatsioon, mille koosseisu kuulus nende ridade kirjutaja, asus Tallinnast Moskvasse teele 1991. aasta 26. juuli õhtul. Edasi jätkus teekond Moskvast lennukil Norilskisse. Pärast neli tundi kestnud lendu maandusime kohaliku aja järgi kell kolm öösel Norilski lennuväljal.
Meid võttis vastu juba lõppema hakkav polaarpäev vaid mõne meetri kõrgusel silmapiirist põhjataevas paistva päikesega. Lennuväljal puhus lõikavalt jäine põhjatuul ja erinevalt Moskvas olnud kuumast leitsakust ulatus temperatuur seal vaid nelja-viie soojapügalani. Saanud pika ootamise järel kätte oma pagasi, alustasime meile Läti delegatsiooni poolt vastu saadetud autobussiga sõitu Norilski linna, mis asus lennuväljast umbes 40 kilomeetri kaugusel.
Pärast sõitu läbi laastatud ja saastatud looduse sisenes meie autobuss kivimajadega palistatud linnatänavale, kus puudus rohelus. Ainult peatänav, mis kõigi nõukogude traditsioonide kohaselt kandis Lenini nime, oli kiduratest tundrataimedest hekiga poolitatud kaheks sõidureaks. Meie autobuss peatus linna ainukese hotelli Norilsk ees, mis sai järgnevaks kolmeks nädalaks meie ekspeditsiooni peatuspaigaks.
Tehaste ja laagrite linn
Juba järgmisel päeval toimus meie esimene tutvus Norilski linnaga. Tänapäeva Norilsk on rajatud pärast viiekümnendaid aastaid, kui hakati osaliselt likvideerima vangilaagreid. Enamik Norilski praegusi elanikke on sinna hiljem sisse rännanud. Kuid on ka endiste vangide järeltulijaid, kelle vanemad või vanavanemad pärast laagrist vabanemist sinna elama jäid.
Norilsk linnanimena on kolme tähendusega. Tänapäeva Norilsk on suur tööstuslinn oma arvukate tehaste ja kaevandustega.
Enne seda oli Norilski asula, mis eksisteeris seal sunnitöölaagrite ajal ja on nüüd maha jäetud ning mattunud peaaegu täielikult kaevandustest toodud aheraine ja šlaki alla.
Kuid oli ka Norilski sunnitöölaagrite konglomeraat, mis laius mitmekümne ruutkilomeetri suurusel maa-alal ja asus praegusest Norilskist kaugel eemal ning millest pole nüüdseks säilinud ühtegi jälge.
Meie ekspeditsiooni huviobjekt oli loomulikult kõik see, mis puudutas seda sünge minevikuga laagrite konglomeraati. Kuid, nagu üsna pea veenduda võisime, seda Norilskit polnud enam.
Ei olnud mingisuguseid ametlikke andmeid seal asunud laagrite kohta. Nagu võisime lugeda Norilski parteiaktiivi salajastest materjalidest, mis olid meie sealoleku ajal avaldatud Norilski Memorialis, oli 1953. aastal NORIL-GULAGIS 49 sunnitöölaagrit ja 14 laagripunkti.
Nõndanimetatud mägilaagris (gornõi lager), kus hoiti Nõukogude seaduste alusel kinni riigireetureid, spioone, diversante jne, oli kokku kuus laagrit, neist üks naistelaager.
Kõik NORIL-GULAGI sunnitöö- ja erilaagrite kohta käivad ja neis kinni peetud vange puudutavad materjalid on Norilskist minema viidud ja asuvad kusagil KGB sügavates salapeidikutes.
Hilisem järeltulija KGB on püüdnud oma eelkäijate GPU ja NKVD kuritöö jälgi kiivalt varjata ja seepärast tugineb kõik NORIL-GULAGI laagrite kohta teadaolev neis laagrites viibinud endiste vangide mälestustele ja Norilski linnamuuseumi töötajate omaalgatuslikele uurimustele.
Tänuväärse töö laagrites hukkunud vangide mälestuse jäädvustamisel olid meie ekspeditsiooni Norilskis viibimise ajaks ära teinud kohaliku ühingu Memorial aktivistid.
Balti ohvitseride erilaager
Ühel augustipäeval tegi meie ekspeditsioonigrupp väljasõidu Lama järve äärde, kus kunagi oli asunud Balti riigi 42 kõrgema suurtükiväeohvitseri erilaager. Nüüd asus samas kohas Norilski metallurgiakombinaadi puhkebaas.
Norilskist oli sinna 140 kilomeetrit ja selle vahemaa kattis väike reisikaater nelja tunniga. Randusime täpselt samas kohas, kus seda ligi pool sajandit tagasi olid teinud vangistatud Balti ohvitserid.
Otse järve kitsa rannariba äärest algab madal mäeahelik. Järve vastaskaldal on mägede kõrgemad tipud ka suvel kaetud valgete lumemütsidega. Kohas, kus meie kaater maabus, oli säilinud paar lehisepalkidest hoonet, millest üks oli veel Eesti-Läti-Leedu ohvitseride ehitatud. Valged, korralikult tahutud lehisepalgid olid säilitanud oma värskuse, nagu oleks need alles eile seina pandud.
Siin olnud erilaager oli rajatud spetsiaalselt Balti riikidest toodud ohvitseride kinnipidamiseks. Kohas, kus kunagi asus ohvitseride elubarakk, kõrgub nüüd 1990. aastal siin käinud ekspeditsiooni rajatud 7,5 meetri kõrgune siberi lehisest tahutud, ülaosas nikerdatud skulptuuriga obelisk.
Mööda järve kallast ida poole, umbes kilomeeter obeliskist asub ohvitseride matmispaik. Sinna on sängitatud seitse Läti ja neli Leedu ohvitseri ning Eesti ohvitserid kindralmajor H. Kauler, kolonel E. Toffer, kolonelleitnant V. Martma ja kolonelleitnant J. Tamm.
Ohvitseride matmispaika on püstitatud graniitkividest kolmetahuline monument, mille igale tahule on kinnitatud Eesti, Läti ja Leedu pronksisulamist vapp ning tahvlid ohvitseride nimedega. Kalmukohti tähistavad väikesed puuristid. Nii mälestusmärgi kui ristid paigaldasid sinna eelmisest Balti ühisekspeditsioonist osavõtnud. Ainult kindral H. Kauleri kalmukoht sellel matmispaigal on sümboolne, sest tema tegelik matmispaik on leidmata.
Loodus Lama järve ümbruses oli väga kaunis. Peegelsileda järve vastaskaldalt paistsid lumiste tippudega mäed. Otse järve kitsa rannariba äärest algas siberi lehistega kaetud mäenõlv. Vesi järves oli väga puhas ja selge ning põhjamaiselt külm ja seda võis kartuseta juua.
Kalargoni surmaorg
30 kilomeetrit Norilskist asus üks paljudest Norilski laagritest. Sealt veel mõni kilomeeter eemal oli nn Kalargon ehk surmaorg, kus laagrite ajal oli tegutsenud üks kohutavamaid vanglaid, mille hoone oli veel 1991. aastal säilinud. Kalargoni vanglas pidas NKVD kinni Nõukogude võimule “eriti ohtlikke” kurjategijaid - poliitvange ja surmamõistetuid.
Nagu meile rääkis meiega kaasas olnud giid, oli see vangla töötanud kuni 1982. aastani. Hoone kõik välisseinad olid kaetud omavahel kokku keevitatud pöidlajämedustest raudlattidest trellidega, mis välistasid põgenemise isegi juhul, kui kellelgi oleks õnnestunud paksudest kiviseintest läbi uuristada.
Kuid see, mida nägime hoone sees, tegi kõhedaks ka kõige staažikamad ja kõikenäinud endised vangid. Kahekorruselise vangla allkorrusel asusid üksikkambrid, kus olid raudlattidest kokku keevitatud narid ja “madratsiks” oli raudplaat.
Kambri seinad olid krohvitud väga kõvast tsemendisegust pritskrohviga, mille väljaulatuvad kidad olid nõelteravad, et vangid ei saaks koputamisega teateid edasi anda.
Proovisime seina pihta koputada, kuid kohe olid sõrmenukid verised. Kambri uksed olid kaetud raudplekiga, mis oli tihedalt täis täksitud teravate servadega auke nagu porgandiriiv. Kambri ühes nurgas ulatus seina seest välja raudtoru jupp, mis pidi asendama käimlat.
Selle vanglahoone ebainimlikkuse krooniks oli aga asjaolu, et terves vanglahoones puudus küttesüsteem. Ja seda Norilski polaarkliimas, kus 3/4 aastast valitses talv ja külmakraadid ulatusid 50-60 pügalani.
Meiega kaasas olnud Norilski linnamuuseumi töötaja kinnitas, et nad olid kogu maja läbi uurinud ja polnud leidnud mingisuguseid jälgi kambrite küttesüsteemist. Sealt lahkudes lausus giid: “See on tõeline “mälestusmärk” Nõukogude võimule.”
Memoriaal Norilski laagrites hukkunuile
Samal ajal käis meie rajatava mälestuskompleksi ehitusel kibe töö. Iga päev saabusid sinna suured kallurid kivikillustiku, kivide ja betooniga.
Kõik see tuli kanderaamidega oma kohale kanda. Puusepad tahusid jämedaid lehisepalke, mille eesti ekspeditsioonigrupp oli Lama järve idakaldalt Norilskisse parvetanud.
Müürsepad ladusid külmakindlast raudkivist 4,5 meetri kõrgust kolmetahulist püramiidi. Selle külgedele paigaldati kolme vabariigi vapid ja tahvlid tekstidega. Tahvlid olid valmistatud Leedus Norilski õhusaastele vastupidavast sulamist.
Memoriaali kolmnurkse platsi igasse nurka püstitati igale vabariigile üheksa meetri kõrgune lehisepalkidest rist, mille alustele paigaldati plaadid vabariiki tähistava tekstiga.
Ehitusel osalesid kõigi kolme vabariigi delegatsiooni liikmed, kokku 116 meest-naist. Leedu puusepad tegid kõik puusepatööd ja valmistasid professionaalseid oskusi nõudvad puuskulptuurid. Selleks olid Norilskisse sõitnud Leedu parimad puunikerdajad. Kõik müürsepa-, betoneerimis-, plekksepa- ja muud oskustööd tegid Eesti ja Läti delegatsiooni liikmed, kes sellega suurepäraselt hakkama said.
Tööde graafik oli väga pingeline, koostatud päevade ja tundide täpsusega.
Delegatsioonide naisperel oli tööpäeva pikkuseks 6-7, meestel sageli 10-12 tundi. Lama järve ääres lehisepalke tahunud ja need Norilskisse parvetanud eestlased olid aga tööpostil järjest ligi 36 tundi.
Mälestuskompleksi asukohaks oli valitud Schmidti mäe jalamil asunud vangide matmispaik. Sinna maeti laagrites hukkunud vange aastatel 1946-1952. Suurem osa endisest matmispaigast on jäänud kohaliku autobaasi hoonekompleksi alla.
Nii nagu laagrite asukohti, ei õnnestunud meil välja selgitada, kuhu maeti kõik laagrites hukkunud vangid enne 1946. aastat.
Linnamuuseumi töötajad ja endised vangid teadsid rääkida, et aastatel 1938-1945 olevat vangide laibad heidetud ühte mahajäetud kaevanduse šahti, mille sissekäik olevat hiljem kinni müüritud. Seal olevat veel hiljaaegu olnud ka mingi tahvel, kuid seda meil leida ei õnnestunud. Korralagedus ja buldooserid olid siingi teinud oma töö.
Memoriaali avamine
10. augustil 1991 toimus memoriaali avamine. Sel päeval täpselt 50 aastat tagasi jõudsid Norilski laagritesse esimesed 1941. aastal Balti riikides arreteeritud ohvitserid.
Kell 9 alustas kolme Balti vabariigi ühisdelegatsiooni liikmetest koosnev rongkäik linnast liikumist.
Kolonni peas olnud riigilippude järel sammusid pärjakandjad kolme suure rahvusvärvides lintidega kaunistatud pärjaga. Lipukandjaid assisteerisid rahvarõivais tütarlapsed.
Pärgade järel sammusid oma ametirüüs katoliku, luteri ja õigeusu vaimulikud. Kõigil rongkäigus olijail olid käes süüdatud küünlad. Kolonni saatsid vilkuritega miilitsamasinad, sulgedes selleks ajaks tänavad kõigile teistele liiklejatele.
Norilski linnavalitsus oli saatnud ka mõne autobussi nende jaoks, kes pikal teekonnal väsida võisid.
Keskpäeval jõudis rongkäik memoriaali juurde. Ilm Norilskis oli sel päeval nukralt pilvine, kuid tuulevaikne ja soe. Memoriaali avaaktusele oli tulnud ka palju linnarahvast.
Delegatsioonide liikmed asusid igaüks oma vabariiki tähistava puuristi alla. Lipukandjad rahvuslippudega jäid seisma samba tahkude ette.
Täpselt kell 12 kõlas Schmidti mäe jalamil Mozarti “Reekviem”. Vaimuliku liturgia pidasid Leedu katoliku pastor Alfonsas Svarinskas, Läti luteri usu õpetaja Guntis Dischlers ja Eestist õigeusu preester Ülo Keskküla.
Delegatsioonide esindajad puistasid hauda kodumaalt kaasa toodud mulla. Kalmuküngas ehiti rohkete lilledega.
See oli Norilski ajaloos esimene kord, kui vangide kalmu ehtisid lilled ja toimus vaimulik matusetalitus. See oli kõigi Norilski laagrites hukkunute matus.
Siis kõlasid Schmidti mäe jalamil, kus kunagi olid asunud kümned sunnitöölaagrid, kolme Balti vabariigi hümnid. Kõlasid neile, kes kunagi siin olles olid tohtinud seda laulda vaid oma mõttes. Nüüd kõlasid need võimsalt, kandudes kaugele Siberi tundra lagendikele.
Hümnide ajal langesid katted mälestussamba tahkudelt. Seejärel õnnistasid kolm vaimulikku sammast.
Tahkude jalamil süttisid sajad küünlad. Inimesed seisid vaikides, põlevad küünlad käes.
Üks nooruke kohalik neiu asetas oma lillekimbu mälestusmärgi jalamile, laskus siis põlvili ja kummardus peaga vastu maad, jäädes niiviisi kauemaks.
Siis tulid samba juurde kolm Nõukogude armee vormis leedu noormeest, kes olid saadetud Norilskisse sundaega teenima, võtsid valveseisangu ja andsid au.
Norilski laagrites hukkunute omaste nimel sõna võtnud Leedu kindrali Litenskise tütre öeldu läks kõigile kohalolijaile sügavalt südamesse. Ta ütles: “Kallid isad, emad ja vanaisad! Paljud meist tunnevad teid ainult piltide järgi. Kuid me pole teid iial unustanud. Teid hävitati, kuid te ei alistunud. Puhake rahus! Seda, mida ei jõudnud teha teie, teevad nüüd teie lapsed ja lapselapsed.”
Norilski sunnitöölaagrites hukkunud ja seal vaevelnud kaasmaalaste mälestuseks rajatud memoriaali avatseremoonial öeldud sõnavõttudest jäi kõlama mõte: me ei saa ega tohi unustada neid tuhandeid kaasmaalasi, kes hukati või hukkusid stalinlikes sunnitöö- ja erilaagrites või langesid lahinguväljal selle eest, et nad soovisid vabadust oma rahvale.