Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Talunik ja sõudetreener Rita Maier ning Kihnu kooli õpetaja Ingrid Võsu sõitsid Ameerikasse, avastasid seal maad ja võitsid lõpuks sõudmisveteranide MM-kulla.
Maier ja Võsu on endised tippsõudjad, kelle auhinnakapis arvutute Eesti medalite kõrval väärtuslikumatki kraami. Armastatud alale on nad truuks jäänud, osaledes edukalt veteranide jõuproovidel. Käiakse endiste sõudjate suurtel pidudel veteranide maailmameistrivõistlustel ja eestlastel on tavaks sealt kotitäie medalitega naasta.
“Minu esimene MM oli Saksamaal, seal sain segakaheksases kulla,” rääkis Maier. “Mullu Šotimaal võitsin kolm esikohta, nüüd Ameerikas veel ühe, seega olen viiekordne veteranide maailmameister.”
Tänavune veteranide MM toimus USAs New Jersey osariigis Princetonis. Maier ja Võsu osalesid üksikaerukahesel ja võitsid.
“Süsteem on veteransõudmises küll selline, et iga sõidu võitja on maailmameister, aga meie paadi- ja vanuseklassis oli seitse paati, tehti üks sõit, me võitsime selle ja võime öelda, et olime ainsad ning parimad,” ütles Maier.
Sõit, milles eestlannade kõrval osales kuus USA paatkonda, oli Maieri sõnul pingeline ja sportlik.
“Keegi ära ei vajunud, kõik panid täie rauaga, lõpuks võitsime mullugi hõbeda saanuid 3,6 sekundiga,” kommenteeris Maier. “Aeg oli hea, saime 43-49aastaste klassis 15 aastat noorematega võrreldava tulemuse.”
Ameerika-sõit on kallis, seepärast oli eurooplasi Princetonis suhteliselt vähe. Lätlased loobusid, leedulasi oli seitse, Venemaalt võtsid pika sõidu ette vaid moskvalased.
“Mõnda vana võistluskaaslast ikka kohtasin,” rääkis Maier. “Huvitav oli vestelda nüüd USAs elava lätlannaga, kes 1980. aastal maailmameistriks tuli.”
Maier ja Võsu oleksid võistelnud meelsasti rohkemates paadiklassides, aga olid Princetonis kahjuks eestlastest ainsad ja seepärast jäid suuremad paadid proovimata.
“Veteranide MMile muidugi oma paatidega kaugelt ei sõideta, seepärast kasutatakse kohalike klubide paate. Meie saime päris hea Filippi, ka aerud sobisid,” ütles Maier.
Võistluste, kus mõnedel andmetel osales paarikümne riigi kuni 5000 sõudjat, korraldus euroopalikku mõõdupuud siiski välja ei kannatavat.
“Hea, et kempsudki olid, dušše nad ei tunnista. Peoga järvest vett näkku ja lennukile ,” imestas Maier. “Aga see oli teisejärguline, me nautisime võistlemist ja elasime kõigile kaasa. Näiteks 75-aastastele oli kaks sõitu, osalejate seas oli koguni paar 86aastast sõudjat. Paljudel on pulsilugejad peal, tervisega pole neil võistlustel kellegagi midagi juhtunud.”
Maier ja Võsu olid esimest korda Ameerikas. Nad lendasid sinna nädal enne võistlust, et ka maad ja rahvast avastada. Üüriti auto, käidi Baltimore’is, Philadelphias ja Washingtonis. Kogeti lennujaamade ranget turvakontrolli ja maksti korralikku kogenematuse kooliraha.
“Praha lennujaamas lendas prügikasti praktiliselt kogu käekoti sisu, läbiotsimine oli ülipõhjalik ka New Yorgis lennule minnes,” meenutas Maier.
“Rendiauto läks kalliks ja USA meist hoopis teistmoodi märgistusega teedel seiklemine oli omaette ooper. Sai ainult nii, et üks meist luges kõrval kogu aeg kaarti nagu rallil,” lisas ta.
Kõigele lisaks keeldusid USA-s töötamast ka eestlannade telefonid.
Nii saadi ligi 30 000 krooni maksnud reisil elamusi kogu raha eest.
“Järgmine MM on Horvaatias,” ütles Maier. “Kui tervist vähegi on, läheme sinna kindlasti.”