Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sageli on gümnaasiuminoorel rohkem näpud põhjas kui tudengil. Ahvatlev tundub mammonale lisa teenida mängupõrgus. Kuigi seaduse järgi jääb vanust vajaka, leidub kasiinosid, kus sellest hoolimata oma raha kulutada.
Käisin testimas, kuivõrd peetakse Pärnu kasiinodes kinni vanusepiirangust 21 eluaastat (loo autor on 18).
Ei möödunudki kaua, kui õhtul linna peal jalutades esimese kasiino valguskiired hädalise õigele teele juhatasid. Astusin sisse kasiinosse Grand Prix.
Grand Prix
Eredalt valgustatud ruum, seinast seinani mängureid ootavaid masinaid täis. Et rahal ei tohi lasta niisama masinates oodata, ei jäänudki muud üle, kui vahetasin esimesed paberrahatähed müntideks ja – tuld!
Hoolitsevate kasiinotöötajate näpunäidete järgi suskasin oma esimesed kroonid “massinasse”. Kusjuures kedagi ei paistnud huvitavat, kui vana ma olen. Alustuseks valisin miinimumpanuseks kümme senti. Õnnekettad tegid oma töö. Kahjuks võitu ei järgnenud. Sama lugu kordus enam, kui minu liitmisoskus lubas rehkendada.
Et võimalikult palju raha kokku ajada, otsustasin erinevaid masinaid kasutada. Lõpuks viiski visadus sihile ja merekarbi kujutistega masinal ilmutas end emake Fortuna. Murranguliseks võidusummaks oli viis krooni.
Peagi suutsin kaotamisega kohaneda ja tekkis võimalus kasiinosaalile pilk heita. Õhustik oli enam kui rahulik, kaldudes tuimapoolsusele. Üksikud rahustasid end joogiga, kaugemal trotsis õnne pensionäripaar, arvatavasti soomlased.
Põneva nimetusega vaimude-varandusmasin neelas minu viimasedki mündid. Oli aeg edasi liikuda. Silmitsesin veel viimast korda münditopsikut, millel ilutses “Good luck” ehk eestikeelsena “Kaota täiega”. Lahkusin.
Sfinks
Vaevalt jõudsin sammuda meetreid kaks, kui uued tuled tänaval silme ees terendama hakkasid. Astusin sisse kasiinosse Sfinks. Niisama kiirelt, kui jõudsid tekkida unelmad vaaraode varanduste järele, need ka kadusid.
Sisenejalt nõuti dokumenti. Üritasin nooremapoolset teenindajat hädavalega petta.
“Vabandust, ma pole Pärnu elanik ja kahjuks pole dokumenti kaasas, kas mitte kuidagi poleks võimalik paari mängu teha?“ – “Ei-ei,” vastas teenindaja üheselt mõistetavalt. Olin sunnitud kasiino välisukse poole suunduma.
Mirage’i kasiino ees tuigerdasid pikemat kasvu jõmmid ja nõnda otsustasin seda kohta sel korral mitte külastada.
Kristiine kasiino
Meenus Port Arturi keskuses olev kasiino. Võtsin suuna sinnapoole.
Kristiine kasiino suutis ootamatult üllatada. Olin just ukse enda ees lahti lükanud, kui kasiino-riietes meesterahvast – arvatavasti turvameest – kohtasin. Kohe parandasin rühti ja teretasin tõsiselt, turvamees vastas samaga.
Et juttu ruttu kasiinole viia, pärisin selle koha miinimumpanuste kohta. “Meil on miinimumpanused üks kroon,” lausus meestöötaja. Mis muud kui paberraha kassas müntideks vahetada ja mängima asuda.
Komberdasin kasiinosaalile pool ringi peale ja leidsin, et nõukaaegsete sirbi ja vasara illustratsioonidega mängumasin võiks olla võidu kojutoomiseks parim. Kahjuks osutus Kremlin Treasure nimeline masin samasuguseks kui tolleaegne poolvigane võimusüsteem.
Kolm ühekroonist, mis tont teab kuhu kinni kiilusid, neelas masin niisama, ka ülejäänud mündid läksid oma teed.
Ka Playboy kleebistega masinal mängides ei õnnestunud rahaarvet tasa teenida. Kiikasin kõrval istuvat mängijat, kes münt mündi haaval Kremli aardeid tulutult taga otsis. Münditops tühi, tegin siit minekut.
Videomat
Koduteel virvendasid Rüütli tänavaga risti oleva Videomati kasiino kutsuvad reklaamkirjad. Mõtlesin viimast korda õnne katsuda ja astusin sisse.
Teretasin julgelt turvameest ja astusin baarileti äärde. Enne mängu teemal kõnelemist nõuti dokumendi ettenäitamist, mille nimetasin kadunuks.
“Olen siin enne ka käinud,” lisasin. Kuigi baaridaam tegi kõhklevat nägu ja küsis turvamehelt minu näolapi tuttavuse kohta, otsustati kahekesi, et parem mind mitte mängima lasta.
“Käige kodus ära ja tulge dokumendiga tagasi,” lausus turvamees rahulikul hääletoonil. Et tegu oli suuremat kasvu meesterahvaga, mõjusid need sõnad üsnagi veenvalt. Ja nõnda väljusingi.
Jällegi sai tõestatud fakt, mis juba siililegi selge: maja võidab alati. Tolleks õhtuks sai katsetamisest villand.
Et mu eesmärk polnud viimast taskuraha maha mängida, läksin koju. Aga tõestatud sai fakt, et kui väga tahta, pole miski võimatu.
Siim Ratassepp