65 aastat juudimõrvast okupeeritud Pärnus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Enne Nõukogude okupatsiooni algust elas Eestis umbes neli ja pool tuhat juuti. Ligikaudu pool neist, 2200–2300, elas Tallinnas ja Nõmmel, suuremate rühmadena Tartus umbes 1000 ning nii Valgas kui Pärnus umbes 250. Ülejäänud elasid väiksemate rühmadena kõikjal Eestis.

Nõukogude okupatsiooni ajal 1940/1941 läks osa juutidest uute võimudega kaasa, see muutis lihtsamaks vaenu õhutamise nende vastu hiljem. Rängalt tabas juute 1941. aasta 14. juuni küüditamine, kui Venemaale viidi ligi 400 Eesti juuti ehk kümme protsenti juudi kogukonnast. Suhtarvudena on see kümme korda suurem kaotus, kui tabas samal ajal eestlasi.

Juudiküsimuse lahendamine

Saksa okupatsioon katkestas 1941. aastal kommunistliku terrori, kuid võib kindel olla, et selle jätkumisel ei oleks juudi kogukond pääsenud kergemalt järgmistestki küüditamistest-hukkamistest, mis algasid pärast teise Nõukogude okupatsiooni algust. Nii ei tundu sugugi üllatav, pigem vastupidi, et umbes 1000 juuti ei lahkunud 1941. aastal koos Nõukogude vägedega Nõukogude Liitu, vaid otsustas jääda Eestisse.

Evakueerimine tähendanuks paljudele, kes ei olnud kaasa läinud nõukogude korraga, mõttelist valikut geto või Siberisse asumiselesaatmise või erirežiimide surmalaagrite vahel. Wannsee konverents oli sel ajal alles toimumata. (Tippnatside poolteisetunnine koosolek oli 20. jaanuaril 1942 Berliini äärelinnas Wannsees, kus arutati juudiküsimuse lõplikku lahendamist Euroopas – toim.)

Saksa vägede saabudes Eestisse jäänud juudid elasid põhiliselt Tallinnas, Tartus ja Pärnus nagu varem, vaid Valgast oli ilmselt enamik juute lahkunud, vähemalt ei ole E. Gurin-Loovi nimekirjades andmeid nende hukkumise kohta Saksa okupatsiooni ajal.

A. Weiss-Wendt on põhjalikult käsitlenud Eesti juute tabanud repressioonide plaanimist ning vastava poliitika rakendamist Einsatzkommando 1a poolt, asetades selle võrdlevatesse raamidesse mujal toimunud juudivastaste aktsioonidega.

Käesoleva töö eesmärk on püüda selgitada Eesti arhiiviallikate alusel, kas ja kuivõrd on võimalik kindlaks teha konkreetselt juutide hukkamise asjaolusid: hukatute arvu, hukkamiste kohti, aega ning süüdlasi, olgu siis isikuid või institutsioone.

Uurimuse tarvis töötati läbi suur hulk NKVD ja KGB toimetatud juurdlusmaterjale Tallinna, Tartu ja Pärnu kunagiste Omakaitse liikmete ja vangivalvurite kohta, millest osa ei ole varem aktiivses teaduslikus käibes olnud, et võimaluse korral leida neist uut faktimaterjali. Samal ajal tuli pidevalt arvestada nende juurdluste ideoloogilise taustaga, mis tingis väga kriitilise suhtumise järelduste tegemisel.

Pärnu juutide hukkamine

Toetudes arhiivi ja Gurin-Loovi andmetele, hukati 1941–1942 Pärnus 137 Eesti kodanikust juuti kahes etapis: juulis 1941 ning siis alles oktoobri-novembri vahetusel. Sellest annab ülevaate järgnev kokkuvõte, mille aluseks on Gurin-Loovi andmed, Pärnu prefektuuri poliitilise politsei ala juhataja tegevuspiirkonnas eksekuteeritud isikute nimekiri ning Teodor Kaldre, Eduard Kuusiku, August Reinvaldi ja Julius Viksi kohtuasja toimikud.

Weiss-Wendti järgi ei rakendatud juudivastast poliitikat Eestis enne 10. septembrit 1941. aastal, kui Saksa julgeolekupolitsei ülem M. Sandberger andis välja sellekohase käsu. Kõik meessoost juudid 16. eluaastast alates tuli arreteerida, Pärnus pidi aga arreteerima ainult mõlemast soost tööjõulised juudid.

10. septembril 1941 Pärnus juudi mehi enam polnud. Käsk, mis käis tööjõuliste juutide kohta, tähendas sisuliselt naiste ja ilmselt lastegi arreteerimist. Gurin-Loov ütleb, et lapsed eraldati hukkamisele viidavatest emadest ning hukati hiljem Pärnu sünagoogis. Seda kinnitab tabel, kus 30. oktoobril ei ole hukatute hulgas kirjas ühtegi last, neist pole juttu uurimistoimikuteski.

Pärnu linna saksa fašistlike vallutajate ja nende käsilaste roimade kindlakstegemise komisjoni 7. veebruaril 1947 koostatud materjalide alusel loeti Pärnu kuritegudes süüdlasteks Betti aida komandanti sakslast Gebet ja Pärnu linna komandanti Dessenit.

Tallinnast ja Tartust erinevalt on Pärnu puhul võimalik mõnevõrra konkreetsemalt rääkida juutide mahalaskmistes osalenud isikutest. Seda tänu 1962. aasta kohtuprotsessi materjalidele, kus kõik neli kohtualust - Kuusik, Reinvald, Viks ja Kaldre - Pärnus toimepandud mahalaskmistes süüdistatutena surma mõisteti.

Puuduseks on, et nii juurdluse käigus kui kohtus räägiti eelkõige ”nõukogude inimestest”. Uurijad ei pööranud hukatute rahvusele tähelepanu, vaid ülekuulatavad ise on aeg-ajalt juute maininud.

Sellesse kohtuasjasse tuleb suhtuda mõningase ettevaatlikkusega. Peab arvestama, et sellele protsessile oli 1961–1962 eelnenud kaks näidisprotsessi Saksa okupatsiooni ajal tsiviilelanike suhtes toimepandud kuritegude uurimiseks, Gerretsi-Mere-Viigi ja Linnase-Jüriste-Viksi protsess, kus samuti kõik kohtualused surma mõisteti.

Osa kohtuotsustest tehti tagaselja, sest süüdistatavad olid sõja lõpus Eestist lahkunud.

Reaalselt saadi kohtuotsus täide viia üksnes Gerretsi, Viigi ja Jüriste suhtes. Kohtuprotsesside materjalid avaldati ingliskeelsete raamatutena ning neid kasutati ideoloogilises võitluses eesti pagulaste vastu.

1962. aasta kriminaalasi

Uute asjaolude ilmnemisel algatati 1962. aastal uus kriminaalasi Pärnu mahalaskmiste suhtes. Juba varasemate juurdlustega oli selgitatud, et Pärnus oli poliitilise politsei määratud surmanuhtluste täideviimiseks moodustatud kapten Villem Raidi ja Arkadi Valdini juhitud spetsiaalne 30meheline komando. Oli kindlaks tehtud, et enamiku mahalaskmisi pani toime ülalnimetatud komando, mitte sakslased.

Riigiarhiivis asunud nimekirja järgi oli 12. juulist 12. detsembrini 1941 poliitilise politsei otsusel Pärnus maha lastud 494 inimest, sealhulgas 140 juuti.

Mitu selle komando liiget, näiteks poliitilise politsei ametnikud Orgussaar, Koop, Kadak(?), kes langetasid surmaotsuseid, ja komando juhid Raid ja Valdin põgenesid 1944. aastal Saksamaale. Kolm mahalaskjat - H. Targu, K. Leetsi ja K. Lilleste - mõisteti surma.

Osa kahtlusaluseid elas Eestis, mõni neist oli saanud karistada, kuid kergemate süüdistuste alusel (teenistus Omakaitses ja Saksa sõjaväes): Edmund Kuusk, Reinvald, Kaldre, Viks, Aleksander Jaaniste.

Riiklik julgeoleku komitee töötas taas läbi varasemad uurimistoimikud ning korraldas uusi tunnistajate ülekuulamisi, mille tulemusena koostati nimekiri isikuist, kes väidetavalt olid osalenud mahalaskmistel: Evald Allikson, Reinhold Glückman, Ilves, Kaldre (lasti maha), Andrei Karu, Juhu Kiilas, Juhan Koger, Hendrich Kubu, Kuusik (lasti maha), Mihkel Kärmas, K. Leetsi (lasti maha), K. Lilleste (lasti maha), Voldemar Lutsaar, Matsina, Aleksander Mänd, August Orgussaar, Elmar Põld, Johannes Pärn, Mati Pärnpuu, Raid, Reimaa, Reinvald (lasti maha), Arseni Seli, Sulbi, Paul Tambet, H. Targu (lasti maha), Veljo Teder, August Tiider, Valdin, Viks.

Eestlastest mahalaskjad

Tutvudes ülalnimetatud nelja mehe - Kaldre, Kuusiku, Viksi ja Reinvaldi - ülekuulamisprotokollidega, võib uskuda, et Saksa okupatsiooni ajal teostasid arreteeritute mahalaskmisi Pärnus eestlastest poliitilise politsei töötajad ja Omakaitse liikmed, kellega käis kaasas kaks Saksa veltveeblit.

Tundub, et rohkem oli sellega seotud Omakaitse liikmeid, kellest juhiosa etendasid kapten Kubu, Valdin, Teder ning prefekt Orgussaar.

Arvestades eelselgitatud kahtlustega nimetatud kohtuprotsessi objektiivsuse suhtes, ei ole otstarbekas hakata nende materjalide alusel tegema järeldusi eraldi iga mehe rolli kohta. Kuid ei ole alust väita, et kohtualuste puhul oleks tegu olnud süütutega.

Ülalnimetatud ülekuulamisprotokollidest selgub kindlalt vähemalt kahe süüdimõistetu osalemine nimelt juutide hukkamise juures.

Nii Kuusik kui Viks tunnistasid ülekuulamistel, et mahalaskmisele viidavate hulgas tundsid nad ära Pärnust pärit juute (mehed). Kuusik mäletas neist Kahni, Goldbergi ja Kuschnerit ja Viks Kuschnerit, Bubi ja Hirsfeldti (eesnimed puuduvad).

Kõrvutades neid andmeid riigiarhiivis oleva nimekirjaga Pärnus hukatud juutide kohta, võib öelda, et mõlemad mehed osalesid koos juutide hukkamisel 26. juulil 1941. Kummagi mehe tegeliku rolli üle konkreetsel juutide hukkamisel otsustada ei saa. Kohtus esinedes tunnistas Kuusik, et andis hukkamistel vaid käskluse ”Tuld!” ega ole otseselt tulistanud.

Viks väitis kohtus, et on maha lasknud ainult neli ”nõukogude inimest”, erinevalt süüdistuskokkuvõttest, kus leiti selleks arvuks ”üle neljakümne”.

See, kas ja millal ning kes võimalikest mahalaskjatest Pärnus konkreetselt juute hukkas, olemasolevatest dokumentidest ei nähtu.

Meelis Maripuu, ajaloolane

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles