Oscar Brackmanni meenutades ehk kuidas XIX sajandil Pärnut tehti

Sel pühapäeval möödub 165 aastat Pärnu kunagise legendaarse linnapea Oscar Alexander Brackmanni sünnist. Brackmann on Pärnu arengut nii määravalt mõjutanud, et sel puhul on paslik teda hea sõnaga meenutada. Meenutused taanduvad paljuski linna arengu käsitlemisele, sest Brackmann oli linnapeaks oleku ajal kõigi ettevõtmiste initsiaator, eestvedaja ja tagaja.

Oscar Alexander Brackmann sündis 22. oktoobril 1841 Tuula kubermangus Mihhailovskojes vabrikuomaniku Alexander Brackmanni pojana. Kooliõpinguteks suunati ta sugulaste juurde Pärnusse, kus ta 1861 lõpetas Pärnu kõrgema kreiskooli.

Kõrghariduse omandas noor Brackmann Tartu ja Heidelbergi ülikoolis. Kaitsnud 1866 Heidelbergis edukalt õigusteaduste kandidaadi kraadi, asus ta ametisse Jelgava linnaasesekretäri abina.

Alates 1868 oli tema töö- ja elukohaks Pärnu. Kümmekond aastat töötas ta kõrgema õigusalase linnaametnikuna, olles 1868-1871 linna ülemfoogt ja 1871-1879 raesündikus. Neis ameteis avaldusid Brackmanni juhi- ja isikuomadused sellistena, et valimistel linnapeatooli täitmiseks jaanuarist 1879 ei leidunud talle samaväärset konkurenti. Linnapeana töötas Brackmann 1879-1915 ja ka 1918-1919.

Venemaa Bismarck

Brackmanni taset ja haaret iseloomustab linnapea ameti kõrval tema tegevus Vene III riigiduuma saadikuna 1907-1912. Sellesse rolli valiti ta Liivimaa linnade liidu esindajana. Riigiduumas tegutses Brackmann, olles ise parteitu, oktobristide fraktsioonis, kus teda kõneosavuse ja veenmisjõu tõttu Venemaa Bismarckiks tituleeriti.

Poliitilises teatris osutus Brackmann kaasaegsete hinnangul erandlikuks selle poolest, et ta jäi suhtlemises ja kõnedes tagasihoidlikuks ja kaaslasi austavaks kolleegiks.

Tal oli riigiduumas palju sõpru, ideoloogilisel pinnal olid tal vaenlaste asemel vaid vastased. Muide, töö riigiduumas andis äärmiselt kohusetundlikule Brackmannile põhjuse esimest korda ligi kolmekümne aasta järel Pärnu linnaduuma istungilt 19. veebruaril 1908 puududa.

Brackmanni hinnati kõrgelt tollase Venemaa kõrgemates sfäärides. 1915 nimetati ta Venemaa keiserlikuks riiginõunikuks ja talle omistati ekstsellentsi aunimetus. See ei päästnud teda aga Pärnule muidki pahandusi kaela toonud sõjaväelise komandandi polkovnik Rodzjanko küüsist, kes ta kui polkovniku totraid ettevõtmisi segava tegelase koos perega Siberisse Irkutskisse küüditas. Sealt õnnestus naasta alles pärast tsaari kukutamist 1918.

Elu lõpuosa veetis Brackmann tagasitõmbunult oma Ringi tänava majas. Ta kirjutas mälestusi ja soovitusi oma järglastele, mis olevat Saksamaal tema lapselaste käsutuses ja pole meile kahjuks kättesaadavad.

Brackmann suri 10. veebruaril 1927 samas Ringi tänava majas.

Brackmann oli sakslane, ent tal oli laialdane lugupidamine ka eestlaste hulgas. Pole juhus, et tema surma järel nimetati tema elukohatänav ümber Brackmanni tänavaks.

Brackmanni ääretult pikast matuserongkäigust võis vanematelt inimestelt kuulda veel hiljaaegu. Praegu meenutab kunagist linnapead tema büst Koidula pargis.

Neli aastakümmet linnapea

Linnapea kohuseid täitis Brackmann kokku üle 38 aasta. Brackmanni kaasaegsete ja selle perioodi vastu huvi tundvate inimeste hulgas valitseb üsna üksmeelne arvamus, et tema sattumine linnapea ametisse oli linnale õnneloos.

Brackmann oli pulbitseva energiaga kõrgelt haritud võimekas organisaator, kelle puhul visionäärinatuur põimus tahte ja oskusega seatud eesmärke ellu viia.

Talle oli omane töötada tulevikkuvaatavalt, süsteemselt ja läbimõeldult. Pealegi oli ta karismaatiline isiksus, kel oli ülikõrge autoriteet töökaaslaste ja linnakodanike hulgas.

On tunnuslik, et korduvatel linnapeavalimistel osutus ta valdavalt väga suure häälteenamusega, pikka aega isegi ühehäälselt uuesti valituks.

Brackmanni linnapeana töötamise pika aja jooksul saadeti korda uskumatult palju.

Võtame lähema vaatluse alla tema selle ajajärgu kaks esimest aastakümmet, mille jooksul tehti teoks põhilised edaspidise suhtes määrava tähtsusega ettevõtmised. Kõigepealt meenutagem linnapilti, millest tal tuli alustada.

Pärnu enne Brackmanni

Kuni Pärnu kuulus ametlikult Venemaa kindluste hulka, olid linna arendamise võimalused piiratud. Pärast kindluste hulgast väljaarvamist 1834 sai linn küll iseenda peremeheks, kuid lähteseis oli üpris trööstitu.

Oli ju linn ümbritsetud kindlustusvallide ja -kraavidega ning väljaspool neid olid siinpool jõge peale sadama vaid ida- ja kagusuunas kurvavõitu eeslinnad, üks neist Slobodaa.

Mere pool polnud suurt midagi. On teada, et kummisäärikuteta kuiva jalaga mere ligi ei pääsenud, kuid ilmekama pildi sajandi keskpaigas valitsenud loodusolukorrast annab Pärnus kooliõpetajana töötanud kultuuriajaloolane Victor Hehn: “Linna ja mere vahel laiub avar, umbes veerandtunni tee pikkune tasandik, maa ja mere vahelise võitluse tander. Merel on ebakindel piir: olenevalt tuulesuunast ja baromeetriseisust see kas nihkub linnale lähemale või tõmbub tagasi. Udu ja veetolm rulluvad üle selle välja, tugevamate sügistormide liikuma pandud lained ulatuvad kindlusekraavide lähedusse.”

Sajandi 30. ja 40. aastatel suudeti linnaarenduses tollase ettevõtliku linnapea C. V. Goldmanni juhtimisel üht-teist siiski ära teha: eraettevõtjad ehitasid rannas oleva kõrtsihoone supelasutuseks, rajati kesklinnast selleni ulatuv praegune Supeluse tänav ja Mere puiestee, Vana park ehk Goldmanni park ning selle lähedusse alleed.

Suuri saavutusi oli linna majanduse arendamisel ja eriti Pärnu kui sadamalinna positsiooni tugevdamisel (muulide ehitus, jõe ja vallikraavi ehk Talvesadama süvendustööd, sadamakai ja juurdepääsuteede ehitus jmt), mis algasid 1860. aastatel ja mille arvel Pärnu sai Baltikumi üheks kaubakäibelt suurimaks sadamalinnaks.

Linna üldpilti muutsid need ettevõtmised siiski vähe: praeguse vallikraavi ja Eliisabeti kiriku joonelt mere poole leidus küll üksikrajatisi, kuid linnaasustus praktiliselt puudus. Tunnuslik on, et kui 1870 alustati Pärnu (poeglaste) gümnaasiumile hoone ehitamist, eraldati vajalik maatükk linna ääremaal asuvast linnale kuuluvast heina-karjamaast. Hoone valmimisel 1875 asus see karjamaa ääres, mis haaras ka praegust Koidula platsi!

Esimesed kümme aastat

Linnapeaks oleku algperioodil 1879-1888 tuli Brackmannil sel ajal maha pidada tõsiseid vaidlusmaratone mitte ainult uuendusi pelgavate linnategelaste, vaid lähimate kolleegidega linnavalitsusestki.

Selle perioodi tööle vajutas häiriva pitseri Pärnu järsult halvenenud majanduslik seisund, mis oli suurel määral tekkinud sellest, et hiljaaegu valminud Tartu-Tapa ja Valka viiva haruga Riia-Pihkva raudteeliinid vähendasid olukorras, kus Pärnul teiste aladega raudteeühendust ei olnud, drastiliselt Pärnu kaubavahetust, eriti põllumajandussaaduste väljaveo võimalusi Sise-Venemaa kubermangudesse (1877-1889 langes kaubavahetus ligi kaks korda). Seetõttu sai raudtee Pärnusse toomisest Brackmannile üks olulisemaid väljakutseid.

Brackmanni ja tema juhitava linnavalitsuse vaadeldava kümnendi tegevuse juures tuleb eriti kõrgelt hinnata otsusele jõudmist selles, et edasiste arendustööde edukuse tagamiseks ei saa enam edasi liikuda käigult otsuseid tehes, vaid kõigepealt on vaja luua perspektiivne kuvand linna arengu põhiküsimuste lahendamiseks. Tol hetkel oli neid kaks.

Esiteks oli tarvis jõuda selgusele, mis saab Pärnust kui kuurortlinnast, sealhulgas mida peale hakata supelasutusega, mis töötab kahjumiga, ent on samal ajal kuurortlinnale profiili andmisel keskne ettevõte. Teiseks oli ülioluline luua edasisteks linnakujundustöödeks kompleksne arenduskava ehk meie aja terminites koostada midagi üldplaneeringu taolist. Need kaks küsimust olid omavahel tihedalt seotud, sest kuurordi arengu kohta vastu võetud seisukohtadest sõltusid olulisel määral linnaarenduse suunavõtud.

Brackmann sai aru, et tegu on probleemidega, mida saab edukalt lahendada üksnes uurimistööle ja spetsialistide osalusele tuginedes. Nii ka toimiti. Sel viisil tegutsemine tagas Brackmanni ettevõtmistele sellise edu, et võime veel sajand hiljem nende vilju nautida.

Kuurort ja supelasutus

Kuurordimajanduse kandja oli tollal põhiliselt mere ääres, umbes praeguse mudaravila kohal paiknenud 1837 asutatud supelasutus. See aga oli jõudnud majandusliku kokkuvarisemise äärele, mistõttu oli kõigepealt tarvis selgusele jõuda selle tuleviku suhtes. Traditsioonid, mere lähedus ja pakutavate protseduuride juba tõestatud raviomadused ei lubanud supelasutust lihtsalt hingusele lasta, vaid tingisid olukorra põhjaliku kaalumise.

Brackmann toimis otsustavalt ja targalt. Tema pealekäimisel saatis linnavalitsus senise kuurordiasjadega tegelnud teovõimetu komisjoni laiali ning moodustas olukorra tundmaõppimiseks ja linnaduumale (tollasele volikogule) ettepanekute tegemiseks 1888 uue, laialdaste volitustega kuurordikomisjoni eesotsas advokaat Heinega. Ühtlasi esitati linnaduumale taotlus seda komisjoni rahastada, mida oli vaja eelkõige tutvumisreisideks teistesse kuurortlinnadesse kogemuste ja teadmiste kogumiseks. Linnaduuma toetas ettevõtmist ja eraldas 19. jaanuaril 1889 komisjoni tööks 1889. aastaks 600 rubla.

Komisjon töötas tõhusalt. Juba 28. märtsil 1889 kiitis linnaduuma heaks komisjoni ettepaneku supelasutuse linnale ostmiseks ja selle administreerimise üleandmiseks komisjonile.

Toetust leidis komisjoni seisukoht võtta Pärnul selgelt sihikule just rahvusvahelise ravikuurortlinna profiil. 1889 palgati tööle linna supelinspektor Karl Schultz, kellest sai peagi supelasutuse ja üldse kogu suvituselu tegelik suunaja.

Olukorra analüüs viis nimelt tõdemuseni, et supelasutus saab ainult siis edukas olla, kui tema külastaja ei tunne end hästi mitte ainult vannis või merevees, vaid kui tal on ka võimalus hingata värsket tervistavat õhku, jalutada romantilistel pargiteedel, kuulata head muusikat, veeta õdusalt õhtuid, mängida lastega selleks sisustatud mänguväljakutel, sportida ja elada kaasa spordivõistlustele ning elada korralikes, ent soodsahinnalistes üürikorterites. Neid soovitusi arvestas Brackmanni linnavalitus tegelikus töös kõige tõsisemalt.

Näiteks võeti Kaarli-Papli tänava villade kvartali tuntuks saanud arendusprojekt (kirjelduse leiame näit PP 10.09.05) ette eeskätt just väliskülalistele soodsate elamistingimuste loomiseks. Suund pargialade laiendamisele ja kultuurilise meelelahutuse pakkumisele oli selle eesmärgi teenistuses. Kõrvalmärkus: alkoholimüügiks ranna rajoonis lube ei antud.

Nimetatud otsused ja ettevõtmised andsid Pärnu kuurordile kiiresti uue hingamise: linnale ostmise järel polnud supelasutuse majandusraskustest enam põhjust rääkida, vastupidi, tema külastajate arv ja linna sissetulekud kasvasid iga aastaga.

Eriti tõhusalt mõjusid need meetmed ja aktiivne reklaam suurlinnade ajalehtedes supelasutuse väliskülastajate arvule: see tõusis 1889. aasta 167-lt sõjaeelsele umbes 3000-le. Supelasutusega ettevõetu oli Brackmannile põhimõtteline võit.

Kui selleteemaliste põhiotsusteni jõudmiseks tuli tal pidada veenmislahinguid, siis tema edaspidised ettevõtmised kulgesid pikka aega libedalt.

Kuphaldti linnaarenduskava

Brackmanni elutöö üheks silmapaistvamaks nurgakiviks võib lugeda Pärnu linnakujunduse viimist kavakindlale alusele. Selleks aluseks oli perspektiivne linnakujunduskava, mille parima tegija leidmisele ja lähtetingimuste seadmisele osutas Brackmann suurt tähelepanu.

Brackmannile oli auküsimus, et loodav kava annaks parima võimaliku tulemuse ja Pärnule uue, kõrgema kvaliteedi.

Kava koostajaks sai Venemaa üks juhtivaid maastikuarhitekte, tollane Riia parkide direktor ja hilisem Vene keiserlike aedade inspektor Georg Kuphaldt, kes alustas tööd 1888. aastal.

Suurejooneline kava valmis jaanuaris 1889 ja sai peatselt üldise heakskiidu osaliseks. Kava üheks väärtomaduseks, miks ta ka linnaduumas kiiresti toetuse leidis, oli võimalus ettenähtut järk-järgult, etapi kaupa teoks teha.

Ahvatluseks oli ka tõsiasi, et kava realiseerimise järel tekiksid Pärnul reaalsed šansid hakata rohealade ja üldise linnailu poolest võistlema palju suuremate linnadega.

Kava eeldas paljude linnale mittekuuluvate maatükkide väljaostmist või teistega vahetamist, millega linn edaspidi edukalt hakkama sai.

Põhikontseptsioonilt oli kava tuumaks “rohelise Pärnu” kujundamine laialdasel alal linnakindlustustest kuni mereni (ranna-alal muulideni välja), kus ulatuslikud pargi- ja haljasalad oleksid omavahel puiesteedega roheliseks tervikuks põimitud.

Teatava selgroo osa selle ala kujundusel hakkaks etendama eriti esinduslik, kindlustusteahelate kohale rajatav kaheksa puudereaga jalutus-, sõidu- ja ratsutamisteedega promenaad, mille äärt palistavad kaunid eesaedadega villad. (Tunneme vist ära Ringi tänava?)

Promenaad pidi päädima uhke muusikapaviljoni ja veemängudega platsiga Talvesadama lähedal, kust kiirtena väljuvad tänavad ja alleed oleksid ühendusteedeks allesjäävate ja tasandatud kindlusevallide ning kogu mere, jõe ja linna vahele jäävale alale rajatavate parkide ja haljasalade vahel.

Kindlustuste osas nägi kava ette seni säilinute tasandamise ja haljastamise, kuid ka praeguse Vallimäe (koos lootsimaja äärse kõrgendikuga) ja Munamäe allesjätmise, kusjuures Vallimägi tuli horisontaalsete jalutusteedega terrassilaadseks kujundada ning (mere poole) varjuandvaid puid ja (linna poole) madalaid põõsaid täis istutada.

Tallinna värav pidi vabaks jäetama, et seda saaks läbida (praegugi seal paiknev) tänav.

(Vana)linna ja rannaparkide vahele jääv ala võimaldas kava kohaselt rajada suvitusliku kallakuga elurajoone ja vastavaid tänavavõrke.

Brackmanni teine dekaad

Kuphaldti plaanist sai paljudeks aastakümneteks Pärnule üldtunnustatud juhindumiskava. Igal aastal tehti tublit tööd kava täitmisel ja juba enne sajandi lõppu võis tõdeda, et arvestatav osa kavandatust on jõutud ellu viia või vähemalt alustada.

Kui võrrelda kava valmimise aasta 1889 ja 1898. aasta linnaplaane, siis näeme, et kümne aastaga on kindlustustest mereni ja jõeni ulatuv ala tundmatuseni muutunud: kindlustuste tasandamine ja haljastamine on jõudnud lõppjärku.

Ringi tänava rajamise teelt on kaotatud suur veekogu, nn linnakraav, promenaad on omandanud selged kontuurid ja osaliselt valminud.

Rannaparki on rikastatud romantiliste jalutusteede võrguga ja park ulatub muulideni; Rannapargi ja linna vahele on tekkinud suur hulk villatänavaid (praeguste nimedega Kaarli, Papli, Kuuse, Lehe, Tammsaare, Pärna, Vahtra, Suvituse, Kaja, Eha jne); on rajatud Seedri puiestee.

Põhiliselt on heakorrastatud vallikraav, Vallimägi, Munamägi ja nende ümbrus; on ehitatud rannasalong (kuursaal) ja selle kõrvale muusika nautimiseks kõlakoda; rajatud on Ranna puiestee, sellest põhjas, praeguse staadioni kohal tegutseb velodroom; supelasutus on märgatavalt laienenud; rajatud on Lastepark.

Supeluse tänav ja Mere puiestee on sinna kerkinud uhkete villade tõttu tundmatuseni muutunud.

Ka rida vanu tänavaid (Pühavaimu, Vee, Nikolai, Kuninga, Aia jt) on paljuski uue näo omandanud ning 1896 Pärnuni jõudnud Valga-Pärnu raudteeliini teenindamiseks on rajatud raudteejaama kompleks reisijatevaksali ja abihoonetega. Paljugi loetletust oli veel arenemisjärgus, kuid edasiseks oli kindel alus loodud.

Peale kaardilt loetava on tehtud palju muidki töid. Eriti tasub nimetada kerkinud villade suurt hulka ja nende kvaliteeti. Majaehitus toimus linna väljapaistva peaarhitekti Hugo von Wolffeldti valvsa pilgu all rangete ettekirjutuste kohaselt, mistõttu ümbrusega sobimatute kolemajade teke ja ehitistega parkidesse tungimine olid välistatud.

Majad pidid silma paistma kauniduse ja funktsionaalsuse, mitte mõõtmete ja omanike ambitsioonikuse poolest.

Ja kõik see oli toimunud kümne aastaga – arengut võib lausa pööraseks nimetada. Võrdlusnäiteid tuua on vist raske, kui mitte võimatu. Liialdamata võib öelda, et Brackmann mitte ainult ei arendanud linna, vaid kujundas selle ümber.

Ja tasub arvestada, et tehtud töö maht oli uskumatult suur. Ainuüksi kuivendus- ja tasandustöid tuli teha tohututel soistel aladel ning neile lisandusid mahukad teedeehitus- ja istutustööd.

Pärnu – esimesena elektrivalgusega

Omaette äramärkimist vajab edukas toimetulek linna piiratud rahaliste vahenditega, järglastele võlgu ei jäetud. Toimusid ju tööd linna kulul ja arvestatav lisakulu tekkis vajadusest arendusalale jäävaid erakrunte välja osta.

Tõsi, linnaarenduskava oli linnas nii populaarseks muutunud, et korduvalt tuli ette linnale kruntide kinkimist ja pärandamist. Olgu lisatud, et ühtegi maatükki ega hoonet Brackmanni linnavalitsus rahasaamiseks ega haldusvõime puudumise tõttu maha ei müünud.

Teadaolevalt kuulus Brackmanni juhitud Pärnu nende väheste Venemaa linnade hulka, mis oma rahaga miinustes ei olnud.

Ja veel. Kui vaataksime rohealadest kõrvale ja ajas veidi kaugemale ning püüaksime esile tuua n-ö tavalisi linna heaks korda saadetud töid, saaksime sealtki mitu lehekülge täitva loetelu. Nimetagem vaid üht väliselt efektset tõika – 1906 süttis Pärnu linnatänavatel, esimese linnana Venemaal, elektriline tänavavalgustus.

Vaieldamatu liider

Brackmann rakendas mitme aastakümne jooksul kogu oma energia linna arengu tagamiseks, püüdmata sellest kasu lõigata. Ta kulutas sageli oma raha linna hüvanguks, kuid ei kunagi vastupidi.

Hästi iseloomustab teda töö Waldhofi vabriku järelevalvenõukogu liikmena, kus ta teenis suuri rahasummasid, kuid kandis need viimse kopikani üle linnakassasse, sest luges seda tööd linnapea otseseks töökohustuseks, mille eest talle niigi palka maksti.

Brackmanni pikaaegseks töökaaslaseks olnud vanaisalt isa kaudu saadud info kohaselt oli mitte kunagi oma vihmavarjust lahkuv Brackmann inimesena jäägitult aus, kindlasõnaline ja heatahtlik mees, kes oli linna vaieldamatu liider.

Ta oli äärmiselt demokraatlik, tema uksed olid avatud ühtviisi kõigile ning tema kabinetis olid tuntud parun ja sepasell võrdsed.

Brackmanni demokraatlikkus väljendus kogu Pärnu selle perioodi suhtelises vabameelsuses. Näiteks oli suuresti tema teene, et Pärnu gümnaasiumist oli tollal saanud kool, kuhu Venemaa koolidest meelsuse pärast välja heidetud noored õpingute jätkamiseks sageli suundusid.

Rein Jürgenson, emeriitprofessor