Eesti teatri juured on kinni varasemas ajas kui sada aastat. Endla selts, mille juures tegutses teatritrupp, loodi 1875 ja põhikiri kinnitati Peterburis 1878.
Kutselise Endla teatri sünniloost
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Just sada aastat tagasi muutusid Eesti esimesed rahvuslikud teatrid kutselisteks, mis tähendas, et seni seltsides tegutsenud näiteringidest loodi ametlikult teatriasutused ja teatritegijad võeti palgale.
Nii ka Pärnus 95 aastat tagasi: Endla selts ehitas enesele ja oma harrastajate teatritrupile uue maja ning seal algas teatritegevus täie innu ja pühendumisega. Töö eest olid nüüdsest määratud kindlad tasud, mida maksis Endla selts.
“Libahunt” 200 rublaga
Uut seltsi- ja teatrimaja hakati ehitama aastal 1907. Samaaegselt maja valmimisega oli selts avaetenduse-näitemängu pärast pidanud läbirääkimisi August Kitzbergiga ja kirjanik oli nõustunud oma hiljuti valminud draama “Libahunt” käsikirja 200 rubla eest Endla teatrile loovutama.
Kutselise teatritrupi moodustamiseks alustas Endla teatrikomisjon eeltööd 1910. aasta detsembris.
Selleks pöördus seltsi teatrikomisjon ajakirjanduses avaliku üleskutsega näitlejate poole, küsides, “kes oleksid valmis tulevasse Pärnu teatri proovi peale tulema ja kui kõlbulik olevat leitakse, palgalisena teatriseltskonda jääma”. Üleskutse jäi vastukajata.
Pärnu kutselise teatri esimeseks näitejuhiks sai Aleksander Teetsov, kes oli seltsi kulul käinud Vanemuises ametit õppimas. 30. juunil 1911 toimus seltsi eestseisuse ja teatritoimkonna ühine koosolek, kus arutati läbi ja võeti vastu näitetrupi 1911. aasta teise poolaasta tööplaan, milles oli kümme näitemängu, üks lastetükk, neli perekonnaõhtut.
1911. aasta oktoobris oli rahvast üle kogu maa hulgaliselt Pärnusse tulnud, et võtta osa hiljaaegu valminud Endla seltsi teatri- ja kontserdihoone pidulikust avamisest. 22. oktoobril 1911 toimus Endla kutselise teatri maja avamise pidulik aktus. 23. oktoobri päeval korraldati uues majas kontsert solistide, koori ja orkestri osavõtul, õhtul toimus “Libahundi” esietendus.
Mida näitleja peab
Pärast esimesi etendusi komplekteeriti seitsmeliikmeline püsitrupp, punktitasu eest tegi kaasa veel viis näitlejat. Truppi kuulusid Olli Teetsov ja Anna Karzeva (näitlejannad Vanemuisest) ning Pärnu asjaarmastajaist näitlejad Ella Uuehendrik, Paula Andrekson, Manivalde Mitt, August Reiman ja Jaan Kurrikoff. Hooaja jooksul lisandusid Anna Peebson, Marta Pavelson, Kristjan Hansen ja Julius Tamm.
Põhitöö kõrvalt kaasa teinud näitlejad said etendustelt ühekordset tasu. Endla seltsi ja näitlejate vahel sõlmitud lepingutes olid fikseeritud näitlejate õigused (kaks kuud puhkust – juuni ja juuli, haigusraha – ühe kuu eest 100%, kolme järgneva kuu eest 50% palgast jne) ja kohustused.
Näitleja pidi igas seltsi poolt määratud kohas esinema; kõik talle antud osad vastu võtma; oma osa peast oskama; neli korda nädalas proovidele ilmuma (tööpäevadel proovid kella 21-24, sest lavastustes ühekordse tasu eest mängijad olid päeval tööl, pühapäeval olid proovid kella 10-13); kaasaega kujutavates lavastustes endale ise tarvilikud riided muretsema (ainult ajaloolised kostüümid, mundrid ja rahvarõivad andis teater) jne.
Sellised lepingud sõlmiti ainult aastaks – 1. juunist järgmise aasta 1. juulini. Esimesed lepingud Endlas sõlmiti 1. oktoobrist 1911 kuni 1. juulini 1912 ja lõppesid ülesütlemiseta, kui neid kolm kuud enne lõpptähtaega ei uuendatud.
20. sajandi teisel aastakümnel, kui kolmas kutseline teater avas oma uksed, toimus meie kultuurielu intensiivistumine. Pärast 1905. aasta revolutsiooni alustasid tööd esimesed emakeelsed gümnaasiumid ja progümnaasiumid. Hoogsamalt hakkasid arenema kirjandus, kujutav kunst ja teater. Näitekirjanduses sai valdavaks kriitiline realism.
Lühendatult Leida Taltsi raamatust “Pärnu teatrilugu 1875–1991”