LEIDA TALTS: Teatriime sünnib lavastaja ja näitleja teineteise mõistmisest ja tunnetamisest

Endla sünnipäevanädalal ajas Pärnu Postimees teatri minevikust ja olevikust juttu teeneka teatriloolase Leida Taltsiga, kes 2000. aastal on avaldanud põhjaliku uurimuse “Pärnu teatrilugu 1875-1991”.

Teatriajaloolane Leida Talts loeb Endla kuldajaks seitsmekümnendaid aastaid, kui Vello Rummo, Kaarin Raid ja Ingo Normeti lavastusi kiitsid nii kriitikud kui publik.

Olete Pärnu teatri ajalugu uurinud aastaid, millal on Endlas teie arvates olnud kõige paremad päevad?

Palju huvitavaid ja ülejäänud Eesti teatritega täiesti võrreldaval tasemel lavastusi tehti 1970. aastatel. Siis oli peanäitejuht Vello Rummo ja lavastajateks tulid noored Moskva teatrikooli kasvandikud Kaarin Raid ja Ingo Normet. Normet oli Anatoli Efrose õpilane, Raidi õpetaja oli Konstantin Stanislavski õpilane Maria Knebel ning Moskva süvapsühholoogilise koolkonna mõju kandus Kaarin Raidi lavastustessegi.

Eesti teater on olnud läbi aegade kirjanduslik: lähtematerjaliks on näidend, kus tõetruult püütakse tegelasi ja tegelasliine jälgida nende psühholoogiat lahti mõtestades. Nüüd aga tuli Endlasse aeg, kui võeti kasutusele teisedki vahendid: kujundid, muusika ja metafoorid. Algul tekkis isegi omamoodi konflikt vaatajaga, kes oli harjunud realistliku kujutamislaadiga. Ere näide oli Kaarin Raidi “Epp Pillarpardi Punjaba potitehas”, kus Peet Vallaku lihtne külalugu pandi väga põnevasse vormi ja värvidesse.

Palkidest ja puudest moodustati tõkkeid ja teid, kus Epp tantsis nagu läbi elu, Epu riided vahetusid pidevalt ...

Psühholoogilise teatri vedaja, peanäitejuht Rummo tasakaalustas Kaarin Raidi värvi- ja metafooriküllasust ning Normeti tõelist otsija vaimu. Muusiku poeg Normet tegi ise muusikaseadeid, mängis rütmi ja valgusega.

Rummo ja Normeti ajal hakkas Endlas käima ka rohkem külalislavastajaid.

Nimetage oma lemmiklavastusi ja meelisnäitlejaid läbi aegade.

On tõesti etendusi, mis jäävad sinuga kogu eluks. Siiani on meeles “Armas luiskaja” Linda Rummo ja Ants Eskolaga. Adolf Šapiro tegi Linda Rummo ja Aarne Ükskülaga tipplavastuse “Kes kardab Virginia Woolfi?”. Suurepärane oli Mati Undi “Vaimude tund Jannseni tänavas” Siina Üksküla ja Helle Kuningaga.

Sellisest lavastaja-näitleja teineteisemõistmisest ja tunnetamisest sünnib teatriime. Kui see puudub, võib näitleja oma rolli tugeva tehnikaga ära mängida, aga see pole see. Öeldakse, et õmblused paistavad.

Lemmiknäitlejatest on esikohal Linda Rummo, kelle pärast ju Šapirogi Endlasse tuli. Suurepärased ja mitmekülgsed näitlejad on (olnud) Siina Üksküla, Lii Tedre, Olli Ungvere, Ellen Alaküla, Herta Elviste, Laine Mägi, Helle Kuningas ja Tiia Kriisa.

Meestest on oma lavalise sarmiga lummanud Aarne Üksküla. Samasugune sära ja võlu oli Paul Ruubelil. Praegustest näitlejatest on esile tõusnud Jaan Rekkor.

Mis tuli pärast kuldaega?

Kõik muutus nagu eluski, kõik ei lähe pidevalt tõusvas joones! Polegi hea, kui üks peanäitejuht ja lavastaja töötavad samas kohas liiga kaua. Inimene ammendub, kui pidevalt tuleb teha kuus-seitse lavastust aastas, akude laadimise aega peab ka võtma.

Normeti ajastu lõpus olid suurepärased lavastused Rein Saluri “Minek” ja Ott Kooli “Musta kassi öösel ei näe”, viimast mängiti isegi üle 300 korra.

Rummo ilmutas oma tööperioodi lõpus tõesti väsimuse märke, aga siis tuli Priit Pedajas 1982. aastal. Priidu oskus oli luua etendustes eriline atmosfäär ja meeleolu, samuti on ta väga hea näitleja.

Viimati käis Pedajas siin lavakunstikateedri tudengitega eelmisel aastal “Rehepappi” tegemas ja see meeldis mulle väga. Mulle moodne kirjandus muidu väga ei sobi, noored püüavad tihti üsna räigelt millegi vastu protestida, aga Kivirähul pole labasust, vaid peen huumor ja iroonia. Pedajas näitas “Rehepapis” põnevalt esiisade kombeid ja tavasid ja lõi vahva meeleolu.

80. aastatel algas juba laulev revolutsioon ja suured muutused ühiskonnas. Kuna inimestel oli iseendaga toimetulemine tol ajal põhiline, jäid teatrisaalid tühjemaks. Et rahvast taas saalidesse tuua, hakati rohkem lavale tooma komöödiaid, muusika- ja vabaõhulavastusi.

Kas nn kerged lavastused ei kipu teatri mainet alla viima? Provintslikkuse silt on kerge külge kleepuma, aga sellest vabaneda pole niisama lihtne.

Selline oht kipub tekkima, kui pole väga säravaid tippe ega huvitavat repertuaari. 70. aastatel oli Endla võrdväärne teiste vabariigi teatritega, hiljem on provintslikkus tasapisi ligi hiilinud küll. Noored näitlejad koonduvad Tallinna ja Tartusse, kus on huvitavad, otsingulised teatrid.

Suurte publikunumbrite jahtimine on noateral tantsimine. Kerge repertuaar võib rahvast juurde tuua, kuid teatri ja näitlejate arengu seisukohalt on vaja siiski erinevaid etendusi ja rolle. Samal ajal valib lavastaja repertuaari selle järgi, kas näitetrupp mängib selle välja. Klassika on alati kindel valik, aga kui teatris Hamletit pole, siis “Hamletit” teha ei saa.

Vahel on hea filosoofiline lavastus heade näitlejatega, mis peaks meeldima paljudele vaatajatele, aga vaatajad ei tule ikka.

Publiku võitmiseks tehakse komöödiaid, mis pole iseenesest üldse halb valik, peenemakoelised lavastused suurepäraste näitlejatega on väga head. Tihti minnakse siiski alt, odav ja labane nali toob vaataja saali, ent teatri maine langeb.

Kõik sõltub sellest, mis toimub ühiskonnas. 1949, küüditamise aastal, olid teatrid tühjad. 1950 tuli Endlasse Kaarel Ird, kes tõi lavale eesti kirjandust, näiteks lavastas esimest korda Koidula “Kosjaviinad”. Rahvas harjus jälle teatris käima! 50.-60. aastatel olid ju massilised külastused maalt, sovhoosidest ja teatrite külalisetendused kultuurimajades. Statistika on selles mõttes põnev, et vaadates vaatajanumbreid ja repertuaarivalikut, räägib see oma ajastu kohta väga palju.

Mida arvate Endlast 2006. aastal? Kuidas teile üldse meeldib tänapäevane teater?

Ma pole viimastel aastatel väga tihedalt Endlas käinud, sellepärast ei julge üldistusi teha. Tore on, et Endlas on eri esinemispaigad nagu suur saal, ärklisaal ja Küün, see annab võimalusi lavastada intiimsemaid, väiksema näitlejate arvuga tükke. Tänapäevane teater on paljuski muutunud, põlvkondade probleem hakkab vist tekkima.

Noored lavastajad arvavad vahel, et etenduses ei peagi teksti olema, et kui on laval näitleja, saalis publik, tekib side ja suhtlemine, võib telefoniraamatutki lugeda. Ma ei saa paljudest lavastustest aru. Samal ajal olen näinud väga toredaid ebatraditsioonilisi lahendusi, viimane elamus oli Tartus Balti teatrifestivalil Ugala tantsuline “Libahunt” Oleg Titovi lavastuses. Ma olen oma elus üksjagu “Libahunte” näinud, aga selle lavastuse liikumine ja näitlejate plastika olid tõesti hämmastavad.

Mismoodi noortes teatrihuvi tekitada? Suure osa ajast hõlmavad ju kino, teler, arvuti.

Elitaarne ja massikultuur eksisteerivad kõrvuti. Mõtlevad inimesed käivad ikka teatris, näitustel ja kontsertidel. See algab kõik kodust: kui kodus tuntakse huvi kunsti, teatri, kirjanduse ja kultuuri vastu üldse, siis ehk ei istu lapsedki ainult arvuti taga või baarileti ääres. Praegu käib noori teatris siiski rõõmustavalt palju.

Vaadates saadet “Kes tahab saada miljonäriks?”, imestan vahel, kuidas noored inimesed ei tea kultuurist ja kirjandusest mõnikord elementaarseid asju! Samal ajal mina ei tea jälle suurt midagi popmuusikast

Mida soovite Endlale sünnipäevaks?

Olete 95 aastat vastu pidanud, vaatamata kõigele, mis meie elus ja ühiskonnas on toimunud. Olge tublid, edukad ja publiku pilke püüdvad edasi!