Murdmaasuusatamise MK-etapp Otepääl on Eesti rahva talvine laulupidu. Seda seni, kuniks sõidavad omad, keda kaasakarjumine võib võidule aidata. Kristina Šmigun-Vähi ehk Kiku, Andrus Veerpalu ehk AV ja Jaak Mae ehk lihtsalt Jack.
Otepää pidu ei kustu, kuni sõidavad Kiku, AV ja Jack
20. jaanuar 2010, 09:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavune talv on imeline. Vastu tõusvat päikest Otepää poole kimades tahaks korda kümme pidurile vajutada, fotoaparaadi haarata, lumist metsa, härmatist, sillerdusi, metskitsi ja mida-keda veel püüdma hakata. Justkui seal midagi väga erilist oleks, aga millal jälle saab.
Pärnus on külma seitse, Nuia taga 14 kraadi, enne Otepääd kukub pügal üheksa peale, Tehvandi suusastaadionil ehmatab diktor 13ga. Number ei paista kedagi kottivat: määrijad määrivad, suusatajad teevad sooja, ajakirjanikud kiibitsevad, lapsed puhuvad pasunat, kaubitsejad üritavad isiklikku masu leevendada, täiskasvanud lonksavad teed või Jägermeistrit ja lehvitavad plakateid “Go, Kiku, go!”.
Mine metsa, mees!
Tehvandi valmistub järgmise aasta suusaalade juunioride MM-võistlusteks ja ehitab kõvasti.
Taamal kõrgub kallis ja väidetavalt ühe nüüd juba loobunud hüppaja tarvis ehitatud suusahüppetorn, pilgu ulatuses on laskesuusatajate tiir, staadioni Šmigunide maja poolne soojal talvel porine nõlv on saanud uue betoontribüüni.
Vana, lõpusirgeäärse tribüüni uueks ja katuse alla tegemine on poole peal. Sinna ei pääse ja see jätab mulje, et rahvast on vaatamas justkui vähem kui tavaliselt.
“Mine metsa oma jutuga!” ütleb Tehvandi pealik Alar Arukuusk. “Sõna otseses mõttes mine. Siis näed, et kogu raja äär, kõik see viis kilomeetrit on rahvast täis. Oma kuus-seitse tuhat inimest on siin täna kindlasti.”
Teel sinna, kuhu mind saadeti, kohtan 30 aastat tagasi võrkpallis kõik tiitlid olümpiavõiduni välja korjanud Viljar Loori, kisun spordimuredest vesteldes perekonnast ebaviisakalt eemale Pärnu linnapea Toomas Kivimägi, saan Eesti suusaliidu presidendi Toomas Saviga kätlemise au osaliseks, astun kogemata peale pasunaga titele ja olen hädas midagi liiga palju rüübanud põhjanaabriga, kes soovib pikalt, aga seosetult vestelda.
Kes Tehvandil rajal toimuvat distantsi algustõusul vaadata tahab, satub vältimatult sauna. Tünnisauna, Otepää võistluse sümboliks saanusse. Neid on kaks, üks piripardani naisi-lapsi täis, teisest paistab vaid üks vuntsidega peanupp.
“Kas see on mingi privaatsaun?” ei saa ma jätta küsimata. “Kuule mees, tule siia!” kamandab mind hüljes. “Vaata üle ääre, siin ujub kraadiklaas. Arvuta: mul on pluss 35, aga sul? Miinus kümme vähemalt vist? Ära kokuta, viska vatt maha ja tule sisse! Kohti on, nagu näed.”
Pr-rrr, selles külmas end paljaks ajada … Sumpan edasi, ka nii hakkab varsti soe.
“Kiku tuleb, karjume kõvasti,” kamandab punases jopis naine oma seltskonda. Karjuvadki. Aga Kristina liigub nii, nagu ta tavaliselt ei liigu. Seda päris särtsu ei ole, ütleb mingil määral kogenud silm. Marit Björgen seevastu läheb mäkke nagu elektrijänes, Justyna Kowalczykust rääkimata. Tema on justkui tank.
Kristina on haavamatu
Pool tundi hiljem istub Kristina Eesti lehemeeste ringis ja räägib. Öisest kõhuhädast, treeningutest, suuskadest, plaanidest. Ta on veidi vanemaks jäänud, aga väga siiras ja sümpaatne. Hoopis teine kui see, kes kunagi ajakirjanike eest üle aedade minema kappas, protsessis ja turtsus.
Nüüd on ta täiskasvanu, samal ajal emotsionaalne, aga ka tasakaalukas. Ja kellegi arvuti ei võta vastu teda riivavat teksti. Inimlik ju: kuidas küla sinule, nõnda sina külale.
Ees on meeste sõit. Teadmata, mida ise pakuksin, vihjan kümmekonnale vastu juhtunud tuttavale varianti vedada kihla, kas Veerpalu või Mae ületab Šmiguni esikümnekoha. Panusteks ei lähe, aga ületamist ei paku millegipärast keegi.
Pane, Andrus, pane!
Otepää raja põnevaim koht on Tehvandi tõus. 500 meetri jooksul 54 meetrit kõrgemale. Numbrid numbriteks, pühapäevasuusataja saaks ainuüksi sellel lõigul Veerpalu käest vähemalt kolme minutiga. Seda esimesel ringil. Teisel viiega, kolmandal …
Sealt nad tulevadki. Aivar Rehemaa esimesel ringil vapralt, teisel juba vaevalisemalt ja kõrrekesena kõikudes. Jaak Mae järjest tempot lisades ja endale omast peanõksu demonstreerides.
Ja siis Andrus Veerpalu! Mees peab ja mehe suusk peab imeliselt, ta läheb Tehvandi tõusust kolm korda otse, käärsammu kasutamata üles! “Pane, Andrus, pane!” üürgab juba kohati kähisev publik.
Aga oi-oi, kohe tuleb Lukaš Bauer …
“Baueri võidus pole kahtlust, Veerpalu on vahet temaga vähendanud, aga see on ikka veel 19 sekundit. Jaak Mae tõstab pidevalt tempot ja on tõusnud kolmandaks. Kas tõesti on eestlased jälle kahekesi poodiumil,” läheb diktori jutt järjest kiiremaks ja kõrgematele toonidele.
Rahvas valgub rajalt staadionile. Andrus ja Jaak on peotordile kirsi lisanud.