“Olge head inimesed. Ei muud. Olge ausad, et süda ei valutaks millegi pärast.”

Vastselt Pärnu linna kõrge autasu Jannseni preemiaga pärjatud emeriitprofessor Juhan Peegel traditsioonilisel austamistoolil Koidula muuseumi aiapeol. Ants Liigus Foto: parnupostimees.ee

Emeriitprofessor Juhan Peegel ütleb, et ta pole enne nii vana olnud kui praegu ja on enda peale unustamise pärast vihane, ometi hakkab end soojaks rääkinud mehe silm särama nagu noorel mehel.

“Tahan näha, kuidas elab kuulus ja nüüd juba vana mees,” ütlen telefonis küllakutset kaubeldes Juhan Peeglile, kes on olnud ülikoolis ka minu õppejõud.

“Ma ei ole kuulus,” tuleb kähku vastuseks, rõhk sõnapaaril “ei ole”. “Ma ei taha kuulus olla,” järgneb põhjendus. “Helistage ette, kui kohal olete. Sisse pääseb koodiga,” õpetab Tartus Kaunase puiestee kortermajas telefonitoru hoidev Peegel.

Tartusse on Pärnust paras maa, et lasta peast läbi, kes on Juhan Peegel minu jaoks.

Olen olnud tema õpilane, ehkki distantstuupija. Meenuvad ajakirjanduses päevases õppes olnute ja ilma teinute ütlused: Peegli vaim valitseb meediat; halli peaga noor mees; erakordselt inimlik, südamlik ja aus; temas on mingi sisemine kõrgus; Peeglil lasub aura; teda ei saa isegi analüüsida. “Ta on kuramuse tark vanamees” (saate “Pealtnägija” staar Vahur Kersna), “Elutark,” on võtnud kokku humorist ja “Ärapanija” üks “pommidest” Mart Juur.

Oeh, mis jääb minul üle öelda, mida veel öeldud pole?

Oskus kõrvust tõsta

Enne loengu lõppu lausus Juhan Peegel meile: “Mina olen nüüd vait, teie rääkige edasi.” Ja istus laua taha. Loengu ajal oli ta püsti. “Olete praktikud, iga päev lehe juures tööl. Te olete kõige targemad inimesed.”

Olime kõrvust tõstetud. Nii iga loengu lõpul. Tundsime end tähtsana: kuulus professor pidas dialoogi “kõige targematega”.

Meenub, kui tahtsin kateedris arvestust anda, aga professor ei tulnud. “Kindlasti on tähtis kirjatöö käsil, siis ta unustab,” lohutasid näitsikud näoga, nagu muneks Peegel kuldmuna. Muneski. Mõni aeg hiljem hoidsin raamatut “Ma langesin esimesel sõjasuvel”.

Esimene koputus Kaunase puiestee kortermajas läheb Peegli poja Andruse uksele. Tema on valvas silm, kes elab isaga sama koridori peal, aga kõrvalkorteris.

Andrus ongi veel Juhani perest ainsana järel – abikaasa Helgi ja poeg Madis läksid ammu toonela radadele. Juhan saab kolme aasta pärast üheksakümneseks.

Andrus on isale abistajaks olemise kõrval palsamiks ka ses mõttes, et on “tugevasti ajakirjanduses sees”, nagu Juhan ütleb. Ka Andruse tütar Mari tallab vanaisale tuttavatel radadel – töötab Päevalehes kultuuritoimetajana. Neli lapselast on oma elu Tallinnaga sidunud ja Kaunase puiestee kodus näeb neid harva.

Jalust vigane ja peast segane!

Andrus on vabakutseline ja teeb tellimustöid. Parasjagu huugab töölaual kompuuter. Käsil olevat Saaremaa lehele “pea” nikerdamine. Paralleelselt ootab ta Postimehe ajakirjanikult Kalle Muulilt Inglise kuninganna Elizabeth II fotot, et temast korralik joonistus teha. “Päeva nägu,” nagu Andrus ise seda nimetab.

Muide, Andrus on teinud ka kompuutritöö Pärnu Postimehe ja Pärnu Börsi logole! Praegu on tal Soomes veel näitus üleval, kahasse Imat Suumaniga – Andruselt graafika ja Imatilt maalid.

Andrus viib meid isa juurde.

Köögist toolilt tõuseb aeglaselt ja hakkab meile vastu tulema halli peaga mees. Aeg on Õpetaja kallal tööd teinud ja tema vaevaline astumine paneb kohmetuma. Ta lausub kätt andes: “Noh, näete, mis ma olen. Jalust vigane ja peast segane. Kui ajalehti lugeda, siis ajab muigama: teise erakonna mehed on ka kõik peast segased. Aga jalust vigaseid on vähe.”

Seda öeldes hakkab Juhani silmis täheke vilkuma. Huumorisoone on aeg alles jätnud.

Juhan laseb Andrusel kohvi tuua ja võtab pihku kimbu sedeleid: “Valmistasin pisut ette. Pea pole enam endine. Vahel ei saa nime öelda, lihtsalt ei tule meelde. Ja kas te kujutate ette, öösel tuleb meelde. No kas ma pole totu?”

Fotograaf üritab pildistada, Juhan kiikab teda tulukesega silmas: “Ah, mis! Mul vanainimese nägu nagu röövlisaapa tald – kortsus ja triibud peal ja ”

Otsib diivanilt taskurätiku ja imestab: “Ei tea, miks vanainimese nina niipalju vett välja ajab?”

Nõutuna käsikirjade seas

Õpetaja hoiab peos raamatut “Otsides. Meenutusi pikalt teelt.” Selles olevat ta elu täpselt kirjas. “Mu pea on juba nii tühi, et kui ühest kõrvast sisse vaatad, paistavad seinakella osutid ära – vahepeal pole midagi. No kuidas sa elad niimoodi? Nahk on nagu öeldakse toores. Erilist haigust ei ole, aga vana inimene on nõrk.”

Mina: “Eks sellised asjad juhtu kõigiga, kes vanaks elavad.” Tema: “Aga ma pole enne nii vana olnud!”

Õpetaja hommik algab kohviga, mille toob tavaliselt Andrus, vahel ka minia Külli. Siis loeb ta Postimeest ja “sordib käsikirju ja sodi, mis alles”. Mõnel on nii peenike kiri, et peab luubiga vaatama.

“Ma ei teagi, mis nendega teha, ei raatsi ära ka visata,” on ta nõutu. Võtab märkmiku, mis on temaga sõjatee läbi käinud. Juhan kogus sõduriargood. “Kandsin seda märkmikku koos pliiatsiga alati taskus,” ütleb ta. Ja kui ta 1946. aastal ülikooli tuli ja emakeele seltsi astus, korraldas selts just sõduriargoo kogumise võistlust.

“Võtsin osa ja võitsin isegi ühe väikse auhinna, sain mõnikümmend rubla. No kuidas ma nüüd selle märkmiku ära viskan? Ja teisigi käsikirju? Aga seda sodi on jälle hirmus palju ”

Ehkki Juhan on sõjast kirjutanud, ei tahaks ta mitte üks raas sõda meenutada.

Läks nädalaga halliks

Vend Aleksander saatis mõni päev enne sõja algust 1941. aastal kodutalust Saaremaalt Pöide valla Reina külast kirja: kodu on puhtaks tehtud, isa-ema Siberisse viidud. Kõige vanem vend lasti Uuralite surmalaagris maha.

“Meid oli neli venda ja üks õde. Ivo Linna on õde Helene poeg. Mina sündisin kuuenda lapsena, üks suri titest peast. Olin hirmsa teate saamise ajal Petseri korpuses suurtükiväe polgu jupijumal - jaoülem kolme alluvaga. Ühel päeval tuli tuttav vastu ja küsis: “Kuule, mis sul viga on? Sa oled üleni valge!” Läksin nädalaga halliks, olin murtud mees. Kelle eest ma siis nüüd võitlen? Kaks venda oli mobiliseeritud, üks sai Velikije Luki all surma. Isa suri 1943. aastal Siberis. Kui eesti rahva seisukohalt vaadata, oli see sõda, milles siiani võitjat polegi.”

Halli peaga noor mees lõpetas 1951. aastal Tartu riikliku ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna, kaitses 1973. aastal doktoriväitekirja “Eesti ajakirjanduse algusperiood (1766-1857)” ja sai Eesti esimeseks ajakirjandusdoktoriks. Professor on Peegel aastast 1976, akadeemik aastast 1989, ülikooli emeriitprofessor 1993. aastast.

“Oli rumala pea temp, et hakkasin ülikoolis ajakirjandust õpetama. See oli ju nii punane aeg! Näiteks korraldasid sotsioloogid 1960. aastatel esimese lugejate küsitluse. Aga lugejate arvates oli esikülje juhtkiri kõige vähem loetav ja Ülo Vooglaid visati selle eest parteist välja! Sellised asjad hakkasid peale ” meenutab ta.

Üksik kõrs ei pea vastu

“Mind nimetatakse küll ajakirjanduse isaks, räägitakse Peegli akadeemiast, rebaseks löömisest peegliga. Aga mul oli kogu aeg toetajaid vaja, et püsida. Üksik kõrs ei pea vastu,” räägib Peegel.

Punasel ajal leitud toetajate hulga üle imestab Õpetaja siiralt ja ütleb neile tänu võlgu olevat. Nimetab näitena ajakirjanduses vägevat tegijat Gustav Valgmat, oma meest keskkomitees Jüri Paalmat

Peos olevailt sedeleilt leiab Valentin Rajasaare nime, kes töötas Sirbis ja Vasaras ja toimetas joone all sõjajutu “Ma langesin esimesel sõjasuvel”. Ülikooli tiimis olid temaga õppejõud Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm.

“Kui ma kõiki, kes mind toetanud, kirja panema hakkaksin, saaksin riiuli täis. Minu päästjaks oli ka see, et olen alati tahtnud tööd teha. Saarlased on isemoodi töörabajad. Üks totakas on siin!”

Ütlen, et oleme siis paras paar: mina olen muhulane. Ta ajab silmad suureks: “Minu isa on ka puhas muhulane, Tupenurme külast Panga Madis. Ema on saarlane. Saarlased on küll töökad, aga muhulased on töökamad.”

Jutt siirdub teemadele, mis hinge kihvatama panevad.

Mis tähendab “väike rahvas”!

Ei mingit väiksust! Esimene eestikeelne ajaleht hakkas ilmuma 1806. aastal, pärisorjus oli veel kaotamata. Raskematelgi aegadel säilis õppekeelena eesti keel ja selle õpetamine on Tartu ülikoolis väga pika ajalooga. Ajakirjanduskateedris olid ajakirjanike täienduskursused, mida mujal Nõukogude Liidus ei tehtudki. Ilmus “Reporteri käsiraamat”.

“Ei meeldi mulle see, et paljad taguotsad vaatavad igalt poolt vastu ja keegi põhjendab, et suur maailm murrab väiksesse sisse. Meil on oma Eesti asi ajada! Räägime vabast ajakirjandusest. Mida vabam on ajakirjandus, seda suurem on ajakirjaniku vastutus selle ees,” ütleb ta silphaaval.

Õpetaja on veendunud, et ajakirjanik peab olema loomult hea inimene, siis näeb ta kaugemale ja paremini. Ükskõik kui haritud lehetööl ollakse, tuleb kõrvale ajakirjanikuks olemist tudeerida. “Muidu ei ole see mõeldavgi!” hüüatab ta. Head nalja olevat lehtedes vähe: just nali ja huumor toovad lugeja kirjutaja paati.

Sünnikoju Saaremaale pääses professor viimati eelmisel suvel, kui poeg viis. Mõtetes külastab ta isakodu iga päev. Võib–olla on see üks vana inimese omapära.

“Kodus valitses suur austus vanemate vastu. Kui ma noore ajakirjanikuna Saaremaa lehes Meie Maa töötasin ja kohtulugu kirjutama pidin pojast, kes näljutas ja peksis oma ema, sain kohtus šoki. Minu jaoks oli see ennekuulmatu,” meenutab vestluskaaslane.

Peegli kirjutamiseisu sai tõuke Saaremaa ühisgümnaasiumist, kus kirjandusringi juhendas tuntud Bernard Sööt. Esimese jutu “Väinavaim” katkendki on alles.

Igal aastal lavastati näidend kahasse Kuressaare teatriga. “Ma pole ühegi teise linna kohta midagi sellist kuulnud,” imestab ta.

Saba longus nagu talse

Õpetaja naljatab: “Ammu enam pole mu saba rõngas, vaid longus nagu talse”. Ometi avaneb koduuks endiselt kõigile. “Nad on kõik mind elus edasi aidanud. Olen nende ees igavene võlglane ja mu saba pole nendega olles enam nagu talse,” ütleb ta ja sätib endale Pärnu Postimehe kingitud T-särgi rinnale. “Miks need kirjad siin peal peavad olema? Kas selleks, et kirp ära ei eksiks?”

Naerame koos. Kutsume teda Pärnu Postimehe 150 aasta juubelile järgmisel aastal. “Kahtlane värk, aga mine tea!” mõtleb ta.

“Kas sinu ümber on aura?” tahan enne lahkumist teada.

“Ei ole mu ümber mingit auru!” ütleb ta ja räägib loo, kui ta koolivaheajaks koju tuli ja üle 80ne vanaema ta enda juurde kutsus. “Ta oli pime ega näinud enam, katsus käega mu näo üle ja ütles, et olen hea poiss. Kuidas ma siis sain teda petta! Olge head inimesed. Ei muud. Olge ausad, et süda ei valutaks millegi pärast. Ja kui midagi läheb valesti, paluge andeks. Minul on ka seda ette tulnud. Mu süda ei valuta ja on rahul. Pealegi pole ma osanud organiseerida siit miljonit ja sealt miljonit. Pole tahtnudki. Jääge iseendaks.”

Lõuna on ammu läbi. Õpetaja kummardub külmkapi kohale. “Näe, naabrinaine tõi hommikul sülti ja selle söön lõunaks ära.”

“Naabrinaine?” imestan.

“Mis siin imestada, ise ütlesid, et olen kuulus!” teeb ta mulle tulukesega silmas tagasi. Vinnab end siis püsti, ehkki puusaliigese operatsiooni järel ei taha vasak jalg hästi sõna kuulata. “Tulge jälle!” ütleb ta ja laseb meil külalisteraamatusse end kirja panna.

Saime vist tal saba rõngasse.