iDeal kampaania

Kollektsionäär tutvustas haruldusi

Kohtumisele kollektsionääriga võttis kunstnik Bruno Sõmeri kaasa vanaaegse Liivi lahe meresügavuste kaardi. “Kas müüd ära?” küsis Bergmann. “Ei müü,” vastas Sõmeri.

FOTO: Mark Soosaar

Pärnu uue kunsti muuseumis kohtus huvilistega Saksamaal elav väga vanade merekaartide kogu omanik Karl-Christian Bergmann.


Muuseumis on avatud näitus “Kui meri oli meestel põlvini ...”, kus Bergmanni haruldaste maa- ja merekaartide kogu kõrval näeb põnevaid dokumente ning esemeid kuulsate Pärnu meresõitjate Mihkel ja Robert Kurgo eluteelt.



Näitusel on kahte tüüpi kaardid. Ühed on joonistanud meremehed meremeestele, neil on maad nähtud mere poolt. Teised kaardid on joonistatud maismaalt merd vaadates.



Bergmann on erialalt arst, kuid tema kirg on kaardikogumine, täpsemalt on ta keskendunud Liivi lahe kaartidele.



Kaardikogujad ostavad kaarte oksjonitel ja teineteise käest. Bergmannil on usaldusisik, kes reisib sel eesmärgil ja annab teada, kui kusagil on liikumas Eesti- või Liivimaad puudutav ajalooline kaart.



Bergmann näitas huvilistele oma kõige ilusamat aaret, käsitsi joonistatud ja koloreeritud Liivi lahe originaalkaarti. Selline kaart maksab 5000 eurot – summa, mis annab ettekujutuse hobi kulukusest. “Meie, kaardikogujad, oleme kindlasti pisut hullud, kui kulutame raha selliste vanade paberite peale. Aga kui oled alustanud, enam alla ei anna ja asjale lõppu ei tee,” ütleb mees muiates.



Karl-Christian on suutnud välja selgitada vanima Bergmanni-nimelise eellase, tegu on 17. sajandil sündinud ja eestlannaga abiellunud mehega, kes elas Lihula lähedal Karusel.



Karl-Christiani vanaisa elas Saaremaal ning oli saarel esimene mees, kes oma majja Kuressaares Lossi tänaval tõi elektrivalguse. Sõja ajal lahkus pere Saksamaale. Kui Eesti vabanes, külastas Karl-Christian Bergmann kohe Saaremaad ja soetas Karujärve äärde maakodu, kus ta igal suvel ning vahel talvelgi puhkab. “Saaremaa on imekaunis,” lisas ta.



Bergmann tutvustas kohtumisel kogu vanimat kaarti, naljakat puugravüüri, mis pärineb 1561. aastast Veneziast ja on tehtud Läänemere idaranniku kohta meremeeste kirjelduste järgi. Peale selle näitas ta sama piirkonna kohta käivaid metallplaadile trükitud ja käsitsi koloreeritud kaarte. Maailmas on niisuguseid säilinud ainult mõni.



Mark Soosaare sõnade kohaselt pole renessansi perioodi kaarte ette näidata Eesti rahvusraamatukogulgi.



“Eesti kaardikogud on väga napid,” lausus Soosaar. “Minu huvi on jälgida, kuidas kujutatakse neil kaartidel Kihnu, Sorgu, Manija ning Ruhnu saart.” Kõige suuremaks on joonistatud Sorgu saar, kuigi see on Kihnuga võrreldes nagu sääsk elevandi kõrval.



Põhjus, miks Sorgu on suuremana joonistatud, oli see, et ta valvas hansalinna Pärnusse viivat kaubateed. Soosaare kinnitusel on kaarte tore vaadata, sest sealt on hea näha, mismoodi saarte nimi on muutunud. “Manija” on õigem kui “Manilaid”, lausus Soosaar. Saare nimi on vanadel kaartidel Maune või Manne. See tähendab inimesesaart, sest küllap elas juba 16. sajandil seal mõni inimene, kui selline nimi pandi.



Kihnu nimi on kaartidel Küne või Kün. Ilmselt on tegu pähkliküüne ehk -tuumaga. Ruhnu puhul on asi lihtsam, selle saare nimi võib tähendada ruunisaart. Sorgu ehk Sorksholm märgib rootsi keeli hiiresaart. Hiirt see saar lennukist vaadates meenutabki, mõtiskles Soosaar.



Näitus on avatud jaanuari lõpuni.

Tagasi üles