Peaminister Andrus Ansipi ülieufoorilised väljaütlemised hakkavad juba uusaja folklooriks kujunema. “On saabunud kauaoodatud majandustõusu langus, mis on otsekui tervendav hingetõmme.” “Maksutulud aina suurenevad, tööd ja palka jätkub, tundub, et jätkub isegi liiga palju.” Kas pole vahvad ütlemised? Kahjuks elukauged ja valed.
Marika Tuus: Eurotuhinas on inimene unustatud
Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmise asemel oleme maailma majanduskukkujate esinelikus koos Läti, Leedu ja Armeeniaga, samal ajal kui ligi 100 riigis majandus juba kasvab.
Praegu on tõsiasi see, et 1. jaanuarist tõusid taas maksud ja meie riik jäi senisest veel õhemaks. Detsembris enne riigieelarve vastuvõtmist saadeti kiirkorras arutlusele alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõstmine, kuid lõpphääletusega tõsteti muu hulgas elektri- ning kütuseaktsiisigi. Muudatus ilmus seadusesse kolm päeva enne seaduse vastuvõtmist. Pealegi lähenevas jõulusaginas. Nii ei teinud seda märkama ajakirjanikudki, seda enam, et see polnud esimene kord läinud aastal aktsiise tõsta.
Meenutaks, et viimati tõsteti mootorikütuse-, maagaasi- ja alkoholiaktsiisi just lõppenud aasta suvel, kuue kuu eest. Maagaasile tuli otsa veel käibemaks, mis alles 2007. aastal oli vaid viis protsenti. Aktsiiside ja kaudsete maksude tõstmisega see valitsus alustaski, olgugi et riigikogu valimised võideti lubadusega makse alandada.
Kui varem tõi valitsus aktsiiside tõstmise põhjuseks Euroopa nõuded, siis nüüd võime öelda, et nii elektri- kui kütuseaktsiis on meil ELi miinimumnõuetest kordi kõrgem.
Elektriaktsiis on kodutarbijale viis ja äritarbijale üheksa korda ettekirjutatust suurem. Samuti on mootorikütusega. Ent eriotstarbelise kütuse puhul, mille hind maarahvale eriti korda läheb, ületas valitsus Euroopa miinimumnõuet koguni üle viie korra. Järsk tõus tehti mõni päev pärast põllumeeste piketti Toompeal. Eks ikka karistuseks nagu Mahtra sõjas.
Kuid taas tõuseb elektri hind ligi kaheksa protsenti, sest aktsiisidele lisandub taastuvenergia tasu ja Eesti Energia jaotusvõrkude tasu hinnatõus.
Külm talv on alles alanud ning koduste küttekulude suurenemisega kujuneb üle 130 000 töötu olukord lähikuudel äärmiselt teravaks.
Jaanuarist tasuliseks muudetud hooldusravi, kus patsiendil tuleb 3000 krooni kuus oma taskust välja maksta, on järjekordne samm patsiendi omaosaluse suurendamise suunas. See on juba niigi üks Euroopa kõrgemaid. Alles see oli, kui vähendasime haigushüvitist, kaotasime hambaraviraha. Kärbete tõttu kahaneb üsna oluliselt sel aastal haiglaravi kättesaadavuski.
Kui kogu majanduse languselt oleme umbes kuue aasta taguses ajas, siis viimasel aastal kärpisime valdavalt kõike seda, mis meil on juba aastaid hästi olnud. Iseseisvuse algusest saadik oleme toime tulnud 18protsendise käibemaksuga, enam mitte. Soome, vastupidi, hoopis alandas toiduainete käibemaksu.
Teise pensionisamba lõhkumine on võrreldav meie rahva eksistentsiaalsete garantiide kallale minekuga, mis inimestelt on võtnud usalduse Eesti finantssüsteemi ja riigi vastu.
Kust kavatseb riik 2014. aastal võtta neli miljardit ja 2017. aastal viis miljardit, et kuueprotsendise kompenseerimisega praegune kärbe heastada?
Me kaotasime matusetoetused, mis olid olemas siis, kui riigieelarve oli kordades väiksem. Vähendasime käibemaksusoodustusi matuseteenuste, ravimite, raamatute suhtes, neist soodusnormidest peavad Euroopa riigid väga visalt kinni. Oleme kaotanud isegi 400kroonise koolitoetuse, milleks jätkus raha, kui riigieelarve oli vaid 13,4 miljardit krooni. See oli 13 aastat tagasi. Samal ajal jätkub meil raha 35 000seks vanemapalgaks.
Sellest kõigest võiks peaminister rahvale rääkida. Aga ei saa ju, sest äkki rahvas avabki silmad ja mõistab, et valitsuse minevikus tehtud vigade pärast peab ta praegu raha- ja tööpuudust kannatama. See, et me eurole ülemineku tuhinas oleme inimese unustanud, ei lähe korda Ansipile ega tema koduparteile.