Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/01/02/3650467t1hd276.jpg)
Aasta jagu Eestis müügil olnud Hyundai Sonata tõestab järjekordselt, et kuuldused Korea päritolu autode olematust kvaliteedist ja viletsatest sõiduomadustest on ilmne liialdus, kui mitte suisa vale.
Viimastel aastatel Korea tehastest väljaveerenud autod, mis sageli on odavamad kui Euroopa või Ameerika sama klassi masinad, pole hinnale vaatamata kehvemast puust.
Karmis olelusvõitluses konkurentsis püsimiseks on asiaadid kõvasti vaeva näinud ja nende autotoodang on nii teo- kui näoskaalal üha kõrgemale roninud.
Tõsi, revolutsiooni autodisaini vallas ei ole Korea poolsaarel tehtud ja ega 4,8 meetri pikkune keskklassi sedaan Sonatagi disaini-ime ole. Sonata ujub moevooluga kaasa ja tekitab seoseid oma konkurentide Honda Accordi või Toyota Camryga.
Kui autolt firma embleemid maha võtta, ei viita ükski detail, et tegemist on Hyundai inseneride loominguga. Aga võib-olla on see hoopis voorus, sest tagasihoidlikkus pidi kaunistama?
Ruumi piisab
Nagu keskklassi autolt oodata võib, on Sonata ruumikas. Laiutada saab nii ees- kui tagaistmel ja pakiruumigi jääb arvestatavalt ehk 520 liitrit. Avarust ei ole saavutatud lõivu maksmata: tagumiste rattakoobaste paigutuse optimeerimine annab tunda tagausteavades.
Sonata salong on viks ja viisakas. Odavama hinnaklassi autodele omast koonerdamist silma ei hakka.
Armatuurlaua plastmass on vetruv ja viimistlus korralik. Panipaikugi on ruumikas salongis küllaldaselt.
Norida võib hõbedasest plastmassist uksekäepidemete kallal, mis tekitavad tunde, et veidi kõvemal sikutamisel kostab prõksatus. Kas tume käepide sama tunde jätab, ei oska öelda. Küsimusi tekitab nuppude paigutuski - need jäävad rooliratta varju -, kuid sellega ilmselt harjub.
Kukalt pani kratsima testiauto hele sisustus, mis on äärmiselt ebapraktiline. Kui see peaks määrduma, ei tahaks küll puhastaja nahas olla. Esindusautole hele sisu ehk sobibki, ent lastega perele mitte. Õnneks saab valida tumedamates toonides ja nahkse viimistlusegi.
Sonata süütenuppu keerates tekib esimese hooga tunne, et toimingut tuleb korrata, sest salongis on hämmastavalt vaikne. Mootori urinatki pole salongi kuulda, see on ainult aimatav. Gaasipedaalile vajutades ja pöörete kasvadeski jääb salong vaikseks, hoo kasvades tõuseb vaid rehvimüra.
Sonata soojendussüsteem sobib meie kliimasse kui rusikas silmaauku. Kui kütteseade maksimaalvõimsusel sisse lülitada, huugab see võimsalt. Higised aknad on mõne hetkega kuivad ja salongis soe sees.
Sõiduomaduste üle oleks samuti patt nuriseda. Rooliga antud käske täidab Sonata kui hästikasvatud koer. Nii auklikel linnatänavail ukerdades kui maanteel kruiisides jätab Sonata hea mulje: vedrustus ei ole liiga jäik ega ülipehme.
Testisõiduks olnud 2,4-liitrine automaatkäigukastiga isend spurdib kenasti. Maanteel ei jää masin möödasõitudel uimaseks ja linnaski saavutab lubatud kiiruse mõnusa tempoga, poolteist tonni kaaluv 2,4-liitrise mootoriga mudel tehniliste andmete järgi 8,9 sekundiga.
Armastab kütust
Päris ilma poolteisetonnisele eluskaalule ohvreid toomata Sonata siiski läbi ei saa, sest võimas keha vajab energiat. Linnatänavail külma mootoriga lühikesi otsi sõites näitas tabloo poolesaja kilomeetri järel, et keskmine kütusekulu 100 kilomeetri kohta jääb 12 liitrile. Maanteel langeb kütusekulu 8-9 liitrini. Autotootja lubatud keskmine kütusekulu 8,9 liitrit seega elus paika ei pea.
2,4-liitrise mootori kõrval võib Sonata saada 2- ja 3,3-liitrise bensiinijõuallikaga ja 2-liitrise diiselmootoriga.
Sonata standardvarustus on üpris rikkalik, sisaldades paljusid mugavusseadmeid, muu hulgas kuut turvapatja, kliimaseadet ja stabiilsuskontrolli.
Kõige odavama Sonata saab kätte 249 900 krooni eest. Testida olnud sõiduriist maksab praegu 319 000 krooni, ent 3,3-liitrise mootoriga tippmudeli eest tuleb letile laduda 349 900 krooni.
Testiauto andis kasutada Korea Auto AS.