Paksu villa ja väikese kondiga nagu mustast sametist vormitud peadega lammastest on saamas Euroopa tasemel sündmus, sest geneetikud kinnitavad, et nad on leidnud põlistõu – eesti maalamba.
Eraldatus päästis Kihnus ja Manijal eesti maalamba
16. november 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erinevalt poliitikutest teavad teadlased, mida räägivad. Nende sõnadeni jõudmisele eelnes aasta alguses Eestimaa Looduse fondi (ELF) korraldatud seitse uurimisretke ja vereproovide kogumine 212 lambalt.
Euroopa kõige tunnustatumad lammaste geneetika eksperdid Soome põllumajandusuuringute keskusest leidsid neile saadetud vereproovidele tuginedes, et kaks kolmandikku ehk 143 proovi viitab põlistele maalammastele iseloomulikele tunnustele.
Toonid valgest mustani
Pärnumaa võib siinkohal kirja panna oma plusspunktid, sest Kihnu ja Manija saare eraldatus aitas säilitada rahvasuu järgi öelduna mustad lambad, kellest sai alguse ka suurim, 30pealine maalambakari Tõstamaa vallas Õnnekivi talus.
Õnnekivi talu perenaine, loomaarst Anneli Ärmpalu-Idvand räägib, kuidas ta 2001. aastal käis esimest korda Kihnus koos Kihnu väina merepargi direktori Heikki Luhamaaga ja märkas kohe sealsete lammaste erinevust mandril peetavatest.
“Olen lambaid kasvatanud ja ravinud 15 aastat, aga need olid teistsugused, tegime kauba ühe lambapidajaga ja nii tõingi esimesed kolm Kihnu lammast endale,” seletab hakkaja naine. “Kokku on mul siin kümme Kihnu karja põhja, alguses oli see tõeline päästmine, sest need lambad juba ootasid tapamajja viimist.”
Kihnu populatsioon on kõige omanäolisem ja paremini säilinud maalamba kooslus, kõige kaugemal kultuurtõugudest, kõige aborigeensem ja huvitavam, kinnitab UNESCO rahastatud ja ELFi korraldatud projekt “Maalamba kui põlisväärtuse säilitamine Eestis”.
Vanim karjas on Velli, kümneaastane, hiljuti pöetuna ta nagu häbeneks aedikus oma kasuka mahaajamist. Tema tütar Velda uhkeldab tõelise kasukanaha lambana kahekihilise villakoorma all, aga maalambale omaselt on tal jalad ja pea madalakarvalistena täiesti siledad.
Maalammast pöetakse kaks-kolm korda aastas noorkuu ajal, siis saab hästi ilusa villa. Toonid ulatuvad valgest süsimustani ja kui väikeses villavabrikus seda töödelda, pole tarvis lõnga värvidagi. (Siinkohal kõrvalepõige: kui ma esimest korda Kihnus käisin ja kuulsin, et kindakirjalõng on saadud musta lamba villast, mõtlesin, miks nad küll villa ei pese.)
“Üks iseloomulik tunnus on see, mida teistel tõugudel ei ole: ta muudab oma villa värvi,” jätkab Ärmpalu-Idvand, ise külmpidamisega lambalaudas üle aediku kiigates ja nimepidi kord Liisale, Leidale, Salmele või kellele tahes viidates. “Kui talled sünnivad, on valgel lambal valged, aga tumedal lambal sünnib süsimust tall valgete märkidega, nii et valge lauk, valge sabaots, valged kannused, mõni näeb välja nagu pandakaru või dalmaatsia koer.”
Väga head emad
Esimese pügamisega saab lambalt süsimusta villa, teisega ka enam-vähem sama tooni. Aasta-poolteise pärast hakkab pealisvill võtma hallikat või pruunikat jumet, paari poegimise järel aga juba hallikaks minema. Mingil ajal jääb värvimuutus pidama.
Tänapäevast kirjeldust vanadega võrreldes on Ärmpalu-Idvand veendunud, et maalammas on täpselt selline nagu aastat sada tagasi. Kaasa on aidanud väikesaartele (Ruhnu, Kihnu või Manija) omane eraldatus.
“Sealne kultuuritraditsioon eeldab, et ei taheta võõraid, ei loomi ega inimesi, ja hoitakse seda oma, võib-olla natukene isegi peidetakse ja varjatakse, tänu sellele on jäänud edumeelne põllumajandus sinna tungimata ja see vana loom on alles,” kinnitab Õnnekivi perenaine.
Täiskasvanud jäär kaalub 55-60, utt 45-55 kilo, talled kolme kilo ringis. Võrdluseks võib öelda, et lihalammas kaalub kaks korda rohkem ja talled on sündides viie-kuuekilosed.
“Maalambal on emainstinkt alles,” väidab kuuendat aastat selle tõuga tegelev naine. Lisades loo, kuidas noor lammas südatalvel 25kraadise külmaga poegis ja talle heinte alla peitis, kaitstes ja kattes võsukest oma moodi.
Põlistõule omaselt on paljud uted ja enamik jäärasid sarvedega nagu kinnitades: ma võin sarvilisena rohkem korda majja lüüa.
Kihnlased kutsuvad sarvilisi uttesid saarikuteks ja hüüavad lambaid koju “tillu-tillu!”, mis ju viitab looma väiksusele.
“Maalamba pidamine on kultuuriga igati läbi põimunud,” möönab Ärmpalu-Idvand.
Kultuuriga on põimunud ka Õnnekivi, sama valla Kiviaia (Kairi Leerima, kellel Pootsis vaibakoda) ja Karjaaru (Inga Ilves) talu, kus maalamba villa, lõnga ja nahka oskuslikult kasutatakse.
“Septembris käisid mul Manijal, kus mul lambad suvi läbi karjas, Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö eriala tüdrukud, nad sõitsid sinna ainult selleks, et maalamba pügamist õppida,” jätkab Õnnekivi perenaine juttu. “Kõigil olid väga head vanaema rauad välja otsitud, isegi paremad kui minul, need 18 tüdrukut said 12 lammast pöetud päevaga, üksi oleksin need sama ajaga püganud, aga väga tublid ja ettevaatlikud olid.”
Tartumaalt pärit ja loomaarstiks õppinud Ärmpalu-Idvand ei varja nüüdki oma nördimust, kui tuletab meelde tõuaretusinspektsiooni ametnike suhtumist Kihnu lammastesse, nagu oleks see mingi kängunud ristandite kogum.
“Kui hakkasin loomaarstina Kihnus käima, veendusin: hädad ei olegi niisugused, nagu kaugelt vaadates arvatakse: paned teisest karjast jäära, ongi see sugulusaretus kadunud, üks viga sai kõrvaldatud nii lihtsalt: natukene mineraali, natukene ussirohtu ja – suurepärased lambad!”
Säilitamine ja kaitse
Neil suurepärastel lammastel on säilinud lühike saba, nii kümmekond sentimeetrit pikk, ja kaela peal lõuast allpool nisapaar, millele isegi asjatundjad ühest seletust anda ei oska. Aga pügaja peab olema osav, et tilbasid sisselõikamisest säästa.
“Minul on muidugi hea meel, võin öelda, et olen õige asjaga tegelnud. Esiteks, need lambad on päästetud, sest olen valinud neile õiged Kihnu jäärad juurde,” särab Ärmpalu-Idvand, kelle kari on uuringus ja valed ristamised tulnuksid kohe välja. Arvutis ja selle kõrval on tal toas aga mitme aasta põlvnemisandmed oma maalamba karja kohta, villa- ja lõnganäidised ning kaustad nende hoolealuste kohta, kes siit teistesse karjadesse jõudnud, sealhulgas Karula rahvusparki.
ELFi projektijuht Kaia Lepik kinnitab, et koduloomade geneetilise mitmekesisuse säilitamine on oluline osa bioloogilise mitmekesisuse hoidmisest.
“Kohalikku päritolu tõud ja populatsioonid on väärtuslikud mitmel põhjusel,” märgib Lepik. “Tihti on need pikaajalise kohaliku valiku või aretamise tõttu omasse keskkonda parimal moel sobivad loomad, kellel võib olla ainulaadseid omadusi, mis võivad tulevikus olla nõutud või mida saab kasutada isegi muude tõugude aretamisel.”
Veelgi enam: kohalikud vanad tõud või populatsioonid on ajaloo- ja kultuuriväärtus. Eesti maalamba alusel on aretatud eesti valgepealine ja tumedapealine lammas, keda välismaiste tõugude abil aretatakse lihalambaks.
“Kõigi oma oskuste eest olen tänulik Manija ja Kihnu memmedele, kes maalammaste ja sellega, mis nad neist teha oskavad, on kultuuriväärtus ja -nähtus, mida enam mujalt ei leia,” kannab Tõhela loomaarst tunnustuse mandrilt väikesaartele.
Naine, kes koostas 2003. aastal maalamba säilitus-aretusprogrammi ja vajalikud dokumendid tõu tunnustamise taotluseks ning läheb taas eitava vastuse andnud veterinaar- ja toiduameti ametnikega silmitsi, toetudes geeniuuringutele.