Estonia katastroofis hukkunute omaste seisukohad ja palve seoses USA presidendi George W. Bushi visiidiga

Lugupeetud härra president Toomas Hendrik Ilves, seoses Rootsi välisministri Carl Bildti hiljutise visiidiga Tallinna ja USA presidendi George W. Bushi ajaloolise külaskäiguga tahaksime Teie tähelepanu alla tuua Estonia katastroofis hukkunute omaste seisukohad.

Avalikes esinemistes olete korduvalt rõhutanud, et Eestile on tähtis iga inimene. Kas peate siinkohal oluliseks ka nende inimeste saatust ja mälestust, keda kasutati Estonial “inimkilbina” Venemaa militaartehnoloogia salakaubaveos?

Kas Teid huvitab, mida tunnevad sajad hukkunute omaksed, kui asjasse segatud riigid jätkuvalt kasutavad oma poliitilist võimu, et takistada rohkeid inimohvreid kaasatoonud Estonia huku uurimist? On selge, et tollased võimulolijad on uurimise suhtes enam kui tõrjuvalt meelestatud. Oleme sügavalt veendunud, et meie eest varjatakse põhjust, miks Estonia uppus.

Tahame Teile südamele panna, et presidendina on Teile antud suurepärane võimalus meid aidata, kui Te seda soovite ja vajalikuks peate.

Teatavasti on USA julgeolekuagentuuril NSA kolm Estonia hukku puudutavat dokumenti, mis on salastatud. Nende avalikustamine kahjustaks tõsiselt USA rahvuslikku julgeolekut. Meie palve on, et kasutaksite võimalust ja arutaksite USA presidendiga kohtumisel nende ülisalajaste dokumentide üleandmist Eesti Vabariigi valdusesse.

Ka Rootsi arhiivides on mitmeks inimpõlveks salastatud materjale. Seadusi tehakse, muudetakse ja tühistatakse kogu aeg. Estonia huku eest vastutajate leidmiseks oleks vaja need dokumendid avalikustada, et lõpetada laevahuku põhjuste varjamine.

Riigikogu uurimiskomisjoni esimees Margus Leivo on öelnud: “Tegelikult selgub üha uusi asjaolusid, mida algul eitati või isegi naeruvääristati. Kõik see loob arvamuse, et uurijad ei olnud teadlikud kõigist kogutud faktidest, ning sellest tulenevalt ei saadud teha pädevaid järeldusi. On alust arvata, et meie eest on paljut varjatud ja varjatakse siiani.”

Kummalisel kombel pole eestlasi lastud algusest peale oma riigi lipu all seilanud reisipraami müstilise hukkumise uurimisele ligi. Arvestades Teie rahvusvahelisi sidemeid ja kogemusi, saaksite hea tahtmise juures palju ära teha, et selline tõrjuv suhtumine lõpeks.

Siinkohal annab lootust Teie väljendatud soov, millest rääkisite oma ametisseastumise tseremoonia kõnes 9. oktoobril 2006: “Meie tahame, et Eestit, väike, nagu ta on, koheldaks võrdselt. Et meie suhtes kehtiksid kõikjal needsamad reeglid, millest me ise teistega suheldes lähtume.”

Estonial hukkunute omaksed ei ole omaette vaikselt kannatajad. Nelja aktiivselt tegutseva grupi (AgnEf, SEA, FAE ja ELA) initsiatiivil anti tänavu 14. augustil Strasbourgis asuvasse Euroopa inimõiguste kohtusse Estonia hukku käsitlev kaebus, mis on võetud menetlusse. Nüüdseks on kohtuasjaga ühinenud juba 80 perekonda.

Kaebus süüdistab Rootsit ja Prantsusmaad Euroopa inimõiguste konventsiooni 3. ja 6. artikli rikkumises. Viimane seadus väidab, et “igaühel on õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus institutsioonis”.

Teatavasti pole Prantsusmaal toimuv kohtuprotsess andnud meile kümne aasta jooksul vähimaidki positiivseid tulemusi.

Rootsit süüdistatakse veel põhjusel, et ta on algusest peale domineerinud ja takistanud Estonia huku põhjuste uurimist. Uusi asitõendeid sellest ilmneb pidevalt nagu viimati avalikustatud sukeldusvideote kadumise lugu. Möödunud suvel kinnitas Rootsi meresõiduamet, et Rockwateri firma on 19 mastervideot ära põletanud.

Igasuguste asitõendite varjamine ja hävitamine on kuritegu, kuid Rootsi käitub nagu süüdimatu, kellele rahvusvahelised seadused korda ei lähe. Eesti peab sellist ebaseaduslikku tegevust taunima, mitte sellele alandlikult kaasa noogutama. Olles vassimistest ja varjamistest teadlik, leiab välisminister Urmas Paet, et olukord Estonia huku uurimisel on olnud suurepärane. Kelle huvisid tema kaitseb?

Carl Bildt leiab, et Rootsi ja Eesti vahelises Estonia-alases informatisioonivahetuses on valitsenud complete openness (täielik avatus), kuigi Eesti valitsuse määratud uurijatel Andi Meistril ja Margus Kurmil on selles osas teistsugune kogemus.

Carl Bildt lubas kohe pärast laevahukku teha omalt poolt kõik, et vrakk üles tõsta, nüüd aga leiab, et see vaid pikendaks omaste agooniat. Huvitav, millal tema omastega viimati rääkis?

Estonia huku teema pidev tõstatamine rebivat Bildti arust omastel vanu haavu lahti, nagu seda on väitnud teisedki uurimise südikad vastased. Ilmselgelt on see olnud pigem strateegia kui siiras kaastunne, mida on kasutanud need, kes püüavad enda või oma korrumpeerunud ülemuste jaoks ebameeldivat sündmust selja taha suruda. Kahjuks ei kao Estonia teema päevakorrast enne, kui kogu tõde on selgunud.

Kas olete teadlik, et viis Estonia katastroofi sattunute omaste gruppi nii Eestis kui Rootsis on selle poolt, et hauarahu seadus kehtetuks kuulutada?

8. mail 2006 saadeti kõikidele hauarahu kokkuleppele allakirjutanud riikidele, sh Eestile üleskutse uurimist takistav seadus tühistada. Kahjuks pole ükski riik sellele olulisele kirjale siiamaani vastanud.

Tervitame ausaid ja äraproovitud võtteid laevahuku uurimiseks, milleks on näiteks sukeldumised laeva vrakile ja selle ülestõstmine. Oleme selle poolt, et hukkunutele antakse lõpuks vääriline puhkepaik oma kodumaa mullas, nagu see on tsiviliseeritud maailmas kombeks. Hukkunute mahajätmisega on Rootsi näidanud ennast kui äärmiselt kalki ja oma kodanikest mittehoolivat riiki.

Vähe sellest, et rootslastele suruti selline ebainimlik olukord peale, Rootsi saatkonna saadik Grundberg dikteeris tollasele Eesti peaministrile Andres Tarandile samasugused tingimused.

Näeme Estonia vrakki kui surmalõksu, kust meie lähedastel polnud võimalik eluga pääseda. Kuidas saab selline koht, kus nad ängistuses oma surma ootasid, olla neile viimseks puhkepaigaks?

Sõidate NATO riikide kõrgetasemelisele kohtumisele Riiga vabaduse ja julgeolekuga seotud teemasid arutama. Miks ei ole siiamaani räägitud Estonia katastroofi kokkulangemisest Balti mere piirkonnas toimunud NATO mereväeõppustega “Cooperative Venture 94”, mille eesmärk oli harjutada humanitaarset otsimis- ja päästetööd?

Miks ei saabunud mitte ükski NATO lennuk, helikopter või alus sellisteks päästetöödeks appi, kui jäises vees ootas päästmist või uppus paari tunni jooksul tuhatkond inimest? Rootsi juhtiva prokuröri T. Lindstrandi kaustadest selgub, et peale piletiga reisijate hukkus sel ööl kinnisesse veoautotreilerisse smugeldatuna 148-174 Iraagi kurdi.

Meil ei ole usku rootslaste korraldatavasse VINNOVA uurimisse, kus püütakse kompuutrite abil tõestada, kuidas õhuventilatsioonitorude kaudu tulvanud laeva tonnide kaupa vett. Selline aega ja miljoneid kroone nõudev tsirkus on välja mõeldud vaid avalikkusega manipuleerimiseks.

Meile on teada, et ausaid merelaevanduse eksperte on püütud suurte summade eest ära osta ja VINNOVA uurimisse kaasata tingimusel, et nad tõestaksid Estonia uppumist visiiri vigastuse tõttu.

Soovime, et kasutaksite oma võimeid, oskusi ja südametunnistust, et omalt poolt teha kõik Estonia uppumise uurimisele kaasaaitamiseks ja tõe selgitamiseks. Pole kahtlustki, et teete sellega inimkonnale suure teene. See peaks olema iga poliitiku südameasi.

Teie peale lootma jäädes ja edu soovides lugupidamisega
Helje Kaskel, esimees, Estonia protsessiühing (ELA) Ülo Veide, ML Estonia Hukupõhjuste Väljaselgitamise MTÜ esimees