Suur-Pärnu ei ole suurusehullustus

Suur-Pärnu idee on tegelikult unustatud vana ehk enam-vähem Pärnu kirikukihelkond, mis moodustati juba Rootsi ajal ja hõlmas Sauga, Reiu ja Uulu valda. Foto: parnupostimees.ee

Pärnu linn on kasvama hakanud oma asutamisest alates. Vana-Pärnu kõrvale tekkis Uus-Pärnu, aastal 1800 osteti linnale Ülejõe, aastal 1860 liideti linnaga Rääma vald, aastal 1920 sai taas linnaosaks Vana-Pärnu.

Viimasel aastakümnel on linn laienenud jõudsalt naabervaldadesse, kuid Pärnu administratiivpiirid on samaks jäänud. Kas see peakski nii jääma või tuleb linna piiri taas nihutada? Sellele on lihtsam vastata, kui vaadata arve.

Eesti taasiseseisvumine tõi kaasa kõiki eluvaldkondi ja kogu ühiskonda läbivad ulatuslikud muutused, muuhulgas majanduse ja hõive struktuurimuudatused. Erandiks ei olnud ka demograafia. Nihked toimusid nii sündimuskäitumises kui rändemustrites.

1990. aastatel muutus loomulik iive negatiivseks kogu Eestis, nii ka Pärnu linnas ja maakonnas. Tulemuseks oli rahvaarvu vähenemine ja rahvastiku vananemine. Pärnu linnas oli rahvastiku kahanemine ulatuslikum kui linna ümbritsevas maakonnas.

Kahe viimase rahvaloenduse vahel ehk 1990. aastatel kaotas Pärnu linn siseriikliku rände tõttu elanikke enam-vähem võrdses suurusjärgus nii Pärnumaa valdadele kui pealinna regioonile. Umbes kolmandik kaotatud elanike arvust saadi “tagasi” Eesti muudest piirkondadest.

Üldine rändemuster oli selline, et pealinna liikusid valdavalt noored, kuni kolmekümneaastased. Seevastu maakonda suundusid parimas tööeas inimesed ja pensioniealised. Eesti muudest piirkondadest juurdetulijate seas domineerisid 30-49aastased inimesed.

Kokku kahanes Pärnu rahvaarv ligi 7000 ehk 13 protsendi võrra. Mõjutegureid oli peale eespool mainitud negatiivse siserändesaldo loomulikult veel, näiteks negatiivne loomulik iive. Märkimisväärset osa mängisid kindlasti rändevood Eestist välja.

Pendelränne maakonnast linna üha suureneb

Eeslinnastumine, valglinnastumine, pendelränne ja linnaregioon on küll abstraktsed mõisted, kuid neil on reaalsed tagajärjed.

Traditsiooniliselt mõistetakse linnastumise all rahvastiku ruumilist koondumist ja seda mõõdetakse linnades elavate inimeste arvu osatähtsusena kogurahvastikust.

Tänapäeval on mõisted “linn” ja “linnastumine” saanud uue tähenduse. Linnadena käsitletakse üha sagedamini funktsionaalseid linnaregioone, mille seob tervikuks igapäevane tööalane pendelränne. Levinuima määratluse järgi hõlmab linnaregioon keskuslinna ja seda ümbritsevat tagamaad ehk neid linnu ja valdu, mille töötajatest vähemalt 15 protsenti töötab keskuslinnas.

Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas, kus eeslinnastumisel on pikem ajalugu, on see protsess kaasa toonud ulatuslikke elustiili ja demograafilisi muutusi.

2003. aastal koostatud Pärnu linna ja maakonna rahvastikuprognoosi pikemaajaliste trendide analüüsist selgus, et suur osa Pärnumaast moodustab sisuliselt ühtse tööjõuareaali ja funktsionaalse terviku, kuigi maakonnakeskusest kaugemalasuvad vallad on üsna iseseisvad.

Võrreldes nõukogude aja lõpuga, oli pendelränne aastaks 2000 maakonnast Pärnu linna kahekordistunud. Kokku töötas Pärnus pisut üle veerandi maakonna hõivatud inimestest. Pendelrände kasv on olnud suurim nendes valdades, mis on saanud Pärnust juurde kõige enam elanikke.

Nii on praegu toimuv lähivaldade elanikkonna kasv sarnane eeslinnastumisega lääneriikides. Kokku kolmveerand maakonna tööalasest pendelrändest lähtub Pärnu linna lähivaldadest. Näiteks töötas Pärnu linnas ligi kaks kolmandikku Sauga valla hõivatud inimestest, Paikuse, Sindi ja Audru hõivatud elanikest pool, Tahkurannas ja Ares ligemale kolmandik.

Andmed Pärnu linnaregiooni kohta

Pendelränne on ilmselt kasvav trend ja puudutab tööinimeste kõrval koolilapsigi. Nii näiteks oli 2001/2002. õppeaastal Pärnu linna õpilaskonnas maakonnast pärit lapsi ligi 15 protsenti, käesolevaks õppeaastaks oli vastav protsent tõusnud juba pisut üle veerandi.

Selle aasta alguses jaotus Pärnu maakonna elanikkond järgmiselt: pool rahvastikust elas Pärnu linnas, pisut alla viiendiku Pärnu linna lähitagamaal (Audru, Sauga, Paikuse, Tahkuranna) ning ligi kolmandik ülejäänud valdades.

Alates viimasest rahvaloendusest 2000. aastal on rahvastikuregistri andmetel toimunud järgmised muutused.

Maakonna rahvastiku üldarv on jäänud üldjoontes samaks.

Pärnu linna rahvaarv on kahanenud 4 protsendi ehk ligi 2000 inimese võrra. Pärnu linna lähitagamaa kokku on seevastu kasvanud 13 protsendi ehk ligi 2100 inimese võrra.

Enim on rahvaarv tõusnud Paikuse ja Sauga vallas, mõlemas ligi veerand võrreldes sajandivahetusega. Nende kahe valla arvele võib kirjutada kaks kolmandikku Pärnu linna lähitagamaa rahvastiku kasvust.

Omavalitsus on teenuste pakkuja

Eelpool toodud arvud kinnitavad, et suur hulk inimesi, kes elab linnalähedastes valdades, käib linnas tööl ja tarbib linna teenuseid (haridus, kultuur, ühissõidukid jne), kuid maksud maksab vallas. Lähivaldade juhtidele võib selline areng ju praegu meeldida, aga see rõõm on lühinägelik.

Lähivaldade tulubaas ei kerki kunagi sellisele tasemele, et pakkuda linnaga samas mahus ja sama kvaliteediga teenuseid. Asjade senise käigu juures aga keskuslinna Pärnu võimalused aina vähenevad.

Soomlased on jõudmas haldusreformini, kus paljude omavalitsuste ühinemise üks argument on inimeste arv. Näiteks nii Mikkeli kui Kouvola linnastu moodustamisel (ühinemisel) kõneldakse maagilisest 50 000 elaniku piirist, mis andvat ühele linnale võimaluse pakkuda kõikvõimalikke teenuseid. Ilmselt kehtib see tõde meilgi ja põgus pilk kaardile annab meile ette linnastu võimalikud piirid.

Kõik see on tegelikult unustatud vana ehk enam-vähem Pärnu kirikukihelkond, mis moodustati juba Rootsi ajal ja hõlmas Sauga, Reiu ja Uulu valda. Sauga valda kuulus ka varem Papsaare küla.

Tänapäeval võiksime ideaalis näha Pärnu linnastu osadena peale Pärnu eelkõige Sauga valda, Papsaare küla, Paikuse valda, Sindi linna ja Reiu küla (kokku ligi 55 000 elanikku). Seda ideed toetab ajalooline identiteeditunne – Pärnu kihelkond.

See on ideaal, milleni on väga raske jõuda. Võtmeroll on kogu protsessis Sauga vallal, mille ühine piir linnaga on kõige pikem.

Mida ühinemine elanikele annab?

Eelkõige paraneb teenuste kvaliteet. Korrastub lasteaia- ja koolivõrk, ühissõidukiliikluse levik ei ole enam pärsitud maakonna ja linna hangetest, vee- ja kanalisatsioonivõrku saab arendada süsteemselt. Just ühine planeerimine on see, kus kajastuvad kõige paremini ühinemise idee plussid.

Peale rahvaarvu kriitilise massi on oluline territoorium, mida katab hästi läbimõeldud üldplaneering ehk strateegiline plaan elust meie linnas(tus).

Linnastu tekkimisel astuvad töösse linnaosad oma valitsustega. Tõenäolised linnaosad võiksid asuda Papsaares - Vana-Pärnus, Saugas, Tammistes, Paikusel, Sindis ja Reius-Raekülas.

Kuidas ühinemised võiksid toimuda?

Eestis üritati juba kord haldusreformi ellu viia, kuid kahjuks kõige reformimeelsem erakond nurjas selle. Järgmise katseni ei jõuta ilmselt niipea. Võib-olla ehk siis, kui on aru saadud, et haldusreformita viie jõukama Euroopa riigi hulka ei saagi.

Seega on kogu otsustamine omavalitsuste volikogude käes. Põhimõtteliselt võiks protsess välja näha selline, et ühinevad omavalitsused võtavad volikogus vastu otsuse ühineda ja järgmistel kohalikel valimistel valitakse juba ühine volikogu. Esimene võimalus seda teha on 2009. aastal.

See ei takista kõikvõimalike ühiste struktuuride loomist juba varem. Soomes näiteks istuvad Mikkeli endises maavalitsuse saalis koos kolme ühinenud omavalitsuse volikogud, kokku üle 100 saadiku. See on juba tõsine osalusdemokraatia. Soomeski moodustatakse ühinemisotsuse järel ühiskomisjon, kes arutab läbi kõik üksikasjad ja koostab ühinemiskava.

On selge, et ühinemiseni jõuda ei ole kerge. Loodan isiklikult, et naabervaldade juhid ja volikogud suudavad ühel hetkel aru saada, et nende põhitöö – rahva teenimine – õnnestub ühiselt paremini.

Mart Alliku, Pärnu abilinnapea