N, 11.08.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kuidas Endla teater ilmasõjas maha põles

Olaf Esna
Kuidas Endla teater ilmasõjas maha põles
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Endla varemed 1961. aastal. Andnuks ju taastada küll, aga võõrvõimule ei istunud maja rahvuslik maine.

Arhiiv
Endla varemed 1961. aastal. Andnuks ju taastada küll, aga võõrvõimule ei istunud maja rahvuslik maine. Arhiiv Foto: parnupostimees.ee

Juba üle 60 aasta väidetakse raamatust raamatusse ja kirjatükist kirjatükki raudse järjekindlusega, et Endla teatri põletasid 1944. aastal maha sakslased, viimati korrati seda väidet 20. novembri Pärnu Börsis.

Arusaadav, et nõukogude ajal oli üksnes sakslastel tikkude ja süütepommide monopol, teistel sõdijatel selliseid ohtlikke mänguasju ei olnud või oskasid nad neid kasutada ainult õiges kohas.

Vaieldamatult panid Pärnust lahkuvad sakslased põlema rea hooneid, esmajoones küll neid, mille olid hõivanud oma tarbeks, kas kasarmuteks või laatsarettideks.

Erinevalt Esimesest maailmasõjast, mil Endla teatri hoone rekvireeriti ajutiselt 1917. aasta septembrini sõjaväehaiglaks, seda Teise maailmasõja ajal ei tehtud ja seepärast polnud sakslastel teatrimajja asja.

Ilmselt pole keegi tähelepanelikult lugenud või tõsiselt võtnud kirjaniku ja ajakirjaniku Karl Eerme (1905-75) kaheosalist mälestusteraamatut ”Päevata päevad ja ööta ööd“ (1962-63), mille pärnakas Elmar Jürvetson ilmutas New Yorgis oma Kultuuri kirjastuse kuludega.

Mälestused on küll üks ilukirjanduse alaliike, kus autor paneb sündmused vahel kirja nii, nagu need tema arvates võisid olla. Kõige markantsem näide selles valdkonnas on ühe puhmaskulmulise peasekretäri ulmelood ”Väike maa“ jt. Miks oleks kunagine Pärnu Päevalehe toimetaja (1936-40) pidanud niimoodi toimima?

Pealegi oli Endla halvasti maha põlenud. Kes lapsepõlves on neis varemetes uudishimutsenud, peaks mäletama, et Rüütli tänava poolses küljes olid teatril aknadki terved. Seda väidab ka Lehte Lind ajakirjas Kultuur ja Elu (nr 5, 1992). Kui hävituskomando oleks maja süüdanud, oleks alustatud alumiselt korruselt.

Selgituseks veel niipalju, et Laidoneri tänav on taas Vee tänav. Tütre ema on näitleja Erna Korjus, kellega Karl Eerme oli abielus aastatel 1938-40. Tütar omakorda on tuntud kultuuritegelane, teleajakirjanik ning Kodulinna liikumise ema Tiina Mägi. Kes tahab, usub Eerme mälestusi, aga seda ei pea tegema.

Augsburgi põgenikelaager oli selles mõttes paljudele meestele meeldiv laager, et selle külje all asuva Messerschmidti lennukitehaste lennuväljadel oli hulk ameeriklaste purustatud lennukeid. Õieti öeldes ei kutsunudki mind Messerschmidti lennukirusud niipalju enese juurde kui nende lähikonnas asuv prügimägi, mida DP keeles nimetati ”Trumani poeks“.

Järjekordsel jalutuskäigul kaaslastega prügimäele leidsin saksakeelsete vanade raamatute juurest sületäie ingliskeelseid raamatuid ja ajakirju. Teiste seas oli seal paks raamat ”The World Almanack 1949 and Book of Facts“.

Mind köitsid almanakis avaldatud sõjakroonika leheküljed. See oli enam kui viiekümneleheküljeline tiheda petit-kirjaga kroonika Teise maailmasõja sündmusist 1943. aasta detsembrist kuni 1944. aasta detsembrini.

Silmad otsisid pisikirjast 23. septembrit, mu kodumaalt lahkumise päeva. Paarikümnerealises ülevaates selle päeva kohta märgiti lakooniliselt: ”In Estonia British planes bombed the port of Pearnu “

Neid ridu mitu korda lugedes pidin tahes-tahtmata uskuma uskumatut: meie ei olnudki viimasel kodumaa ööl venelaste pommide all, vaid nende liitlaste – inglaste pommide all, mis 23. septembri ööl Pärnu purustasid ja põletasid!

Ja mul tuli too raske öö üksikasjades meelde

Inimestel, kes tulid meile vastu ja meiega tagasi ei pöördunud, oli õigus: Pärnu raudteejaama ei olnud enam. Seal suitsesid ainult tukid. Mõni vagun oli rööpmetelt külili langenud. Endla teatri maja taga ei olnud kaubanduskooli ega teisi hooneid. Ainult suitsevad varemed ja püstiseisvad korstnad kõnelesid sellest, mis oli seal varem olnud.

Sõitsime mööda inimtühja Kalevi tänavat sadamasse. Seal olid suured küttepuude virnad ja propsihunnikud kai ääres pragisevates leekides. Küllap need olid lahkuvate sakslaste poolt põlema pandud.

Põlevate virnade lähedal oli mitu mahajäetud veoautot, mida inimesed oleksid vajanud oma elu päästmiseks. Millegipärast olid aga autod kasutamata jäetud. Eemal madala valge sadamahoone lähedal paistis trobikond sõdureid.

Meie autojuht sõitis vallikraavi äärde, jättes masina varjulisemasse kohta. Meie, paarkümmend sõdurit, kes jõudsime esimestena rügemendi voorist Pärnu, siirdusime aga sadamahoone juurde. Lootsime seal kohata saksa koloneli, kes oli lubanud korraldada laevale pääsu ja kes tõepoolest saatis rügemendile kümmekond veoautot Lutsu metsavahi juurde vastu.

Saksa koloneli ei olnud seal, kuid sõdurite juures seisis tikksirgelt eestlane kapten K. Ta oli varem oma meestega Pärnu jõudnud, ja nagu hiljem selgus, saksa koloneliga kontaktis olnud.

Ta seisis seljaga mere poole ja märkasin esimesena, et muulide taga taevas süttisid põlema ”jõulupuude“ värvilised tuled.

”Härra kapten, lennukid tulevad Pärnut pommitama! Uskuge mind! Nad on üsna varsti siin. Või kui te ei usu, eks vaadake siis ise üle õla, mis on mere kohal taevas!“

Nende sõnade peale pöördus kapten järsku otsekui elektrilöögist tabatu mere poole ja nähes ”jõulupuid“, hüüdis peene, kileda häälega: ”Mehed, mehed, võtke oma relvad ja pakid ning marss-marss varjendisse, sest lennukid tulevad!“

Ta jooksis ise esimesena varjendi poole ega kuulnudki vist lähenevate lennukite mürinat mere kohalt.

See oli õhtul kella üheksa-kümne vahel. Pommitamine kestis paar tundi raugematu ägedusega, kuigi mitte nii ägedalt kui 9. märtsi ööl Tallinnas.

Püüdsime vallikraavi all varjendis selgusele jõuda, kas venelased heidavad Pärnule süüte- või lõhkepomme, kuid esialgu oli seda raske kindlaks teha.

Kuna septembritaevas Pärnu kohal muutus ikka heledamaks ja heledamaks, oli varsti selge, et langeb kõige enam süütepomme. Kuna kõik linnaosad põlesid, ei olnud lennukeil raskusi oma koormate allaheitmisega, mispärast olime kindlad, et osa pommilaadungist langeb otse sadamale. Aga seda ei juhtunud, pomme langes üle linna laiali.

Enne südaööd jäi väljas vaikseks. Ainult tuli pragises ümberringi. Sadamakail oli peale paari mahajäetud veoauto üks sõiduauto, mis osutus sõidukõlvuliseks, sest see oli käivitusvõtmega. Keegi kaaslastest oli autojuhiks ja ma astusin tema kõrvale masinasse, öeldes: ”Sõidame korraks läbi Pärnu! Jumalagajätuks “

Laidoneri tänaval olid majad purustatud ja Niguliste kirikust ragisesid leegid välja, kuna raekoda paistis tervena. Postkontori ees oli tänav purunenud müüri prahti täis ja paar jämedat puud risti üle tänava. Seepärast sõitsime otse üle väikese Lastepargi muru Kalevi tänava purustatud majade vahele.

See oli valus pilt, mis avanes Pärnu peatänaval. Nii ühel kui teisel poolel purunenud majad ja katkiste klaasidega aknad. Mõnel purunenud vaateakna avausel olid näha ilmsed rüüstamise märgid, isegi auväärne Lõvi apteek ei olnud sellest pääsenud. Kõnniteel vedeles sületäis pudelikesi ja pakikesi. Samuti selle kõrval asuvast kunagisest raamatukauplusest oli kuidagiviisi tänavale sattunud raamatuid.

Kuid mu toonane töökoht, Pärnu Päevalehe toimetus Kirjastusühisuse majas, oli pääsenud pommitamisest tervena. Sellest mööda sõites näis kõik endisena.

Vasakule jäid Hommiku tänav ja teised vaiksed tänavad majadega, mis olid sajandeid püsinud ja nüüd hävinud või purunenud. Näib, et siia ei olnud süütepomme langenud. Kuskil ei põle. Nüüd jääb venelastele see trükimasingi Jürvetsoni trükikojas, kus aastakümnete eest trükiti Eesti iseseisvuse manifest Ja mis on saanud sellest lillepoest, kelle omanik iseseisvuse saabumise eelõhtul luges kokkutulnud tuhandetele Endla teatri rõdult ette iseseisvuse sõnakirja?

Juba paistiski Kalevi tänava lõpul Endla teatri maja, kuid mitte valge hoonena nagu varem, vaid roosakaskollasena, sest põleva linna kuma tantsiskles sellel.

Peatusime Endla ees. Selle laial trepil istus sõdureid. Nad olid pärast pommitamist tulnud välja teatrimaja keldrist.

Läksin Endlasse. See oli alati olnud heledates tuledes, valge nagu päisel päeval. Nüüd oli see pime, tühi ja otsekui hüljatud. Ainult põleva linna tulekuma valgustas mahajäetud ruume. Kõndisin jalutussaalis kui kaugelt tulnud võõras mees, otsides seintelt pooleldi käsikaudu tuttavaid nägusid, ka oma tütre ema. Kuid sealt olid kadunud näitlejate raamistatud pildid. Kuhu olid need jäänud, kes oli need ära viinud?

Järsku kostsid hääled pimedusest: ”Endla põleb, põleb! Katuselt löövad leegid välja,“ kuuldus alumiselt korralt hääli niisuguse tooniga, nagu oleks see midagi iseäralikku, et põlevas linnas ühel hoonel löövad leegid katuselt välja.

Mõned inimesed ruttasid trepist üles, eeskojast kostis rohkemgi hääli.

Ruttasime pööningule, kus tulekolle otsis teed edasi. Millegipärast oli süütepomm oma hävitustööga viivitanud. Tule kustutamine näis olevat kerge ja mehed otsisid selleks abinõusid.

”Jätke see, mehed! Las põleb! Las põleb Endla maani maha!“ kostis kellegi hääl pimedusest tükk maad eemal tulekoldest.

Ütleja tuli tulele lähemale ja küsisime vanemalt mehelt, mis tal on selle vastu, et tuli on vaja kustutada, ja mis on tal sellega tegemist, et tahame teatrimaja päästa.

”Vaadake, kallid sõbrad,“ lausus võõras veenvalt, ”kui Endla maha põleb, siis on sellest suurest kahjust ometi suur kasu: venelastel ei ole siis suuremat miitinguruumi Pärnus! Milleks seda neile jätta? Las põleb! Kord, kui venelased siit jällegi välja aetakse, põletavad nad lahkudes nagunii Endla maja maha. Eks ole?“

Mehe jutt oli õigel kohal ja me tulime pööningult alla ning leegid võisid ikka enam ja enam enesele teed leida.

Kuigi Endla põles, ei raatsinud me sealt veel lahkuda. Nii armas oli see hoone. Tundus, nagu põleksin koos Endlaga. Ometi oli leegitsus ülal veel laega lahutatud. Käisime kaaslastega ruumist ruumi, teades oma sammude kordumatust. Lõpuks jõudsime alumisele korrusele kööki, kus mõni sõdur oli leidnud tulekuma valgusel laualt süldikausse.

Võtsime meiegi süldikausikesed, köögilaua sahtlist kahvleid ning istusime põleva teatrimaja trepile. Katus ragises ja praksus, kuigi oli plekist. Aga leegid olid sellest juba välja löönud ja tulekuma langes hoone ette väljakule kolletama löönud murule.

Meil käis viinapudel vaikselt käest kätte. Viimne suupala maitses hästi, kuigi olime peielised. Ainult viin oli mõru ja vastik nagu see sünge septembri hävitusöö, milles viibisime.

Tagasi üles