Pimekurdi Kalju Arukase hinge hoiab elus tegevus

Pimekurt Kalju Arukase trükib nägijatele mõeldud masinal sõna “ajakirjanikud”. Abikaasa Aino uurib, kui veatult see välja tuli. Henn Soodla

FOTO: parnupostimees.ee

Kalju Arukase (72) sündis kurdina, kuid kuri saatus võttis talt silmanägemisegi ja mees on elanud 24 aastat pimekurdina – inimesena, kes ei kuule ega näe.

Kui abikaasa Aino nende ühist last ootas, nägi Kalju veel üsna pisut. Ka väikest Gerdat, kes neile sündis, suudab isa meenutada vaid väheste detailidega, sest silme ees muutus päev-päevalt ähmasemaks, kuni saabus täielik pimedus.

“Olen õnnetu, et ei saanud oma silmaga näha tütart suureks sirgumas. Tegelikult ei näe ma ju teda enam kunagi, see on mu suurim kurbus,” murdub mees nostalgiahetkedel.

“Kalju on väga õrna hingega ja õpihimuline,” teab pimekurtide tõlk Anne Nisumaa. Ühes pimekurtide laagris tutvustas Anne talle kurtide tähestikku ehk daktüloloogiat. “Õpetasin need selgeks ta peopesas. Imeline oli, et ühe tunniga olid tal kõik tähed peas ja esimene sõna, mis ta kirjutas, oli Anne. Nii armas. Kokku saades kallistame alati. Kord ütles ta: “Sa oled nii pikk!” Sel korral kandsin kõrge kontsaga kingi.”

Ka teine tõlk Valeri Peet tunneb Arukase peret hästi. Tõlkidega hoiavad pimekurdid tihedamat sidet kui vaegkuuljad ja -nägijad, sest nendel on raskem suhelda.

Aino kaotas hea kuulmise kahekuusena ajukelmepõletiku tõttu. Nägemine on tal korras ja mida ta vestleja öeldust hästi ei kuule, selle loeb osavalt huultelt.

Meie kohtumisel ütlebki Aino naerusuiselt: “Ei ole vaja minuga nii vau-vau-vau aeglaselt rääkida, saan aru küll.”

Aga Kaljuga rääkimisel palub temagi abi: “Valeri, aita, sina oskad paremini.” Vestlus Kaljuga on, nagu vaataks tummfilmi: pilt on, häält ei mingit.

Kadus oskus mehega suhelda

Kui Kalju oli ainult kurt, polnud Ainol probleemi: viipekeele abil sai asjad selgeks räägitud. Nägemise kadumine keeras kõik pea peale.

“Tundsin, et ei oska temaga enam suhelda. Viiplemist ta enam ei näinud ja eluisugi kadus tal. Tõmbus enesesse, varjus oma tuppa. Hakkasin kartma: äkki teeb endale midagi. Ta oli mitmeti mõista andnud, et elul pole enam mõtet,” meenutas Aino.

Kalju istus meie jutu ajal Ainoga naise vastas sirgena, liikumatud silmad tõsises näos ühte punkti suunatud. Kui meie ümber oli melu – uudistasime tütrest tehtud pilte –, valitsesid tema jaoks vaikus ja pimedus. Seda oli kõhe aduda.

Tõlk Valeri küsis isalt tütre kohta. Mees rääkis meeleldi. Gerda õpib Ameerikas Illinoisi osariigis pangandust. Ta on vanemaid endale külla kutsunud ja Aino lähekski, kui Kalju kaasa tuleks. Isa aga leiab: “Mis mõte sel on, ma ei kuule ega näe ju mitte midagi!”

Naine ohkab: tema läheks, aga üksi ei taha. Tütar ilmselt ei tule Eestisse tagasi, jääb sinna, kui kooli lõpetab. “Ja mis tal siin teha olekski?” küsib ema mõtlikult.

Aino siirdub jutus pisut tagasi ja räägib, kuidas ta tudeerimas käis. “Kurtsin tõlkidele, et ei oska enam mehega suhelda, ja meid saadeti Tallinna õppima,” seletab ta.

“Pimekurtidel on oma tugiliit, kus õpetatakse taktiilset (kompimisega tajutavat – toim) viipekeelt. Pimekurdiga saab rääkida ainult taktiilse keele abil,” täpsustab Valeri öeldut.

Aino näitabki kohe, mida tähendab taktiilne viipekeel, mida ta viis korda pealinnas tudeerimas käis. Ta võtab Kalju käed oma kätesse ja hakkab viiplema, puudutades ühendatud käte abil kogu aeg Kaljut, vahelduseks ka ennast. Mees vastab samaga ja nad vehklevad ühendatud kätega edasi-tagasi nagu pantomiimis. Korraga katkestab Aino suhtluse ja palub: “Valeri, tule nüüd sina, sul läheb paremini. Ta ei saanud minust aru.”

Aino üritas Kaljult jõulude ja aastavahetuste kohta pärida – mida ta mäletab.

Jõulud on vähemalt silmatud

Igas halvas leidub tükike head. Kalju puhul tähendas see, et õnneks oli ta kord nägija ja vähemalt mälestusedki sellest ajast aitavad hetke täiuslikumalt tajuda. Laps-pimekurdid, keda Pärnus ei ole, aga Eestis leidub, on selle võrra õnnetumad.

Kalju ja Valeri tummfilmi tõlge on järgmine.

Kalju töötas nooruses tislerina Viisnurga mööblikombinaadis. Sel ajal hakkasid nad Ainoga kurameerima. Aino ise töötas algul õmblusvabrikus, siis läks kurtide ühingusse.

“Viisnurgas juhtus selline lugu, et koristaja oli WCsse mingit hapet jätnud, mis Kaljule silma sattus,” ütleb Aino, kes vestlusest aru saab, vahele. “Mina sain sellest teada siis, kui Kalju hakkas mulle õhtuti rääkima, et toas on pime, õuevalguses näeb paremini, lähme parem õue.” Siis otsiski Aino arstidelt abi.

“Jõulupeod olid toredad,” jätkab Kalju Valeri abiga. “Olin aktiivne sportlane ja näitleja, maletaja, fotograaf. Tegin laval isegi pantomiimi ja armastasin maalida, eriti portreesid. Olen olnud kiiruisutaja, suusataja, astunud üles rahvatantsus. Jalgrattasõidus Turisti klassis tulin Pärnu linna meistriks. Albumis on foto, kus poseerin jalgrattaga – olen koos Ants Antsoniga võistlemas käinud. Jõulupidudel võeti alati seda tublidust arvesse, tehti kingitusi.”

Kalju teab jõuluvärve, mäletab aastavahetuste sära. Et ta on oma eripära tõttu sunnitud palju omaette olema, leidis ta tugiliidu abiga üsnagi sobiva tegevuse. Tallinnas õpetati Kaljut tavalise kirjutusmasinaga trükkima ja ta alustas oma eluloo kirjapanemist.

Trükimasin erineb selle poolest, et paremale ja vasakule jäävate tähemärkide vahele on pandud väikesed näpuga tuntavad mügarikud. Kaljul peab olema peas, millised tähed kus asuvad. Ongi. Aino pistab pistiku seinakontakti, Kalju sätib tööle hakanud masinasse kirjutuspaberi ja trükib meile nobedalt sõna “ajakirjanikud”. Isegi tõlk Valeri on imestunud ja tunnistab, et Kalju see oskus on talle üllatus. Pimedatele on leiutatud omad masinad, pimedate kirjas raamatud, mida kõik lugeda oskavad. Aga et üks pime trükib nägijatele oma eluloo – uskumatu!

Aino toob ime kinnituseks juba valmis ja parandatud esimese osa “Minu elulugu”, aasta 2006.

Selles rullub lahti Audru valla Lindi küla väikese kurdi poisi elukäik. Silma jääb lõik aastast 1943, kui Kalju õppis Tartu kurttummade koolis ja jõuludeks koju tuli.

Autor meenutab:

“Meie peres toimusid jõulud nagu eestlastel kombeks. Õhtul süüdati küünlad ja oodati veel külalisi. Kõige rohkem ikka näärivana. / / Näärivana tahtis kuulda minu häält. Rääkisingi talle aeglaselt, ise näpuga samal ajal näidates – papa, mamma, laps, laud, tool, pakk, köök, ahi. Ja näärivanal oli hea meel, ta silitas mind justkui lohutades. Kuid kahjuks ei osanud ma ühtegi jõululaulu laulda, seisin vaikides nagu tumm.”

Käsitöö teema tõstab toolilt

“Kui tal on midagi käsil, on hästi. Iga tegevus hoiab ta meeli elevil ja hing on elus,” kinnitab Aino.

Naine edastab küll enamiku olulistest uudistest, mis iga päev ajalehtedes ja teleris jooksevad, kuid sellest jääb Kaljule väheseks. Käsitöö teema jutus paneb mehe toolilt püsti tõusma. Ta näitab nüüd munadepühaks meisterdatud väikest munavankrit, kuhu naine jänku ette sidunud. Siis tuleb peidust välja õunapress – väike, aga tegija. “Oma õunad tegin sellega mahlaks,” ütleb Aino. Iga millimeeter selles pressis on kümneid kordi mehe näppude all olnud.

Kodukorteris Aia 17 majas ei ole ükski uks alla vajunud ega karju – kõik Kalju töö. Mees näitab, millise abivahendi ta uste lengides olevate soonte nurkade tasandamiseks teinud. Iga millimeeter on siingi näpuga üle katsutud ja abivahend mahub täpipealt soone sisse – tavalise höövliga nurki ju ei tasanda.

Ilmaasjata ei öelda, et pimedatel on silmad näppude otsas. “Enne olid uksed nii,” näitab Aino end viltu kallutades.

“Ta lõhub mul suvel puid. Praegu toob puud tuppa, sätib need ahju ja paneb tulegi otsa,” üllatab Aino meid edasi. “Sellele diivanile, abieluvoodile, toolidele siin toas pani ta uued katted, porolooni alla ja puha. Tegi pimedana isegi kasvuhoone valmis, istutas oma käega tomateid – võttis mõõdu, kui kaugel taimed üksteisest olema peavad, ja pani kasvama.”

Kalju läheb lõpuks nii hoogu, et toob, ise näost õhetades, lagedale oma kätega meisterdatud höövli. See on tehtud 1957. aastal, kui ta veel nägija oli. Seda vaadates ei jää kahtlusevarjugi: mees oli tisleriametis priimus.

Kalju võtab meie lahkudes Valeri käed kahte pihku. “Kõik hea minuga on sündinud tänu Ainole. Temata oleks olnud väga halb,” tõlgib Valeri.

Aino ütleb oma soovi ise. “Käime Kaljuga tihti linnas, ka poodides. Inimesed, ärge vahtige pidevalt pimedaid ja ärge müksige neid kui alaväärtuslikke,” lausub ta.

Tagasi üles