Kuidas sai porgandist puuvili?

Eurodirektiivid jõustuvad vaid siis, kui nendega on päri Euroopa Liidu kõik liikmesriigid. Samal ajal tuleks direktiividest välja noppida parim, mitte neid lolli järjekindlusega täita.

2004. aastal lõi Eestis laineid valitsuse määrus, mis nimetas eurodirektiivi eeskujul kurgi, tomati, porgandi, rabarberi ja kõrvitsa puuviljadeks.

Ent kuidas sellised vaimusünnitused õigupoolest Euroopas seaduseks saavad?

Pikk tee seaduseks

Euroopa Liidu seadusandlikud organid on europarlament ja Euroopa Liidu Nõukogu ning täidesaatev institutsioon on Euroopa Komisjon.

Europarlament ja Euroopa Komisjon on kõigist liikmesriikidest sõltumatud ning mõlema liikmed on aruandekohustuslikud vaid oma valijate ees. Euroopa Komisjon ja europarlament peavad tegutsema Euroopa Liidu kodanike huvisid silmas pidades.

Euroopa Liidu Nõukogu koosneb seevastu liikmesriikide ministritest. Neli korda aastas Brüsselis või Strasbourgis kogunev Euroopa Liidu Nõukogu ongi koht, kus saavad algatuse kõik eurodirektiivid.

Näiteks sellesama puuviljadirektiivi idee tuli Portugali valitsuselt. Nimelt armastavad portugallased porgandist moosi keeta, ent ükski eurodirektiiv ei lubanud porgandimoosi moosiks nimetada. Et seadusandlus ühtlustada, tegi Portugal Euroopa Liidu Nõukogus ettepaneku porgand koos teiste köögiviljadega nimetada puuviljaks, et neist keedetud moosi võiks Euroopa Liidus ametlikult moosi nime all turustada.

Ent see on vaid üks näide. Soomest valitud Euroopa Parlamendi saadiku Piia-Noora Kauppi teada tehakse Euroopa Liidu Nõukogus sadu ettepanekuid euroliidu seadusandluse muutmiseks või ühtlustamiseks.

Neist sadadest ettepanekutest nopib Euroopa Komisjon välja need mõtted, mida Komisjon peab vajalikuks Euroopa Liidu kodanike elujärje parendamiseks. Väljanopitud ideed suunab Komisjon arutamiseks Euroopa Parlamenti, mille alluvuses asub ideid komisjonides teostama tohutu ametnikevägi.

Kui ametnikud on dokumendi kokku pannud, võtab europarlament selle vastu või lükkab tagasi. Vastuvõetud direktiiv või muu dokument saadetakse Euroopa Liidu 27 liikmesriigi parlamentidele kinnitamiseks. Rahvusparlament suunab dokumendi tagasi Euroopa Liidu Nõukogusse.

Lõppotsus võetakse vastu siis, kui mõlemad kojad, nii Euroopa Parlament kui Euroopa Liidu Nõukogu on dokumendiga nõus. Kui mõlemad on valmis, üritavad parlament ja nõukogu leida ühise lõppteksti. Nii võib protsess võtta aastaid.

Direktiive tuleb mõistusega võtta

Eesti eurosaadiku Tunne Kelami arvates täidavad eestlased direktiive liiga agaralt.

“Enne ühinemist euroliiduga viidi Eestis sisse täiendavad sanitaarnõuded koolisööklatele ja väikepoodidele,” meenutas Kelam. “Oli valik: kas täita neid nõudeid kiiresti ja rangelt või vaid näidata, et nõudeid täidetakse. Eestis täideti rangelt ja mis oli tulemus? Väikepoed pandi lihtsalt kinni. On absurdsusi, mida ei saa alati sõna-sõnalt täita, vahel peaks olema enesekindlam ja vaatama, kuidas nõudeid paindlikumalt täita, nii et keegi kahju ei saaks.”

Nii on Kelami kinnitusel europarlamendi ja Euroopa Komisjoni pesades Strasbourgis ja Brüsselis tavaline, et sanitaareeskirju alati ei täideta.

Kelami teada on valitsustel tekkinud tore komme süüdistada kõiges halvas Euroopa Liitu ja kõiges heas kiita ennast.

“Tegelikult on kogu võim ikkagi liikmesriikide valitsuste käes, mitte Brüsselis,” selgitas Kelam. “Valitsusel on lihtsalt kasulik kõik halb Brüsseli kaela ajada.”