Pärnu vangla viimased päevad

Asso Puidet
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba minema veetud vange nutavad kongides taga alasti kistud raudnarid ning napis rõivastuses näitsikute pildid seintel ja öökappidel. 

Urmas Luik
Juba minema veetud vange nutavad kongides taga alasti kistud raudnarid ning napis rõivastuses näitsikute pildid seintel ja öökappidel. Urmas Luik Foto: parnupostimees.ee

Üks, võib-olla mitte just kõige helgem ajajärk Pärnu ajaloos on oma lõpu leidnud. Vange enam siinmail kinni ei hoita. Heitsime viimase pilgu agoonias tõmblevale Pärnu vanglale.

Pärnakas mõistab heal ja kurjal vahet teha: kui päevakorda kerkis pataljoni laialisaatmine, tõusis hädakisa taevani ning Pärnu Postimees tunnistas selle möödunud aasta arutuimaks ettevõtmiseks, seevastu vangla sulgemise valisid Pärnu Raadio kuulajad aasta kordaminekuks.

Raadiokuulajad ja retsid võivad nüüd käsi kokku lüüa, sest käesolev nädal jääb vangla jaoks viimaseks.

Õigupoolest on see 19. sajandi keskpaigas valminud hoonekompleks nüüdseks vaid nime poolest vangla. Kogu klientuur kupatati mööda kodumaa kinnipidamisasutusi laiali. Sama saatus ootab aastatega kokku kogutud vanglanodigi.

Mis ripakil, see ära

Nii mõnigi Pärnu vangla eksasukas võib peatselt enese külje alt leida tuttava metallraamiga nari. Ehk koguni avastada end kanget teed rüüpamast sellesama laua ääres, kuhu aastaid tagasi oma nimetähed kratsis. Mõnes kambris juba meenutavadki seal kunagi seisnud lauda ja pinke veel vaid betoonpõrandast turritavad poole sentimeetri kõrgused terasköndid.

Massiivseid vanglamüüre palistav okastraat, mis ähvardas põgeneda püüdva vangi soolikad välja rebida, on juba osaliselt maha kistud ja vedeleb kokkurullituna asfalditud siseõues, suutmata enam kedagi hirmutada. Kadunud on hoovi sektoriteks jaganud metallaiad.

Koos viimaste vangidega lahkusid siit valvuridki. Monitorid, millest nad oma hoolealuste tegemistel silma peal hoidsid, mustavad pilditult. Praegu koguvad need tolmu, ent peatselt haaravad töömehe jõulised käed need sülle ja kannavad minema. Igale vähegi väärtuslikule asjale on leitud uus omanik.

Näiteks kannab pääslaruumi laualamp paberteibist käristatud silti, millele sinise vildikaga kirjutatud “Murru”. See tähendab, et lamp jõuab Murru vangla valvuri lauale.

Sama märgistust kannavad telefonid, mille vahendusel vangid kokkusaamisruumis teisel pool klaasseina istuvate sõprade-tuttavatega pikki vestlusi pidasid. Või vaikisid, muljudes telefoni tuhmvalget toru oma higises peos.

Odava väljanägemisega raadiogi, mille ragisevate helide taustal pikaajalisele kokkusaamisele lubatud vangid oma abikaasa seltsis hommikukohvi rüüpasid, ootab minema viimist.

Sel nädalal keevitatakse eest kambrite rasked uksed ning viiakse Murru vanglasse. Kord juba vanglaukseks loodud, ei ole sellest saatusest pääsu.

Peale Murru vangla jagub siin kraami teistelegi. Nii Harku naistevanglale kui sisekaitseakadeemiale näidisvangikongi loomiseks.

Päev läbi vuravad vangla hoovist välja kraamiga ülekoormatud kaubikud, kärud järel, et aga rohkem mahuks. Võetakse, mida võtta annab, sest ega riigi vara kõlba ju ripakile jätta.

Tülpimus

Ometi on nende müüride vahel midagi säilinud. Midagi, mida ei saa lahti keevitada, kasti toppida ja minema viia. See on aastakümnetega kambriseintesse sööbinud valu, igatsus ja viha, mis muudavad õhu külmaks ja rõskeks. Ma ei räägi siin temperatuurist.

See miski luurab seal vaevutajutavalt. Ja ometi võib seda näha, kui vaadata oskad. Näiteks kartseri seinale püüdlikult veetud vertikaalsed vaod koos numbritega. Päikesekell - märk surmigavatest päevadest, kus sul ei ole muud teha kui jälgida päikesevihu teosammul kulgevat teekonda kongiseinal.

Sest piiblit sa ei mõista ja karistusseadustiku peast deklameerimises võid võistelda prokuröriga. Mingit muud lektüüri pole aga kartserisse heidetud kurjategijale ette nähtud.

Viimaks jõuab päev õhtusse ja saabub valvur, kes suure tabalukuga seina külge kinnitatud sängi alla laseb, et saaksid vajuda rahutusse unne, mis su järgmisse päeva kannab. Et siis jälle ootama hakata. Ainsaks kaaslaseks piiblist välja rebitud lehest volditud linnuke, millele hallist lõngajupist ehe hoolitsevalt ümber kaela sõlmitud. Aga võib-olla polegi lõngajupp ehe. Ehk kujutab see hoopis puruks rebitud ahelaid.

Nii või teisiti, nüüd vedeleb see vabadust sümboliseeriv linnuke kongi malmist valamu roostetanud äravoolutoru kõrval tolmus.

Igatsus

Ja kas ei sümboliseeri need kongiseintele kleebitud plakatid uhketest autodest ja naisterahvastest mitte kisendavat igatsust selle järele, millest sealsed asukad aastateks ära lõigatud.

Vangla uue korpuse euroremonditud kongides on sääraseid teismeliste toaseinale kuuluvaid plakateid vähe. Küll aga ilmestavad need massiliselt vanglakorpuse vanema, remontimata jäänud korpuse kambrite kõrgeid oranžiks või roheliseks võõbatud seinu, mille vangid on tapetseerinud neile avalduste kirjutamiseks eraldatud A4 formaadis paberilehtedega.

Söögilaua kohale on leivast valmistatud liimiga kleebitud sündsamad pildid Eesti ja välismaa avaliku elu tegelastest. Oma sulnil pilgul vaatavad siin kriminaalide peale näiteks Kristiina Šmigun ja Paris Hilton, tuues ühtaegu nii leevendust kui hingepiina vangi rutiinsesse kulgemisse ajas.

Naride kohale liimitud väljalõigetel võtavad neiud märgatavalt hoogsamaid ja väljakutsuvamaid poose. Siin demonstreerib oma istmikukumerusi Heti Tulve ning tutvustab uusimat aluspesu Anna Nicole Smith.

Ent teosed, mida end peldikusse sulgenud vang kaksiratsi augu kohal kükitades silmitseb, jätavad külmaks vist ainult perverssustega harjunud pornokomisjoni liikmed.

Vaen

Ja viha? See on võtnud materiaalse vormi kartserite, kambrite, betoonist müüride ja trellidega kaanetatud jalutuskastide seintele jäädvustatud sõnumites. Teinekord naljakalt naiivsetes. Näiteks “Reedik (vangla endine direktor - toim) on kukk vana” meenutab lapsepõlves rohukõrrega mängitud äraarvamismängu: kukk või kana, noor või vana?

Jõuetu vihapurskena mõjub luuletus, mille sisu võib kokku võtta tõdemusega: kes seda loeb, on loll lammas. Ent on räigemaidki, hääletult röökivaid sõnumeid, mis trükimusta ei kannata.

Allasurutud ja ohjeldatud vihast kõnelevad jämedad, ust piidaga ühendavad ketid, mis lubavad kongiuksel väljapoole avaneda niipalju, et vaid üks mees sealt korraga koridori astuma mahub. Seesama lühike ketijupp peab ära hoidma ka võimaluse ukseluku avanud valvur uksega pikali paisata.

Või äkki Äkki räägivad need hoopis hirmust? Nagu ka müüride külge kruvitud plekist sildid, millele eesti ja vene keeles punase värviga maalitud “Seis! Vangla välispiir. Lähenemine keelatud!”.

Uus algus

Nüüd on sellega igatahes jokk. Justiitsministeeriumi vanglareformi kohaselt jääb aastaks 2016 Eestisse kolm hiigelvanglat. Pärnu vangla nende hulka arvatud ei ole.

Hiljemalt esmaspäevaks on siit läinud kõik, mida ära tassida annab. Vara jagatud, peavad praegu veel ametis olevad kuus ametniku selle vangla ukse väljastpoolt kinni tõmbama. Igaveseks.

Kuid iga lõpp on millegi uue algus. Samal päeval avab OÜ Kinnisvaraekspert Tallinn ümbrikud ja selgub, kes saab 13 miljoni kroonise alghinnaga enampakkumisele pandud hoonekompleksi uueks omanikuks.

Selgub, kes või mis hakkab selles sünges majas edaspidi oma päevi ja öid mööda saatma.

Keset seda organiseeritud kaost ning seadustatud marodöörlust jalutab ringi ikka veel uhkeid vormirõivaid kandev vangla direktor Rain Annusvere. Peatselt oleks tal nende müüride vahel täitunud kümme aastat tööstaaži. “Eks ikka ole nukker vaadata, kuidas aastatega ülesehitatu nüüd laiali tassitakse,” tunnistab ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles