Eesti ulmekirjandus ootab väärilist järelkasvu

Eelmisel nädalal kohtus Pärnu lugejatega keskraamatukogus kirjanik ja ulmeasjatundja Jüri Kallas, kes tutvustas eesti ulmekirjandust ja -kirjanikke.

Eesti ulmeühingu liikmena arvab Kallas, et eestlased on selles žanris kirjutanud palju väärt raamatuid, kuid uus värske mõtlemisega järelkasv on teretulnud.

Kas eesti ulmekirjandusel on praegu hea või kehv aeg?

Kindlasti on olnud paremaid aegu, aga praeguse olukorra üle ka kurta ei saa. Omaaegne eufooria on asendunud halli argipäevaga ja kohalik (ulme)kirjanik peab oma hobi (ehk kirjutamise) ühildama igapäevase leivateenimisega.

Ulmehuvilistele ilmub kord kvartalis võrguajakiri Algernon. Tegutseb ulmeühing, toimuvad igasuvised kokkusaamised “Estcon”, mille käigus antakse välja Stalkeri auhinda. Auhinna võitjad selguvad lugejaküsitlusega. Paar aastat tegutseb ulmeportaal ulme.ee, mis olekski hea võimalus alustamaks ulmealast võrguretke.

Kui palju ilmub Eestis selles žanris raamatuid ja kui palju on kirjutajaid? Kas kodumaisele ulmekirjandusele leidub lugejaskonda?

Eesti autoritelt ilmus 2005. aastal kümme ulmeraamatut, 2006. aastal aga ainult viis. Peale selle poolsada juttu mõlemal aastal. Viis kuni kümme raamatut ja poolsada juttu ongi üsna optimaalne kogus. Eesti väiksus seab paljudele asjadele piirid.

Rohkem kui teoste arvu üle võiks kaevelda tasemelanguse pärast: mitu vanemat kirjutajat on loobunud, aga väärilist järelkasvu pole.

Probleemiks võib pidada fantaasiavaese hämarulme suurt hulka. Loomulikult on ulme eelkõige kirjandus, aga ulme üks peamisi võlusid on alati olnud leidlikud ulmelised konstruktsioonid, mida kipub uuemal ajal nappima, aga see pole ainult eesti ulme probleem.

Tiraažid jäävad ilmselt tuhandest eksemplarist allapoole. Polegi vahet, kas tegu on tõlke või algupärase ulmega.

Tõlkeulme on kommertslikult kindlasti menukam, aga Eesti väiksust arvestades on see menu vaid statistiline näitaja. Kui raamat on hea, seda ostetakse ja loetakse.

Praegu on algupärase ulmekirjanduse tuumik neli pluss kaks autorit: Indrek Hargla, Veiko Belials, Siim Veskimees ja sintlane Tiit Tarlap. Uuematest nimedest on neile lisandunud Meelis Friedenthal ja Kristjan Sander. Friedenthal ja Sander said esile tõstetud just ühe ilmunud raamatu ja siin-seal regulaarselt ilmuvate asjalike tekstide tõttu.

Regulaarselt avaldavad ulmelisi tekste Andrus Kivirähk, Jaan Kaplinski ja Mehis Heinsaar, aga neid ulmekirjanikeks pidada oleks vahest liialdus.

Mis on eesti kirjutajate meelisteemad? Kas popid on ufo- ja sci-fi teemad või pigem Juhan Jaigi stiilis fantastilised õudukad?

Meelisteemadest rääkida on raske. Harglale meeldib kirjutada alternatiivajaloolist ulmet, Veskimees ja Tarlap annavad pigem eelistuse reaalteadusliku taustaga ulmelisele märulile. Belialsi puhul on ühe kindla nimetaja väljatoomine suisa võimatu.

Ufo-teema popp ei ole, sest ufosid ei peeta ulmekirjanduses hea maitse tunnuseks, see on pigem paralehtede temaatika. Etnoõudus oli vahepeal vägagi populaarne, aga selle aeg sai mitmel põhjusel väga kähku ümber.

Miks ulmekirjandus on alati populaarne? On see soov põgeneda reaalsuse eest?

Kindlasti on eskapism oluline põhjus, sest inimesed vajavad lõõgastust. Mina peaksin siiski olulisemaks võimalust raamatu või filmi vahendusel läbi elada asju, mida reaalne elu ja seda kajastav kirjandus ei paku.

Pealegi võimaldab ulme vägagi argistele situatsioonidele selliseid lisavinte keerata, et needsamad olukorrad paistavad sootuks uues valguses.

Mida ise viimati kirjutasite?

Ilukirjandust pole enam aastaid kirjutanud. Ilmselt pole sellealased ambitsioonid sedavõrd tugevad ja toimetajana on mul kriitikameel halastamatum.

Tegelen uue ulmesarja “Ulmeguru soovitab” käivitamisega. Esimene raamat oleks pidanud juba ilmunud olema, aga iga uus asi võtab aega.

Erinevas valmimisastmes on eesti ulme antoloogia “Stalker 2003-2005” ja eesti ulme antoloogia ühele Läti kirjastajale. Peale selle kogumike koostamine, järelsõnad ja tõlked.

Milliseid uuemaid ulmeteemalisi raamatuid soovitate fännidel lugeda?

Maitsed on erinevad, aga Indrek Hargla jutukogu “Roos ja lumekristall” oleks hea algus tutvuda nii Hargla loomingu kui ulmega üldisemalt. Samuti soovitaks Arvi Nikkarevi koostatud antoloogiaid “Aphra” ja “Muumia”.

Tõlkeromaanidest võiks viimase kolme aasta toodangust esile tõsta järgmisi: M. John Harrisoni “Pastellvärvide linn”, Stephen Kingi “Laskur”, Sergei Lukjanenko “Peegelduste labürint”, Walter J. Milleri “Kantileen Leibowitzile”, Carl Sagani “Kontakt” ja Clifford D. Simaki “Vahejaam”.