Kuidas Pärnusse kerkis Munamägi

Vaade Munamäelt kesklinna suunas. Vasakult paistab püssirohukeldri nurk. Olaf Esna erakogu Foto: parnupostimees.ee

Mitu korda on tulnud selgitada, kuidas laudsiledasse Pärnusse on tekkinud künkake, mida uhkelt mäeks kutsume - Munamägi.

Munamäe tekkele pani aluse Pärnu uute kindlustuste rajamise alustamine 1670. aastal. Siis hakati linna ümbritsema moodsa vallide süsteemi, bastionide, raveliinide ja laia vallikraaviga.

Rootsi kuningriigis, mille osaks Pärnu tollal oli, juhtis kindlustustöid Erik Dahlberg (1625-1703), kellele sümpatiseeris kindluste arhitekti Sebastien le Prestre de Vaubani (1633-1707) poolt kasutusele võetud nn Vaubani süsteem.

Selle süsteemi kohaselt pidid kindlustatud ala kaitsma seitse vallidega ühendatud bastioni. Meie Munamägi jääbki bastioni nimega Mercurius kohale. Pärnus juhtis kindlustustöid oberstleitnant Paul von Essen, kes talle pandud ülesandega 1696. aastaks enamvähem toime tuli.

1836. aastal kustutati Pärnu ülevenemaalisest kindluslinnade nimekirjast. Nüüd saadi vaba voli vallide ja bastionide lammutamiseks-tasandamiseks. Loomulikult tehti seda pikkamööda ja kõigepealt seal, kus seda oli vaja linnaruumi avardamiseks.

Bastion Mercuriuse kätte jõudis järg alles eelmise sajandi algul. Ettevalmistused lammutamiseks algasid küll veidi varem. Näiteks juba 1894. aastal andis linnaamet teada, et prügi mahapanemise koht ei ole enam Tallinna värava ees ja alates 1. oktoobrist tuleb linna tänavate ning muu prügi viia jõesuhu endisele posthobuste karjamaale. Selle käsu vastu eksijad pidid vastutuse alla langema.

1901. aastal istutati Lõuna tänava äärde puuderead ja nende vahele rajati kruusakattega kõnnitee. Talvel veeti Tallinna värava tagusele liivaväljale Waldhofi vabrikust šlakki, see tasandati ja kaeti soosambla ning mullaga. Pandi kasvama esimesed puud Puškini puiestee (praegu Mere pst) äärde.

Kevadel, maikuus 1902 asuti Lõuna tänava äärse valli kallale, saeti maha vallil kasvanud vana rootsiaegne pärn, mida leheveergudel veel kaua meelde tuletati.

Tallinna värava poolne muld kärutati inimjõul mere poole Munamäeks. Lehemees kirjutas selle kohta: ”Kuda ajad muutuvad: enne veeti maad otsatu vaevaga kokku, nüüd aetakse laiali, enne kaevati kraavisid, nüüd tehtakse tasa.“

Bastioni mulda kärutasid vallikraavi ja Munamäeks vangid ning loomulikult vangipalgaga, seepärast tööd ei ”rõhunud liiga linna kukrut“.

Mäe tippu tehti ümmargune plats, kust sellel ajal sai merd imetleda, kuna mäe ja mere vaheline hoonestus oli napp. Künka külgedele istutati puid ja põõsaid ning tehti ka jalgteed. Ka idapoolne külg kuni Vee tänavani korrastati ja haljastati. Kavas oli isegi pikendada Vee tänavat kuni Esplanaadi tänavani.

Bastioni juurde kuulunud 1738. aastal ehitatud püssirohukelder jäeti lammutamata, kuni tema lõpp tuli 1937. aastal. Munamäe tippu ehitati enne Esimest ilmasõda kohvik.

Selle uue künka ristis rahvas Munamäeks. Sakslased kasutasid nime Schneckenberg ehk Viinamäeteomägi. Ilmselt on see relikt Mercuriuse bastioni varasemast kohalikust nimetusest. Kirjutatakse, et seal olevat olnud palju tigusid.

Aga tüüpilisel Eesti kombel nuriseti juba sellel ajal uue asja ehk siis veel nimeta Munamäe üle. Leiti, et linnal oleks mõnda muud asja rohkem vaja olnud kui uut parki-puiestikku, näiteks paremat tänavate valgustamist.