Valimisplatvormid: poliitiliselt okei, ökonoomiliselt öök

Eestis praeguseks kujunenud majandussüsteemi struktuuri tüübi ja selle ajakohastamise/edasiarendamise ehk süsteemi reformipoliitika alal näevad meie peamised parteid, nagu oleks Eestis mõne poliitiku isiklikult disainitud eripärane üleilmne imesüsteem, justkui oleks avastatud geniaalne “kolmas tee”.

Selline ime võimaldavat meie poliitikutel edaspidi vastavalt oma tujudele kogu rahval palka tõsta ja samal ajal maksusid vähendada, võimaldavat teadusinvesteeringutele raiskamiseta muuta majandus teaduspõhiseks ning tasemelt maailma tippu viia.

Selle mudeli võluväe autoriteedil saavat meie poliitikud asuda sobivalt suunama nii Brüsselit kui Kremlit ja nõuda neilt nende stagneerunud süsteemide ajakohastamist meie eeskujul ning käia Londonis loenguid pidamas.

Meie imesüsteemi edasisel reformimisel tulevat nii palju, kui poliitiliselt vähegi saab, kinni pidada praegustest süsteemiprintsiipidest (loe: põhiliselt valida tagasi praegused poliitbossid) ja reformida seda süsteemi nii vähe kui poliitiliselt võimalik.

Põrgutee olla sillutatud heade kavatsustega, eriti muidugi suurushullustusega. Otsustage alljärgneva puhul ise.

Majandus ristteel

Eesti majandussüsteemi evolutsioon näib olevat parajasti järjekordsel veelahkmel.

Praegune mudel on ilmselt aegunud, näiteks kroon oli küll kiita üleminekuvaluuta, kuid praegu takistab see meil euroliidu eeliste täit kasutamist, samuti praegune primitiivne maksusüsteem, pensionisüsteem, teadusrahastamise reeglid jne.

Üldiselt sobis selline mudel eeskätt lühiajaliste silmanähtavate poliiteesmärkide kiireks saavutamiseks.

Seda pikemaajaliste eesmärkide ohverdamise arvelt, näiteks elanikkonna majandusliku ebavõrduse suurendamise, sotsiaal- ja inimkapitali ammendamise, teadusinvesteeringutega koonerdamise, spetsialistide kodumaalt väljatõrjumise, rahva pikaajalise hoiustamise kalduvuse hävitamise, välisvõlgade ohtlikult suure kaelatõmbamise, konkurentsivõime vähendamise, innovatsioonivaeguse, ohtliku Vene kapitaliga korrumpeerumise arvelt.

Kolmandat teed ei ole

Seoses meie geopoliitilise asendiga Ida-Lääne tõmbetuultes on meie majandussüsteemi edasiseks adapteerumiseks ainult kaks põhisuunda.

Üks kahest: kas barbaarsema või tsiviliseerituma suuna poole, olulise tähtsusega kolmandat teed ei ole teaduspõhiselt näha.

Gravitatsiooniliselt suured välispoliitilised surved ja varjatud agressiivsed Vene irredentistlikud hoovused näivat kiskuvat-suunavat meie süsteemi esimese suuna poole. Mitte just päris ilma mõningate kodumaiste poliitikute sohki tegemata, kuid seekord siiski eeskätt ne tankami, a bankami (mitte tankide, vaid pankadega – toim). Kreml on siin juba suurt edu saavutamas.

Kuigi Kremlil ei õnnestunud isegi koos mõne Eesti partei abiga Euroopa Liitu pääsemist kihva keerata, läks korda euroalale lipsamise edasi lükkamine. Loogiline järgmine samm sealtpoolt oleks ilmselt üritada krooni põhja lasta ning sellele järgnevate majandusraskuste ärakasutamiseks huligaanide banded ette valmistada, et saavutada Ida-pööret.

See oleks pööre karjuva majandusliku ebavõrdsuse, strateegiliste sohkide, korruptsioonilise, ebastabiilse, inflatsioonilise, lihttööga, poliitiliselt tsentraalselt vassitud andmeedastuse ja lühiajaliste eesmärkidega süsteemi poole.

Vastaspoolele jääks igaveseks tsiviliseeritud pikaajalise stabiilse perspektiiviga, leebe majandusliku ebavõrdsuse, turutõrkeid sotsiaalselt korrigeeriva ning tõepärast infovahetust kindlustavate ratsionaalsete agentide ning mehhanismidega teaduspõhise heaolumajanduse süsteemi suund.

Areng olgu pikaajaline

Ei tohi unustada, et meie majandussüsteemi evolutsiooni edasist kulgu mõjutavad peale välismõjude meie endi makroökonoomilise institutsionaalse struktuuri disaini- ning teostusmehhanismide koordineerimisvõime (eeskätt majandusalase tõerääkimise tagamisel, poliitiliselt manipuleeritud andmeedastuse pärssimisel jne) ja nendes mehhanismides toimijate kompetentsus, õppimisvõime ja ausameelsus.

Teadmuspõhiselt (mittepoliitiliselt) näib, et meie praeguse “unikaalse” majandussüsteemi poliitika põhisuundade jätkamisel ähvardaks meid suur tõenäosus sattuda esimesena nimetatud suuna keeristesse.

Rahvuslikult efektiivse majandussüsteemi disainimiseks on teaduspõhiselt oluline eeskätt süsteemi komplementaarsuse printsiipi järgida: kõik reformitavad mehhanismid ja institutsioonid ning nende klastrid peavad rahvusliku pikaajalise arengu eesmärkide seisukohalt olema omavahel kooskõlastatud ja üksteist täiendama.

Ühesõnaga, reformimist ei tohi jätta parteipoliitiliste kontraplatvormikeste juhuslike kompilatsioonide tallermaaks, millest ei kujuneks mingeidki adekvaatseid struktuure.

Kolmas arengusamm

Taasiseseisvunud Eesti majandussüsteemi evolutsioon on praegu asumas selle siirde kolmandale sammule (esimene oli väljaastumine okupatsiooniaegsest põhiliselt tsentraliseeritud totalitaarsest dikteeritud tootmissüsteemist - majandust tegelikult ei olnud, sest nt hinnad olid arvestuslikud - demokraatliku kapitalistliku turumajandussüsteemi teatavasse primitiivsesse tüüpi).

Teiseks sammuks oli liitumine elitaarse arenenud sotsiaal-majandusliku demokraatliku ning koordineeritud majandusliiduga. Selge see, et majandusmehhanismid ja institutsioonid, mis olid piisavalt adekvaatsed meie ülemineku esimestel sammudel, ei pruugi seda olla järgnevatel. Seega, meie nn unikaalse imemudeli printsiipide jätkamise nõue on poliitiline ning dogmaatiline, see on poliithuvidest lähtuvalt pea liiva alla pistmine tegelikkuse mittenägemiseks.

Järelikult on meil vaja reformida isegi reformimehhanisme ja reformiarhitekte endid ning mehitada need pädevamate toimijatega.

Valimisplatvormide lauspopulism

Teaduspõhiseks ratsionaalseks reformimismehhanismide kujundamiseks puuduvad kahjuks paljudki võimalused, sest senine mudel on meid suuresti ebakompetentsuse lõksu tõmmanud.

Meie majandussüsteemi kohandamispoliitika kavandamise uurimuspõhisuse vajaduse mõte pole üldsegi meie poliitikuteni jõudnud, sest nemad elavad poliitiliselt nihutatud riikliku statistika majandusnäitude illusoorses roosas ruumis.

Poliitökonoomiliselt on meie parteide majandusreformialaste valimisplatvormide sisu valdavalt poliitiline ja majandusteaduslikult lauspopulism.

Poliitökonoomiliselt mõttekad valimisplatvormid peaksid sisaldama eeskätt konkreetseid meetmeid tegeliku inflatsiooni radikaalseks alandamiseks, laenubuumi pärssimiseks ning hoiustamise taastamiseks ja sellel alal tõepärase mõõtmise kindlustamiseks.

Edasi vajame meetmeid elanikkonna majandusliku barbaarse ebavõrdsuse tegelikuks vähendamiseks ning meie ettevalmistatud-koolitatud spetsialistide kodumaale naasmiseks.

Pärast seda, mis veelgi olulisem, tuleb esitada konkreetsed meetmed majanduse siirdamiseks kõrglisandväärtuslikuks, teadmistepõhiseks, kõrgepalgaliseks, sama majandusreformide disainimise osas.

Täielikult mõttetud on platvormides pakutavad üksikreformide killud, mis on süsteemselt seostamata kogu reformitervikuga, à la vähendame tulumaksu, seejuures näitamata, milliste teiste komplementaarsete maksuliikidega on seda langetamist vaja kompenseerida.

Ülo Ennuste, majandusteadlane, GDNi (Global Development Networki - globaalarenguvõrgustiku) uuringupartner