Pärnu postmeistrite auväärne jada läbi sajandite

Sõber tuli tusasena postimajast, sest oli töötajate vähesuse tõttu pidanud kaua ootama. Tundub, et Pärnu postiasjanduse Viljandile allutamine on tekitanud nõukogude kantseliidis väljendades ”mõningase kaadri voolavuse“.

Ometi oli vanal ajal postiametniku töökoht niivõrd hinnatud, et kord sellesse ametisse astunu püüdis seda pidada pensionipõlveni.

Esimene postkontor avati Pärnus XVII sajandil, mil allusime Rootsile. Seal oli 1636. aastal loodud üldine postikorraldus ja 6. septembril 1638 laiendati see kuninganna Kristina käsul ka Eesti ja Soome aladele. Mõni aasta varem oli Eesti- ja Liivimaal loodud postiratsurite võrk ja asutatud hobuvahetuspunktid. Tallinna ja Riia vaheline liin läbis Pärnut.

Tartu postmeister Jacob Becker nimetati Rootsi riikliku postside juhatajaks Eesti- ja Liivimaal 1645. aastal ning tema esimeseks ülesandeks oli Rootsi postkontorite avamine ka Pärnus.

Samal 1645. aastal tuli Riiast Pärnusse kaupmees Hans Bohnsack (Hannss Bonsagk) ja sai siin kohe kodanikuks. Võimalik, et talle pandi ka kuningliku postmeistri kohustused, kuid 1652. aastast oli ta selles ametis kindlasti. Bohnsack suri 30. septembril 1676.

Tema kolmas naine, kaupmees Jacob Ercke tütar Engel määrati kuningas Karl XI poolt isiklikult postmeistriks.

Kolm aastat hiljem abiellus proua Engel uueks postmeistriks määratud Lübeckist pärit Lorentz Hinrichsoniga, kes omakorda suri 16. juunil 1698. Vapper proua Engel asus taas tuttavasse ametisse.

Proua Engelilt võttis ameti üle 1699. aastal viimane rootsiaegne postmeister Johann Frost (Jochim Fross), kes oli Pärnu kodanikuks saanud juba 1688. aastal. Ta oli raamatu- ja paberikaupmees, kes varustas Pärnu ülikooli ning pidas Pärnu postmeistri ametit kuni Pärnu Vene võimu alla langemiseni ning suri katku.

On teada, et 1688-1689 asus postkontor Kuninga 3 (hävinud) ja 1698-1710 Kuninga 11 (alles).

Pärnul oli postiühendus Kuressaare, Tallinna, Tartu ja Riiaga. Tallinna-Riia tee kaeti 35 tunniga ja Tallinna-Pärnu vahe 22 tunniga.

Ajal, kui Karl XII Eestis viibis, seati 1701. aasta mais sisse otseühendus Stralsundist Pärnusse, mida pidasid kolm relvastatud postijahti. Samal aastal oli Pärnul au olla Rootsi armee välipostkontoriks.

Vene valitsus pidas oluliseks Rootsi ajal kujunenud postikorralduse säilitamist. 1713. aastal Pärnu kodanikuks võetud kaupmees Magnus Hinrich Grabbe (Grubbe) määrati postmeistriks. Postkontor asus siis Kuninga 34 (hävinud). Järgmine postmeister oli Christoph Friesel ja postkontori asukoht Kuninga 26 (alles).

1. jaanuaril 1765 algas Pärnus Weismannide dünastia tegevus Pärnu postmeistritena. Dünastia rajas Carl Gustav (1736-1793).

Ameti päris poeg Otto Christian ja oli selles ametis 30. aprillini 1833. Tema poeg Carl Otto lisas nimele tiitli von, asus postmeistriks 4. mail 1833 ja ühe allika kohaselt pidas seda ametit 1865. aastani, teise allika põhjal kauemgi. Igatahes oli postmeistri amet Pärnus ühe perekonna valduses üle saja aasta.

1765. aastal kolis postkontor majja Lõuna 6 (Weismannide maja?). 1804-1834 asus postkontor Malmö 19 (lammutati 1985, praegu mulaaž).

1841. aasta juunis kolis postkontor Akadeemia 1 (hävinud). Edaspidise asukoha kohta pole täpseid andmeid. 1886. aastal asus postkontor lühiajaliselt Kuninga 24.

25. novembril 1883 tuli Viljandist Pärnusse postmeistriks Feodor Libert, kes andis ameti üle 23. septembril 1886 Nikolai von Amendele, kellest sai Pärnu ühendatud posti-telegraafikontori ülem. 9. juulil 1887 kolis postkontor Rüütli tänavale J. Jacke majja, mis siis kandis numbrit 21 (praegu 23).

Ajaga oli postiametnike isikuline koosseis kujunenud seisusetaoliseks, kuhu kõrvalistel isikutel oli lausa võimatu pääseda. Eesõigus ametisse saada oli reservi arvatud ohvitseridel, allohvitseridel ja kirjaoskajatel sõduritel.

1884. aastal toimus Venemaal postireform, millega postmeistrid nimetati ümber postkontorite ülemateks ja kaotati kitsendused postiametkonda tööle asumisel, mis võimaldas postiametnikeks hakata kõigist seisustest isikutel.

1857. aastal ehitati telegraafiliin Riiast Tallinna läbi Pärnu, aparatuuri paigaldas Nikolai von Amende, kes jäigi tööle telegraafitehnikuna ja pärast posti ning telegraafi ühendamist oli kontori ülem.

Pärnu esimene telefonikeskjaam asus Kuninga 7 (lammutatud) ja koliti hiljem Rüütli 21.

Amende järel oli post-telegraafikontori ülemaks A. Klein. 1902. aastal ehitas hoolas kontoriülem Dienstmann Rüütli tänaval kontorimajale tubli tüki otsa.

Võrust tulnud Napoleon Faustin Voišvilo võttis ameti üle 9. novembril 1904, kuid ta ametiaeg jäi lühikeseks, sest ta olevat toetanud 1905. aastal streikinud postiametnikke ning saadeti 1906. aasta aprillis Venemaale Kurskisse.

Järgmine ülem poolakas Georg Arved Pilke tuli Pärnusse Läti Tukumsist. Teda asendas 1. jaanuaril 1915 Mihhail Builov, kes lahkus 31. jaanuaril 1916. Vahepealne ülem, kes pidas ametikohta kuni 22. veebruarini 1918. aastal, mil veneaegne postkontor suleti, on teadmata.

Saksa okupatsiooni ajal saabus Pärnusse 27. veebruaril 1918 Saksa välipostkontor nr 866 ja tegutses siin sama aasta novembri lõpuni. Pärnu postkontor võeti üle, postiliiklus pandi seisma. Algul kehtis eraisikutele täielik teabeliikluse keeld, hiljem avati postkontoris nn Landespostamt ja selle juhtkond koosnes Saksa sõjaväelastest.

Eesti Ajutine Valitsus moodustas posti-telegraafi-telefoni peavalitsuse ja selle emissar Paul Tomson-Toomsalu jõudis 24. novembril 1918 Pärnusse ning määras postkontori ülemaks Teodor Kornfeldti.

Kornfeldt sündis Pärnus 5. oktoobril 1874 ja asus pärast linnakooli lõpetamist ametisse postkontoris 13. mail 1895 ning töötas siin kuni surmani 2. oktoobril 1931.

Ameti võttis üle abi Oskar Vunk (1880-1958, Austraalia), kes oli postmeister kuni 4. jaanuarini 1941.

Vungi kohta kirjutati: ”Ja lust on seista luugi juures sabas veel sellepärast, et saba seal polegi, sest Vunk ei salli saba ja paneb luugi juurde kiirreageerijad ametnikud ja te ajate oma asjad ruttu ja tunnete hingelist ilu sellest, et te ihuüksinda saate salaja imetleda prillides blondiini saledat joont ja sex-appeali.“

Esimesel nõukogude aastal määrati Vungi asemele 5. jaanuaril 1941 tema abi August Suitso (Suits). Saksa okupatsiooni ajal oli uus ülem Pärnus elanud endine Tallinna välispakkide postkontori pensionil ametnik Carl Reinhold Gerberson. Hiljem asendas teda riigisakslane Bohlen, kelle alluvuses töötas ja oli sidelaste vahetuks ülemaks edasi Oskar Vunk.

1. detsembril 1941 avati postkontori ruumides Saksa ametipostkontor, mis oli teenistusalaseks ülemaks kõigile Pärnumaa postiasutustele.

19. septembril 1944 lahkusid Pärnust kõik Saksa ametiasutused ja koos nendega ametipostkontor oma töötajatega.

Septembri lõpus määrati Pärnu sidekontori ülemaks Boriss Pavlov ning algas uus periood Pärnu postielus.