Pimekurt Helje kingib kõik kudumid ära

Helje Toomel (paremal) on käsil järjekordne viit värvi triipudega sokk. Tiiu Leppik hoiab vardasse aetud lõngakerasid Heljele sobivas järjekorras. Henn Soodla

FOTO: parnupostimees.ee

Seitsmekümne kolme aastane pimekurt Helje Toome armastab üle kõige kudumist, valminud soki- ja kindapaarid kingib ta ära.

Et Helje on pimekurt, on tal hooldaja - kauane töökaaslane Tiiu Leppik (65). Neid leiab peaaegu alati koos. Leppik on samuti kurt, kuid nägemisega on naisel rohkem vedanud kui sõbrannal.

Helje kaotas kuulmise kolmeaastaselt, kui oli põdenud meningiiti. Hea nägijana õnnestus tal elada 40 aastat, ehkki arstid seda ei ennustanud.

Helje on sündinud geenimutatsiooniga ja kannatab Usheri sündroomi all, mille raskema vormi puhul kaotab inimene nägemise juba kümnenda eluaasta paiku. “Mul on samuti vedanud,” arvab optimistlik Helje.

Lõbus värviline sokimaailm

Helje võtab pea kahe käe vahele, surub sõrmedega meelekohta ja annab tõlk Anne Nisumaa abiga teada, toksides näpuga Annele peopessa: “Kui kuduma hakkan, on mu peas valmis sokk või kinnas, kõigi värvidega. Näen oma tööd enne, kui tegema hakkan. Seepärast tahangi aina kududa ja kududa, hommikust õhtuni. Olen olnud nägija ja kujutan värve elavalt ette. See on lõbus.”

Tiiu noogutab: “Jumala õige, aina istub ja koob.” Sokipaar või sõrmikud valmivad kolme-nelja päevaga, vesti koob ta valmis kuu ajaga. Kui palju kudumeid Helje teinud on ja igas kuus teeb, pole keegi kokku arvutanud. Hämmastav on see, et Helje kudumid ei ole kõik ühevärvilised. Ta võib kududa triibulise sääreosaga sokke, kus on viit või kuut värvi triipe. Sokid, muide, ongi ta lemmikkudumid.

Kuidas saab pimekurt Helje kududa kuuevärviliste triipudega sokipaari? Tiiu võtab pika metallvarda ja torgib selle otsa viis või kuus eri värvi villase lõnga kera. Seejärel toksib ta – see on taktiilne viipekeel – Heljele peopessa värvide järjestuse, seab keravarda otsaga Helje poole nii, et valge lõngakera on esimene.

Päeval, kui Heljet-Tiiut külastasin, järgnesid vardas valgele lõngale punane, sinine, kollane ja lilla. Triibu laiuse peab Helje meeles silmade arvu järgi. Tiiu naerab ja viipleb tõlk Annele: “Vahel läheb sassi. Harutame üles ja teeme uuesti.”

Helje koob ka sõrmkindaid. Ta leiab, et poekindad on valesti kootud – inimese sõrmed ei alga kõik sirgelt joonelt käelabal. Kui kindal tuleb sõrmede kudumise kord, paneb Helje oma sõrmede ümber lõngaringid ja tõmbab kinda valminud osa kätte – nii on hõlpsam iga sõrme kudumist alustada.

Kui Helje küsib kelleltki, mis jalanumber tal on, tähendab see, et Helje on otsustanud sokid kinkida. Kust ta teab, millal on sokk parajalt pikk? Selleks on Heljel jämedam siidlõng, millele sõlmed sisse tehtud. Iga sõlm tähendab jalanumbrit.

Pimedaks jäämine oli määratud

Heljet olid arstid hoiatanud: olevat aja küsimus, millal saabub pimedus. Naine otsustas end selleks ette valmistada. Eesti kurdid said tema ajal hariduse Hiie koolist Tartus. Ka Helje läks sinna ja tundis, et õmblus- ja kudumistööd köidavad.

Tegelikult õppis ta kuduma lapsena, kui oli kaheksa-aastane. Esmalt sai selgeks sokikudumise, siis sõrmikute ja kirjude mustris või palmikutega kampsunite tegemise.

Pimedana pidi Helje õmblustöö jätma, kuid kudumist mitte. Tiiu tõi talle kudumisvardad ja lõnga ning Helje asus tööle. Tõsi, nägemine kadus järk-järgult ja alguses oli lihtsam.

Kui ta oli 49aastane, kippus olukord kehvaks. Heljele tehti 1988. aastal Tartus silmaoperatsioon, mistõttu täiesti pime on ta olnud kolm aastat. “Silme ees on suur must ala mõne beeži laiguga,” ütleb ta.

Kui fotograaf välklampi kasutades Heljet koos Tiiuga üles võtab, nõksatab Heljel pärast valgussähvatust pea ülespoole. “Seda ma tajusin,” avaldab ta.

Kudumise kõrval on parajasti käsil sukkpükste parandamine – pöiaosa osutus Helje jala jaoks liiga pikaks. Tiiu lõikab selle parajaks ja Helje koob uue otsa. Vastselt on valmis saanud helesinine vest, mida kuduja ise kandma hakkab.

Tiiu ütleb, et talle meeldib Helje seltsis. Mõlemad on kaua koos olnud, üheskoos õmblemist õppinud ja õmblejana kurtide ettevõttes töötanud, elanud kurtide ja pimedate ühiselamus Riia maanteel. Kui nägemine halvenes, läksid naised tööle pimedate kombinaati harjatöölisteks.

Helje jäi üksikuks. Ta elab õde Tiiu juures Tammsaares, ka õde on pimekurt. Vend, kel oli seesama pärilik tõbi, suri. Kuid õel on tütar, kelle pere elab Soomes. Helje käib seal vahel külas.

Parajasti on õetütar oma perega Pärnusse saabunud ja nii kohtumegi Heljega hoopis sõbranna Tiiu korteris Oja tänavas. “Kodus on nii palju rahvast, tulin eest ära,” selgitab Helje.

Iga kord, kui Helje Soome sõidab või sealsed sugulased Pärnusse tulevad, kingib Helje neile hulga sokke-kindaid. Ka kõigile Jehoova tunnistajate koguduse liikmetele on ta kudumeid kinkinud – nad on Tiiu Leppikuga selle koguduse liikmed.

Kink kingiks, aga lõnga peab ju ostma! Selgub, et ei pea. Naised harutavad üles peetud kudumeid, pesevad lõnga üle, kuivatavad ja kerivad. Tiiu seletuse järgi on Helje hoolas pesija – käsikaudu küll, kuid peseb väga puhtaks. Ka õde aitab.

“Soojad inimesed, alati heas tujus,” kinnitab tõlk Anne Nisumaa. Kordamööda viiplevad nii Tiiu kui Helje. Helje toksib näpuga Anne peopessa. Sõnum saab selline: “Me oleme koos rõõmsad, isegi teleuudised vaatame kahekesi ära – Tiiu tõlgib. Helje õnn on, et ta saab kududa ja oma töid kinkida. Ta tunneb end seda tehes väga hästi.”

Tagasi üles