Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis seal salata, sain valimistel kehva tulemuse, ent vaagides ka Ela Tomsoni (Isamaa ja Res Publica liit), Jaak Alliku (Rahvaliit) ja Raivo Palmaru (Keskerakond) ootamatult kõhnu häältesummasid, julgen seda siduda ajakirjanduse ühe kõige räpasema teoga valimiskampaania haripunktil, mil hääletamine juba käis.
Jutt on 27. veebruari Äripäeva viimasel leheküljel ilmunud üleskutsest “Ärge neid valige”, kus minu pilt uhkelt esiplaanil ja asja ivaks see, et me olla taotlenud sõidu- ja hotellikulude hüvitamist seoses osalusega vabariigi aastapäeva tähistamisel Tartus. Kuna teema võtsid üles ka raadiod ja internet, sai meie maine kindlasti kahjustatud ja tähendas häälte kaotsiminekut.
Teadlik eksitamine
Vastupidiselt ajakirjanike loodud müüdile on aastapäeva tähistatud varemgi väljaspool Tallinna ja esimeseks aastapäeva vastuvõtuks üldse tuleb pidada 23. veebruaril 1993. aastal Pärnu kuursaalis toimunut. Esitlemist seal küll ei toimunud, aga kätelda said Lennart Meriga kõik.
Sama kordus 1998. aastal ja loomulikult sõideti neile üritustele, nagu riigikogu töökord ette näeb. Kuna töökoht on kas Toompea või valimisringkond, siis minnes mujale, vormistad komandeeringu (vältimaks töölt puudumist).
Paraku langes äsjane üritus esmakordselt valimiskampaania aega ja kellelgi oli vaja konkurendid täis teha. Riigikogulased saavad kutseid kuhjaga, lähetustaotlusi esitatakse palju ja kui juhatus lükkab mõne tagasi, antakse sellest esitajatele teada. Sedapuhku saime keeldumisest teada ajakirjandusest. Koos riigikogu esimehe – aga ilmselt tema ruumist toimuski infoleke! - väitega, et see taotlus polevat olnud eetiline!?
Vildakast rünnakust ajendatuna kirjutasin Äripäevale vasturepliigi, mis kutsus esile huvitava tõmblemise – mind kommenteeriti leheveergudel kaks päeva järjest, algul üleolevalt, siis neutraalselt, ent vastus jäeti avaldamata! Elementaarne õigus ennast kaitsta ja seda just valimiskampaania ajal jäi seegi kord Eesti Vabariigis teostamata, sest ajakirjanduse vabadus on Tallinnas farss.
Rääkimata sellest, et mõni ajaleht järgib tänaseni 1999. aasta valimiskampaania ajal pandud teatud isikute avaldamiskeeldu. Vabandan võrdluse eest, aga nõukogude võimu päevil elasin üle 13 avaldamis- ja esinemiskeeldu, millest ükski polnud nii pikk.
Kurikuulus teema
Repliigi mitteavaldamise põhjus algab vastukaaluks pakutud pealkirjast - „Ärge valige automüüjate erakonnakandidaate”. Mis teha, armastan tabada kümnesse ja asja tuum on selles, et ühiskonna forsseeritud (taas)parteistumisest (45 000 parteipiletiga eestlast 56 000 vastu 1990. aastal!) tulenevalt on Eesti ajakirjandus juba aastaid vahend ühtede poliitikute peksmiseks ja teiste tempude mahavaikimiseks.
Asi on selles, et kuluhüvitised on kõikjal mõeldud toetamaks parlamendiliikmete suhtlemist valijatega – tasumisele kuuluvad hotelli-, sõidu-, ärilõunate, telefonikõnede jms arved.
SLÕhtuleht tegeles vähemalt kõigi riigikogulastega ja just see ajaleht „avastas” (vt SLÕhtuleht 31.10.03.), et kuluhüvitiste summa suurusele panid käe külge viis reformierakondlast (Toomas Savi, Siim Kallas, Märt Rask, Väino Linde, Jürgen Ligi), kes tasusid selle rahaga oma autode liisinguid. Kogu summa eest.
Mõni aeg pärast artikli ilmumist ilmnes, et liisijate arv oli kasvanud, järgmine kord – veelgi rohkem kasvanud, aga kuna sellest polnud võimalik rohkem kui üks lause kirjutada, hakkasid uutes “paljastustes” pildile jääma üksnes need riigikogulased, kes ei kasutanud maksumaksjate raha oma auto jaoks!?
Pärast teema ülekolimist ärimeeste ajalehte lõpetati viimast tüüpi kuluhüvitiste kasutajate, - aga neid pidada olema 40 -, mainimine üldse. Julgesin oma vasturepliigis arvata, miks see sündis. Nagu sedagi, et “õigete kuluhüvitiste” varjajate hulgas on riigikogu esimees, kes suure eetikuna kirjutab ise iga kuu alla korraldustele rahva raha ülekanneteks isikliku auto tarvis.
Kirjutasin sellestki, kuidas ajakirjanikud ilmuvad riigikogu raamatupidamisse väljavalitute must nimekiri käes, sest kõigi kohta ei tohi küsida!
Raamatupidamises ei saadud kohe kuidagi aru, kuidas Äripäev pani kokku 23. veebruaril ilmunud “edetabelid”. Üks tipptegijaist seal olen mina, sest ajakirjanikku ei huvita, et suur osa rahast on läinud mitte minu, vaid pensionäride ja õpilaste sõidukuludeks, mille kasutegur ühiskonnale oli suurem kui avalikkuse eest varjatult niisama suure rahasumma andmine mõne mehe isikliku auto tarbeks.
Lõpetamaks positiivsel noodil pean ütlema, et kõige rohkem meeldib mulle laterna koht veel ühes Äripäeva edetabelis (2. märtsil). Nimelt julgesin jätta vastamata 5 protsenti mulle esitatud (totratest) küsimustest ja mul on tõsine hirm riigikogusse tagasivalitud sõbra Peeter Tulviste pärast, kes jättis vastamata 10 protsenti küsimustest.
Vaene akadeemik pole veel adunud, et meie eliitajakirjandusele on musterriigikogulaseks jätkuvalt ennellkaapeelik laia profiiliga kõiketeadev parteitöötaja (autoomanik).
Toomas Alatalu, riigikogu X koosseisu liige (Rahvaliit)