Rühi, püstipäise kõnnaku ja suhtlemisoskuse poolest on Herbert härrasmees. Vaiksevõitu jutt reedab tagasihoidlikkust iseloomus, silmi tekkivad tulukesed aga elurõõmu ja võimet ikka veel vaimustuda.

Pärnu Karusselli tänava kõige pikema maja korteris vaatavad nad abikaasa Lainega korraks teineteisele otsa ja resümeerivad: “Kui olla meievanune, ilma mingi väga vaevava haiguseta, olla koos - mis võiks parem olla?”

Ega vist miski. Ehkki kümme aastat Herbertist noorem Laine püüab loetleda, et vererõhuga tuleb tegemist, ka kondivalu pole kontvõõras ning see Herberti vasak silm

“Paarkümmend aastat tagasi tõstsin isakodus rasket palki, täie jõuga tõmbasin ja vasakust silmast käis valu läbi. Sestsaadik ma selle silmaga ei näe. Nägija silma jaoks on prillid miinus üheksa. Kui juhatasin koori, ei saanud keegi aru, et mu vasak silm pime on, prillid peitsid ära,” räägib Herbert.

Staažikas dirigent võtab vormis püsimiseks verevedeldajat – aspiriini, mis pidavat insulti ära hoidma. “Muidu tunnen end nagu muistegi,” muheleb muusik.

Talve veedab vanapaar Pärnus. Abikaasa Laine Pulk on olnud 52 aastat õpetaja ja 42 aastat oma muusikust mehe kõrval. Ta on nii kirglik ja pühendunud pedagoog, et ei malda pensionil olleski end vaid kodule pühendada. Vanalinna põhikool on talle magnet – seal olevat suurepärane kollektiiv. Mis sest, et ta klassi ette enam ei astu. Kuigi tuleb ette erandjuhtumeid, mil vajatakse asendusõpetajat.

“Tegelen kodu-uurimisega, mul on suur rõõm lapsi juhendada. Aprillis tuleb koolis kümnes õpilaskonverents, iga viimane kui õpilane osaleb ja teeb klassis ettekande. Paremad pääsevad edasi, kõige tublimad esinevad maakonna konverentsil,” särab elupõline pedagoog.

On sündinud laul

Kui naine kodust välja lendab, saab Herbertist helilooja ja luuletaja. Temas elab vanade koolmeistrite lõppematu lauluvaimustus ja väsimatu tarm. Ta istub oma klaveri ette olekuga, mis lauljatel-orkestrimeestel dirigendi hiilgeajast meelde sööbinud: pea püsti, hingestatusest pilk pisut üles suunatud.

Uue laulu sünd ihkab vaikust, miski ei pea lõhkuma helisevaid välgatusi kildudeks. Õigupoolest on see veel ainus tegevus, mis teda tema vanuses üles pilvepiirile tõstab. Nii nagu olnud loendamatutel kontsertidel, kui ta tõstis taktikepi või käed orkestrite või kooride ees. Taas künnab ta vagu viiejoonelisel noodipõllul.

Herbert komponeerib, katsetab, kustutab noote ja märgib asemele uusi

Kui laul ka veel järgmisel päeval endale meeldib, saab heliloojast luuletaja Herbert. Ta teeb kõik laulusõnad ise. On sündinud laul

Muusiku kirjutuslaua sahtlis on juba kaks noodivihikut “Las jääda see laul” I ja II osa. Ligemale 70 omaloomingulise lauluga üllitised on pensionipõlve uhkus. Sellele lisandub rõõm, kui teda kutsutakse oma juhatatud kooride juubelitele. Seal palutakse tal mõnikord üles astuda solistina ja omaloodud laule on igaks juhuks kaasas.

Muide, viimati esines Herbert Seli sanatooriumis, kus ta puhkas ja kosutas tervist kui omal ajal represseeritu.

“Masseeritakse, põlvedele tehakse magnetravi, pannakse mullivanni. Pärast on hea olla,” meenutab muusik äsjast kümnepäevast ravikuuri.

Ihuhaavad saavad küll palsamit, aga kas ka hingehaavad?

Et Herbert aastatel 1942-1943 kutselise orkestrandina politseipataljoni orkestris mängis, pani otsekui tulemärgi külge. Teda “premeeriti” 1951. aastal küüditamisega Baškiiriasse, sealt hiljem Kaug-Põhja. Stalini-aegne paragrahv 58 1a mõistis noorele pillimehele kakskümmend viis pluss viis aastat. Õnn, et amnestia lõpetas pika “komandeeringu” juba nelja ja poole aasta pärast.

Sakslaste poolel musitseerinule ei antud järgnevaski elus kaua andeks. Tema juhendatud kollektiivide vaieldamatu edu ja taotlused omistada Herbert Pulgale teenelise nimetus olid nagu peaga vastu müüri jooksmine. Ei tulnud kõne allagi anda sakslasi teeninule selline au. Lauljad ja pillimehed väänutasid pahakspanevalt päid, kuid võim oli tugevam – Herbert Pulk ei saanudki Vene ajal teenelise nimetust. Ehkki ta väärinuks seda.

Vihikulauludes “Taas koju” ja “Kodulävi” on aimata muusiku igatsust pagenduses, Pärnu koduga seonduvat õnnetunnet. Kõige rohkem on Herbertil laule õnnest ja armastusest. Abikaasa Lainele pühendas ta “Ei vaikida saa” - naine on teda kõiges toetanud, alati nõu ja jõuga.

“Nii väga tahaks olla ma su juures, kui olla koos, kui olla koos vaid saaks ” on laulu esimesed read.

See aeg on praegu käes.

Kassari igatsus

Sel nädalal, kui jutuajamine toimus, oligi Herbertil võimalus luua ja luua. Ta sai olla täiesti üksi. Ka lapselaps Rauno (16), tema suur sõber ja Pärnu päevade kaaslane, viibis ema juures Hiiumaal.

Laine ja Herberti ainus laps Kadri (40) punus pesa Kärdlasse koos sealse looduskaitse spetsialistiga. Noorem poeg Jaan (10) on peaasjalikult Hiiumaal, Rauno jälle rohkem Pärnus. Sest vanaisa Herbert on temasse kiindunud. Ta hakkas poissi tagasi ootama päevast, mil too ära sõitis.

Rauno on Herberti jaoks nagu lõpetamata laul - pidevalt meeles. Poisi ootamine on võrreldav igasuvise Kassarisse sõidu igatsusega – millal ometi saaks looduse rüppe. Seal olles on lausa lust kahlata mälestustesalvedes, käia tuulekohina ja linnulaulu saatel tuttavaid radu. Seal tunneb ta eriti selgelt, et paljudel sündmustel ja mälestustel on omadus lauluks muutuda. On vaja vaid oodata ja kuulatada, kuidas nad sisemuses helisema hakkavad. Kas ajaratas on olemas? Keegi teda ju näinud ei ole, aga loodusega silmitsi olles näeb märke temast kõikjal.

Kassaris käib suviti aktiivne elu. Ehkki pole kooli, poodi ega rahvamaja. Kujunevad seltskonnad, mis omavahel hästi sobivad.

“Minu sünnikodu on Kassaris. Omal ajal elas seal Voldemar Panso. Nüüd näeb suviti Ellen Niitu ja Jaan Krossi. Puhkavad Viidalepad, Eskolad, kirjanik Rannamaa pere. Rannamaadega oleme tihedalt läbi käinud ja tütar Kadri saigi oma nime Silvia Rannamaa romaani järgi. Kadri on ka tema ristitütar,“ räägib Laine.

Herbertit köidab, kuidas inimesed oskavad ise oma elu huvitavaks teha. Ikka leiab keegi mingi põhjuse väikeseks koosistumiseks. Kes avastab, et kihlusepäev, kellel on nimepäev, kolmandal varsti pulmapäev Nii lõbus on, kõik laulavad, jutlevad, küpsetavad lõkkel liha või vorstikesi. Ümberringi maaliline loodus. Paradiis, ei muud.

Kurb, kui Raunot ei ole

Vanaisa Herbert laksab kahe käega vastu põlvi, tõstab pilgu prillide taga üles ja kinnitab: “Kurb, kui Raunot ei ole. Ei oska nagu temata enam ollagi - kogu aeg on tunne, nagu midagi oleks puudu.”

Raunoga on kurb lugu. Kurvem kui see, et Raunot parajasti kohal ei ole. Raunol on sünnitrauma, mistõttu ta peab eriprogrammi alusel kodus õppima. Kool on vastunäidustatud.

“Tõeline tragöödia,” tunnistab Laine ja ta silmad lähevad veekalkvele. “Aga midagi ei ole teha. Muretseme kõik tema tuleviku pärast, tütar Kadri veel kõige rohkem. Kümnete arstide juures on käidud ja ”

Herbert püüab naise kurbust leevendada: “Rauno on kena poiss, hea poiss. Minu suurim sõber. Armastab muusikat üle kõige, klaveril oskab mõne loo maha mängida.”

Herbert teeb talle “muusikalist mälu” – lööb rütmi näpuga laua peale ja laseb ära arvata, mis lauluga tegemist. Klaveril teeb ta sama. Poiss arvabki ära.

“Oi, kuidas ta tahab kassette kuulata. Ütlen talle ikka: Rauno, sa oled muusika narkomaan! Poiss naerab selle peale,” räägib vanaisa.

Vanaisa ja lapselaps käivad koos rannas või pargis jalutamas, sõidavad bussiga ringi. Herberti jutu järgi usub ka Rauno isa, et poeg suudab tulevikus füüsilist tööd teha. Isa viib teda Hiiumaal metsa, teeb temaga trenni.

“Poisile meeldib tööd teha, ta ei ole laisk,” kiidab vanaisa Raunot edasi.

Seda on ta näinud suvekodus Kassaris, kus koos poisiga saab aeda haritud, kõiki maakodus vajalikke töid tehtud.

“Tal on ainult üks samm puudu, selle võrra ta teistest erinebki,” leiab vanaisa.

Leivatööl Pärnu muusikakoolis oli Herbert Pulgal palju õpilasi. Vaskpuhkpillide ja solfedžoõpetajaks olek kestis ühtejärge 27 aastat kuni pensionile minekuni. Tema sadadest õpilastest on tuntumad Priit Aimla (tuntud humoristi nimekaim), Arvi Sommer, Tarmo Vallist, Villu Leis, Andrus Karjel, Margus Allmann.

“Mainekad õpilased on mu rõõm,” tõdeb Herbert. Ka tütar Kadri omandas muusikaõpetaja ning koorijuhi kutse. Praegu töötab ta aga Hiiu Lehe juures.

Oma oskused omandas Herbert viis aastat kestnud õpingutes Jüri Variste dirigeerimisklassis Tallinna muusikakoolis. Samal ajal teenis ta leiba Eesti Raadio segakooris, kuhu ta võeti suure hääleulatuse ja silmapaistva musikaalsuse pärast. Ta oli üks neljasajast soovijast ja pääses neljakümne väljavalitu hulka!

Endla - elu armastus

1963. aastal lõpetas Herbert ka koorijuhtimise eriala Tallinna konservatooriumis. Põlise pärnakana tegutses mees agaralt väljaspool päevatöödki: oli tuletõrje, hiljem kalakombinaadi puhkpilliorkestri juht, kohaliku meeskoori taaskäivitaja ja juht, Eestis esimese kutselise orkestri Pärnu üks organiseerijaid ja esimene dirigent.

“Aga kõige rohkem on südames ikkagi Endla koor,” tunnistab kunagine dirigent. “Iga kooriproov oli mulle omaette elamus. Läksin alati pool tundi varem kohale. Tahtsin, et iga laulja tunneks – ta on mu kallis külaline.”

Esmapilgul tundub Herbert pehme ja malbe, aga juhina oli ta väga nõudlik. Mõnigi solvus, kui Herbert 45aastase laulja häälega enam rahul ei olnud. Abikaasa Laine naerab: “Ega Pulga Herbert oleks ka mind lauljaks võtnud. Mul olevat liiga tavaline hääl.”

“Kui ei ole range, ei ole ka edasiminekut. Ei oleks olnud rahvakollektiivi Endlat ega kutselist orkestrit Pärnu,” kinnitab muusik. Endla koori viis ta just nõudlikkusega rahvakollektiivi nimetuseni.

“Iga kontsert selle kooriga oli elamus, rääkimata laulupidudel osalemisest – need on ja jäävad meie rahva laululembuse obeliskideks. Mäletan eredalt kontserti Vaasa sõpruspäevadel, kus laulsime Sibeliuse “Finlandiat”. See oli tipp, kuulajad ahhetasid, tänasid. Koor oli valmis mind kätel kandma. On küllalt palju kontserte olnud, kus mehed pärast mu üles kätele tõstsid ja õhku pildusid,” räägib Herbert.

Pärast Endlat tulid Kungla koor, mitu ansamblit. Herbert näis väsimatu. Tuntuimaks laulis end tema juhendamisel Pärnu meestrio koosseisus Erich Tamm, Ilmar Haugas, Ülo Sutt.

“Aga ikka on mulle Endla kõige armsam. Praegu juhib koori muusikakooli õpetaja Karin Veismann. Ta pole mind unustanud – on hakanud minu seadete vastu huvi tundma, olen prooviks ka koori juhatanud, et ära ei ununeks,” rõõmustab Herbert. Eluaeg viiejoonelisel noodipõllul kündnud maestro libistab käe mööda laule täis vihikuid. Ta võib rahul olla, sest lugematuid kordi on ta oma elus läkitanud Pärnu koorilauljate sülemeid üldlaulupidude kooride tarudesse sumisema, ülevat tunnet saama ja andma. See töö on surematu, kuni veel mäletatakse.