Johann Voldemar Jannsen pani Perno Postimehe toimetamise maha 1863. aasta detsembris ja suundus Tartusse, kus kasutades juba 1859. aastal välja antud Tallorahva Postimehe veel kehtivat kontsessiooni, hakkas välja andma ajalehte Eesti Postimees, mille esimene number ilmus 1. jaanuaril 1864. Seega Jannsenil mingit katkestust lehetöös seoses Pärnust lahkumisega ei tekkinud.

Jannseni salajane lahkumine

Perno Postimehe juurest oli Jannsen ajalehe vastutava väljaandja ja trükkali F. W. Bormi survel sunnitud vaikselt ära hiilima ega saanud seetõttu oma lugejatega jumalaga jätta. Borm kui formaalne omanik, aga reaalne tulusaaja ajalehest ei võinud sel ajal, kui toimus vanade lugejate tellimuste pikendamine ja uute tellijate värbamine, lasta neid šokeerida toimetaja vahetamisega.

Kõrvalepõikena. Trükkal Friedrich Wilhelm Borm pärines Königsbergist (19.11.1812 - 29.05. 1881), ostis Johann Gotthard Marquardtilt trükikoja Pärnus 1840. aastal, astus Vene kodakondsusesse 1856. aastal ja sai Pärnu kodanikuks alles 1867. aastal. Pärnusse tuli ta ilmselt läbi Tallinna, kust kosis ka naise ja seal sündis nende esiklaps.

Igatahes Jannsenile tegi selline sunnitud salajane lahkumine ”nagu rebasel kanalast“ hingeliselt haiget.

Sõber toimetab lehte

Juba ühes 1863. aasta novembrikuu ajalehenumbris vihjas Jannsen, et on paar nädalat kodunt väljas olnud (ilmselt Tartus Eesti Postimehe asjus) ja sellel ajal on lehte toimetanud sõber.

See sõber Caspar Franz Lorenzsonn hakkas Perno Postimehe uueks toimetajaks. Jannseni sõbra ehtsaksa nime taga peitus aga täisverd eestlane.

Lorenzsonn sündis 15. detsembril 1811 Tori kihelkonnas Suigu vallas. 1830. aastal sai temast Pärnu Eliisabeti kiriku köster.

Eesti kirjapõllule on Caspar Franz külvanud järgmised terad: Chr. v. Schmidti järgi mugandatud ”Jenowewa elust“ (Pärnu 1839, 1841, 1853), ”Ristiinnimese tekond taewa linna pole“ (J. Bunyani allegooria, Pärnu 1842) ja esimene naljandite kogu eesti keeles, tõlkeline ”Märgo-säddemed“ (Pärnu 1867).

Vahemärkusena olgu öeldud, et väikest viisi kirjamehed olid ka Caspar Franzi vennad. Vanem vend ja Caspari eelkäija Eliisabeti kiriku köstri ametis Heinrich Gottlieb mugandas eesti keelde ”Norema Robinsoni ello ja juhtumised“ (1842) ning noorem vend, Tõstamaa köster Gustav Friedrich andis välja ”Õnne Tukat, ehk Willem Reinwaldi nore põlwe ellopäwad“ (1853).

Lorenzsonn asus köstriametisse juba 19aastasena ja seda ametit õppis ning pidas kaua J. H. Rosenplänteri käe all. Ajalehetoimetajaks hakkas ta alles 52aastasena.

Jannsen ise kirjutas tema kohta: ”Lorenzsonn on hea mees, aga ärge sõna pahaks pange, püssirohtu on ta niisama wähe leidnud, kui minagi. Ta seisab täiesti oma pastori kantsiku all ja laulab musta rügemendi laulu. Tema kirjutab, mis ta leiab, ja iseenesest ei sünnita ta mitte palju ilmale, juhtkõnet kirjutada ei ole koguni tema asi.“

Lorenzsonn väärtustas haridust

Lorenzsonn oli Perno Postimehele kaastööd teinud juba selle esimesest aastakäigust alates ja kuna eestlastest ajakirjanikke polnud olemaski ning Pärnus ei leidunud eestlastest haritlasigi, siis langes valik paratamatult Lorenzsonnile.

Uurijate hinnang Lorenzsonnile kõlab: veelgi usumeelsem, alalhoidlikum, moraliseerivam, kartlikum ja vähem populaarne kui Jannsen.

Näiteks uus kirjaviis pääses Perno Postimehes võidule alles 1875. aastal. 1878. ja 1879. aasta vahetusel hakkas ajaleht ilmuma suuremaformaadilisena. Nende muudatuste põhjuseks toodi vastutulek lugejate soovidele.

Positiivsena tuuakse Lorenzsonni puhul esile hariduse väärtustamist. 1867. aastal küsis ta lehes, ”mida on Eesti rahval kõige hädalisemalt tarvis?“. Tema arvates olid rahva eduks vajalikud talude päriseks ostmine, kooliharidus ja raudtee. Nendest tähtsamaid ta ei teadnud.

Kõige tähtsam oli mõistagi kooliharidus, sest selleta pole väärtust ei päristaludel ega raudteel. Huvitav küll, ligi poolteise sajandiga pole midagi muutunud ja probleemid on ikka samad!

Lorenzsonn manitses alati: ”Pidage koolisid kalliks ja armsaks ning laske lapsi hoolega koolis käia.“ Ta tuletas meelde, et ka võõra keele õppimisega iganes oma keelt ei tohi ära unustada. Sest ”emakeel on kõige vanem majas ja kõige vanemal on kõige suurem õigus“.

Lorenzsonni lapsed valdasid eesti keelt selgelt ja ladusalt ega võõrdunud sellest, nagu mõne palju tulisema isamaalase järeltulijad.

Poliitikaringvaatele aluse panija

Üldiselt püüdis Lorenzsonn võimalikult palju Jannseni jälgedes käia ja ka viimase rahvalikku kõneviisi tabada, kuigi see tal hästi ei õnnestunud. Üritati säilitada lehe välist ilmet. Jannsen proovis oma lehes juurutada midagi juhtkirjataolist, kuigi see oli ametlikult siseministeeriumi poolt keelatud. Lorenzsonnil mandusid need kirjatükid kõlblusõpetuseks või mõne lehes leiduva sündmuse kirjelduseks.

Kuna uudiseid laekus kirjasaatjatelt vähe, laenati need kättesaadavatest saksakeelsetest ajalehtedest. Lorenzsonni teeneks tuleb pidada, et tema välismaal juhtunust kokkuvõtlikult kirjutatust tekkisid ajapikku Eesti ajalehtede poliitikaringvaated.

Vähehaaval pakuti ajalehes ka midagi õpetlikku, toodi juhatusi majapidamise, põlluharimise ja tervishoiu kohta.

Lorenzsonni-aegse Perno Postimehe veergudel alustati juba 1871. aastal nn Soome silla ehitamist ehk Soome ja Eesti rahva sõbrustamist. Paistab, et see toimib tänaseni, nagu tunnistab äsjasel vabariigi aastapäeva aktusel Pärnu vapi- ja teenetemärgi annetamine soomlastele.

Lorenzsonni toimetamise ajal olid lehe kaastöölised Fr. R. Kreutzwald, hilisemad tuntud kirjamehed Ado Reinvald, Mattias Johan Eisen, Ado Grenzstein.

Lorenzsonni nime varjus ja toimetaja vastutusel hakati edendama Eesti Aleksandrikooli ja Eesti kirjameeste seltsi asju. Kui toimetaja ise seda üritust kaasa ei teinud, siis vähemalt suhtus ta sellesse sallivalt.

Lorenzsonn iseloomustas oma tegevust järgmiselt: ”Esiteks jään ma Jannsenist talendi poolest maha, teiseks olen ma umbes 11 000hingelise linnakoguduse köster, siis on mul veel kool 40 kuni 50 lapsega, kust mul siis nii vähe aega üle jääb kirjutamiseks.“

Perno Postimehe mandumine

Eesti tekkival ajakirjandusturul Perno Postimees enam ilma ei teinud. Kui 1863. aastal oli lehel 2300 tellijat, siis kolme aasta pärast vaid 1300. Edaspidi langes tiraaž veelgi ja 1868. aasta juunis oli tellijaid 654, 1869. aastal 535 ja 1870. aastal 503.

Palju see meid ei lohuta, et samal ajal oli Pärnu saksakeelse ajalehe tiraaž vaid 150 ümber.

Lorenzsonni ajal läks 1865. aasta suvel hingusele Jannseni käima pandud Perno Postimehe lisaleht ”Pagganate ö ja koit“.

Kuigi Perno Postimees mandus kohalikuks ajaleheks, leidus tal siiski lugejaid kaugemalgi. Näiteks Vastseliinasse käis üle tosina Pärnu ajalehe.

Lorenzsonn vananes ja ta tervis halvenes. 1875. aastal loobus ta köstriametist ja loovutas selle oma väimehele J. Kibele.

Lehetoimetajaks jäi Lorenzsonn ametlikult edasi, kuid kirjatükid panid kirja hoopis noored koolmeistrid ja literaadid. 18. mail 1879 lõppes C. F. Lorenzsonni 15 aastat kestnud toimetajaperiood. Aasta hiljem, 1880. aastal, ta suri.

Suurt populaarsust Lorenzsonn oma lehetoimetamisega ei suutnud võita ja tema nimegi poleks vist teatud, kui lehe lõpus poleks seisnud ”Vastaja Redaktor C. F. Lorenzsonn“. Asjata ja tulemuseta tema tegevus ajakirjanduspõllul siiski ei olnud, Lorenzsonn on sinna jätnud nii mõnegi jälje, mida tänini tunneme.

    Tagasi üles